Muusikaeksport

Marje Lohuaru

Eesti Muusika Arenduskeskus (EMAK) on EASi projektide raames korraldanud 2013. ja 2014. aastal välismaal mitu eesti muusika ja muusikute esitlust: Londonis, Berliinis, Poznańis ja Helsingis.

Projektikeeles nimetame seda sihtturgude tundmaõppimiseks. Kindlasti ei ole tegu olnud traditsiooniliste kontsertidega, vaid eelkõige sihtriigi muusikatööstuse esindajate, s.o mänedžeride, agentuuride ja kontserdikorraldajate kokkuviimisega meie kontserdi- ja festivalikorraldajatega (päris agentuure meil veel pole).

Esimene, Londonisse minek oli üsna keeruline. Tegelikult valmistusime esitluseks algul koostöös Hollandi organisatsiooniga Dutch Classical Music Meeting. Viimane korraldas aasta ringi showcase-esitlusi, kus osales paarsada muusikut ja korraldajat nii Hollandist kui ka välismaalt. Ka EMAKil oli kokkulepe eesti muusika ja muusikute tutvustamiseks nende üritusel. Kahetsusväärselt tõi Hollandi valitsuse 2012. aasta eelarve­otsus vähendada Dutch Classical Meetingi eelarvet 50% kaasa organisatsiooni sulgemise. Seetõttu otsisime teist suurlinna, kuhu minna, kõheldes Pariisi ja Londoni vahel. Otsustanud Londoni kasuks, mõistsime, et sealgi on riskimoment suur: meid hoiatati, et pakkumine on seal niivõrd rikkalik, et pole kindel, kas keegi kutsututest üldse kohale tuleb. Kuid kogemus ületas ootused, sest meie üritusel osalesid 45 maineka agentuuri esindajad. Juba esmakohtumine andis eesti muusikutele koostööpartnereid ja agendilepinguidki. See kinnitab Suurbritannia muusikaturu avatust kõigele uuele (hea näide on Londonis õppiva eesti pianisti Maksim Štšura tegutsemisaktiivsus Suurbritannia kontserdielus). Londonis sünnib üha uusi agentuure ja just need uued otsivad ka uusi turge – selles mõttes sobib Eesti neile partneriks.

Esitluste korralduslik pool on igal maal isemoodi. Näiteks Poolas, kus käisime oktoobris, on klassikalise muusika management’e väga vähe, ehkki riik on suur, samuti on agentuure vähe Soomes. Saksamaal, vastupidi, on see süsteem välja töötatud ja agentuurid kindlalt paigas. Esitluse formaati on mõjutanud ka koht, kus kohtumine läbi viia. Kui esitlus on Eesti saatkonnas, siis on riiklik imagoloogiline taust kindlasti tugev ja saatkond kutsub kohale ka oma partnerid. Kuna Londonis ei saanud saatkonna ruume kasutada, üürisime Barbicanis kiriku ja kutsusime ise agendid kohale. Berliini esitluse tegime just saatkonnas, kus on soodsad tingimused (sh hea klaver), ent kutsusime agentuurid siiski ise. Poolas oli hoopis teisiti: Poznańis korraldatakse uue muusika festivali „Nostalgia“, millega mullu ajastati Euroopa noorte muusikamänedžeride aastakonverents. Nii läksimegi oma esitlusega lihtsalt festivalile ja mänedžerid olid samuti juba kohal.

Viimatine kontaktüritus oli Helsingis meie saatkonnas. Võib tunduda, et meil on naabermaaga nii tihedad sidemed, et neil on kogu teave meie kohta juba olemas. Kuid päris nii see ikka pole ja naabritega tuleb igal juhul suhelda. Sealse ettevõtmise ajastasime Soome sümfooniaorkestrite intendantide aastakoosolekuga ja kutsusimegi kohale orkestrite juhid, mille tulemusel esitab enamik Soome orkestreid 2015. aastal mõne eesti helitöö. Koos Eesti Muusika Info­keskusega panime kokku väga pika nimekirja teostest, mis võiksid seal kõlada. Ideega haakusid ka Soome koorid, kes võtavad repertuaari meie kooriloomingut, ning tahame eesti muusika kavaga jõuda ka Soome koolidesse. Samuti on mitu Soome festivali ilmutanud huvi kaasata oma festivalile eesti interpreete.

Paariaastane kogemus on näidanud, et igal pool tuleb arvestada kohaliku keskkonnaga ja selles mõttes on suur abi kontaktisikutest vastuvõtval maal. Ka muusikavalik on sündinud koostöös nende kontaktisikutega. Siinjuures on oluline mitte piirduda 3-4 kõige tuntuma helilooja teostega, vaid pakkuda võimalikult laia ja mitmekülgset pilti eesti muusikast. Näiteks Poznańisse võtsime kaasa ansamblid Una Corda ja Resonabilise, kes tegid kena kontserdi eesti nüüdisloomingust, mis sobis haruldaselt uue muusika festivalile. Soomet huvitas eesti koorimuusika, mida esitles meie kammernaiskoor Sireen. Veel tutvustasid seal eesti muusikat Tobiase kvartett ning jazzipoolelt Kadri Voorand ja Jaak Sooäär, kes musitseerisid koos kahe soome kolleegiga. Ka Berliini esitlusel olid klassika ja jazz koos, aga Londonisse viisime üksnes süvamuusikat ja tegime jazzi showcase’i pisut hiljem eraldi Londoni jazziklubis Inegales. See äratas nii suurt tähelepanu, et meie jazzmuusikud kutsuti klubisse tagasi – jätkuürituski on juba möödas.

Ei saa kunagi öelda, et üks või teine formaat on (ainu)õige: ettevõtmine peab olema õigel ajal õiges kohas ja arvestama kohaliku nõudlusega. EMAK loob keskkonna, kasutegur sõltub paljuski sellest, kui aktiivsed on meie korraldajad uute kontaktide edasiarendamisel. Protsess sõltub kõigi osapoolte, interpreedi, ostja ja müüja võimekusest ja professionaalsetest oskustest.