Näitus, mis väärib küünlaid

Inge Teder

See näitus on sügavalt eestimaine nii kivide kui ka nendega tööd teinud kunstnike koolkonna poolest. Valik Kertu Vellerinna ehteid. piia ruber

Adamson-Ericu muuseumis on juba mõnda aega avatud imemaise nimetusega näitus „Maakivi eesti ehtekunstis”. Kivi, kas hinnalisem või vähem hinnalisem, on läbi aegade olnud ehtekunsti kunstilise kujunduse peaaegu lahutamatu osa. Ta annab ehtele sära, veetluse, mängulisuse, ka sisulise, sümboolse ning kaitsva tähenduse. On ju igal kivil oma tekkelugu, elu, karakter, vaimsus. Eesti maakivi väljendab eelkõige meie sünnimaa tekkelugu, see on ka meie rahva lugu. Maakivis on eesti musta leiva jõudu, sitkust ja vastupidavust. Eesti Vabariigi 90. aastapäeva valgusel on selle näituse ajastatus suurepärane.

„Maakivi eesti ehtekunstis” ei ole ainult ilusate asjade demonstratsioon. Sündinud koostöös eesti geoloogide, kivimiteadlastega, on sellest kujunenud tark näitus. Nendelt on tulnud näitusele vajalik ja hariv informatsioon. Kui poeetiline on nende mõte „maakivid on tule, vee ja jää lapsed. Need kolm jõudu on loonud maapõues lasuvad kivimid, millest … kõige kaunimad palad, looduse imed, võivad leida tee juveliiri või kunstniku töölauale. Kõigepealt oli tuli, mis purskava laava või podiseva magmana moodustas hiljem hangudes graniidid, gabrod, porfüürid ning veel sadu kivimeid, mida rahvas on hakanud kutsuma maakivideks. See toimus mitu miljardit aastat tagasi.

Siia on nad jõudnud tänu jääajale, mil mitme kilomeetri paksune jääkiht kandis kivimid Skandinaaviast edasi rändrahnude, munakate ja kruusana. Meie oma tardkivimid jäävad mitmesaja meetri sügavusele, sest neid katavad sadu miljoneid aastaid tagasi merepõhjas tekkinud savid, liivakivid, põlevkivi ja meie rahvuskiviks nimetatud paekivi.”

See näitus on sügavalt eestimaine nii kivide kui ka nendega tööd teinud kunstnike koolkonna poolest. Meie kunstipubliku ees avaneb uskumatult ilus ja õilis maailm.

Näitus kajastab eesti ehtekunsti arengut 1960. aastatest kuni tänaseni. Ilmselt on kõik meie ehtekunstnikud ikka ja alati korjanud mererannalt või põlluteelt kivikesi põlletasku ja vaadanud rändavaid pilvi, nagu mulle kunagi meenutas oma loominguallikaid eesti ehtekunsti silmapaistvamaid esindajaid ja õpetaja Ede Kurrel. Kadri Mälgu ehtesari kannabki pealkirja „Pihukivid-taskukivid”. Maakivi teema tõusis eesti ehtekunstis aktuaalsele kohale juba 1960. aastatel. Leidnud esialgu andekaid lahendusi Helge Pihelga, Ermilda Trepi ja Juta Vahtramäe loomingus, muutus maakivi teema üheks oluliseks peatükiks eesti ehtekunstis tänu Adamson-Ericu 1960. aastate ja Ede Kurreli 1970.-80. aastate tegevusele. Mõlemad pühendasid maakividele suured ehtesarjad. Adamson-Ericu mehise, range käsitelu kõrval on nii hea nautida Ede Kurreli võluvaid lüürilis-romantilisi lahendusi. Selle põlvkonna maakiviga ehteid vaadates on lausa füüsiliselt tunnetatav kunstniku-looja sügav kiindumus oma kividesse. Ta on hoidnud neid oma peos, nautinud pikalt kivi faktuuri, värvi, võib-olla surunud isegi vastu põske, haistnud nendes säilinud mere lõhnu või põllupinna küpsust. Ja lõpuks jõudnud ehte kunstilise lahenduseni. Maakivi ilu võivad nad rõhutada vasest või messingust kauni detailikese lisamisega. Küllap maaläheduse rõhutamiseks laseb Ede Kurrel oma maakividest ehted kaela riputada lihtsa nahkrihmaga. Sellised ehted on sündinud kunstniku hoolika ja sügavalt läbi elatud empiirilise vaatluse tulemusena. Sellise maakiviga suhtlemise säilitab Helge Pihelga ka oma 2000. aastatel loodud suurejoonelises ehtesarjas, ehkki varasemaga võrreldes on ka neis mõnevõrra rikastunud tehniliste võtete arsenal.

Teatav muutus maakivi kasutuses leiab eesti ehtekunstis aset 1980.-90. aastatel. Ka maakivist ehted muutuvad oma kujunduses külluslikumaks. Vastavalt ajastu iseloomule kõrvutatakse palju erinevaid materjale, tuuakse sisse varasemaga võrreldes rohkem detaile. Kuid peamine: näib, et kunstnikud on üha enam, lausa teaduslikul tasemel süvenenud maakivide struktuurilisse, siseehituslikku olemusse. Nendel on välja arenenud geoloogi silm. On lausa imekspandav kui mitmekesisena tuleb esile eesti paekivi iseloom Raili Vinna ülimalt lihtsa, ökonoomse vormiga küll Põhja-Eesti, küll Saaremaa paekivist kaelaehetes. Vaatajal jääb ainult üle ahhetada tõdemuse ees, kui rikkalikud, mitmekesised on meile nii igapäevaseks saanud kivid oma värvivarjundites, kujundite liikumiselt, faktuuris. Eesti rahvuskivist on Raili Vinn loonud suursuguse ehtesarja. Tõsi, ma armastan türkiiside ja korallide lõõskavat, raskepärast värvijõudu, kuid eesti paekivi veidi varjatud, mitte valjult epateeriva ilu ees ma kummardan sügavalt.

Eestimaa paekivisse kätketud rikkalikku ilu toob väga ilmekalt esile ka Viivi Aaviku viieosaline töö, CDde sari „Paekivi muusika”, alapealkirjadega „Saka saaga”, „Kaugatuma kantsoon”, „Kuressaare kantaat”, „Rakvere rapsoodia”, „Roosiküla rütmid”. See viitab paekivi iseloomu kordumatusele Eesti eri paigus. Jooksen võrdlust otsima seintel rippuvatelt  geoloogide kaunitelt fotodelt. On põnev ja huvitav. Ning suurejooneliselt kasutab kunstnik seda rikkust oma arvukates, värvilt, mustrilt faktuurilt erinevates rinnanõeltes, kaelaehetes.

Ja muidugi Anu Paal. Ta tuli 1980. aastate keskel tollal esile kerkinud rahvusromantilise laine harjal eesti ehtekunsti maakivist jõuliste arhailiste sõletüüpidega. Sellel teemal on kunstnik edasi töötanud seniajani. Tema ehetes, mis mõnigi kord on saanud figuraalse lahenduse, tuleb maakivi jõud, nende iidne olemus, sümboolika rõhutatult esile. Mida edasi, seda enam mitmekesistub vastavalt eesti ehtekunsti suundumistele kunstniku materjalide kombineerimine. Maakivi ja messingu kõrvale astuvad hõbe ja uushõbe, valge marmor, tsirkoon, granaat jne. Näitusel pilku püüdvates rinnanõeltes „Sini-must-valge” on kõrvuti sinine lasuriit, must maakivi ja kahalon – kokku ilus Eesti riigi sümboolika.

Kuivõrd mitmekesiseid võimalusi pakub maakivi teema, kinnitab ka ülejäänud ekspositsioon. Vaatan huviga Mari Käbini jõulist metallitöötlust tema kaelaehtes ning fossiilide ja tsirkooniga hõbedast prossides, Kertu Vellerinna punaste korallidega veidi epateerivaid prosse, Riin Somelari prossidel arendatud vaimukaid kujundeid. Väga rikas ja eripärane on Ane Raunami väljapanek. Suurejooneliselt mõjuvad tema lihtsad, maakivist, hõbedasse raamitud kaelaehted, eriti aga prossid sarjast „Talvised linnud”. Neis on tundlik hõbekohrutus ja lüüriline jõepärl koos tõsise maakiviga loonud muinasjutuliselt kauni, samal ajal elegantse ehte.

Tõden, et Eestimaad on õnnistatud hea ehtekunsti koolkonnaga. Korraga haarab mind idee: kui palju väärikaid riiklikke kingitusi saaks sellelt näituselt valida meie maad väisavatele kuningatele, kuningannadele, printsidele ja printsessidele. Kõige suuremale ninale annaksin ma aga Tiina Käeseli 1994. aastal graniidist ja kullast loodud „ehte” „Kiviga sõrmus” – kunstniku vaimukas parafraas ei ole kaotanud oma sära tänaseni.

Näitus „Maakivi eesti ehtekunstis” koos selle näituse organiseerinud Adamson-Ericu muuseumi töötajatega väärib tõepoolest küünlaid.