„Mida vähem tead vanadest asjadest,

Kaarel Tarand

President Toomas Hendrik Ilves vaeb Sirbi aastalõpu-usutluses klassikatekstide ja kõrgkultuuri ellujäämisvõimalusi mürarohkes infoühiskonnas.

Tänaseks ei õpi üldhariduskoolis enam keegi, kes oleks olnud õpilane 12 aastat tagasi, kui koolides algas tiigrihüpe infoühiskonda. Need inimesed on tänaseks aktiivsed täiskasvanud ühiskonnaliikmed, arvestatava mõjuga meie igapäevaelu kujundamisel. IKT infrastruktuuri osas on Eesti Euroopas tubli keskmik, meil on ettekujutus oma tehniliste oskuste tasemest. Kuivõrd aga oli võimalik ette näha infoühiskonna pealetungi sotsiaalseid tagajärgi? Eriti neid negatiivseid, millest praegu iga päev räägime, alustades anonüümsest vihkamisest ja lõpetades vägivallamängudega.

Prognoosida oli võimatu. Kõik, mida teadsime, oli see, et arvutid annavad konkurentsieelise teistele riikidele ja sealsetele lastele. Me ei tohtinud maha jääda. Kuhu välja jõutakse, milliseks kujuneb areng – see pole olnud ainult Eesti, vaid kõigi lääneriikide ühine probleem. Arvutid on õigupoolest üks arenenud ühiskonna kaasnähtus.

Kui negatiivsest näiteid tuua, siis isegi USA valitsuse palgal olevad maailma parimad analüütikud, kelle ülesanne on kõiki võimalusi prognoosida, ei osanud ette näha, kuidas ja kui efektiivselt suudab IKT võimalusi ära kasutada ühiskond, mis propageerib tagasipöördumist VII sajandisse, toonast seadusandlust ja teokraatlikku riigikorraldust.

 

Uue meedia võimalused tungida iga kodaniku privaatsfääri on kontrollimatud. Kuid kas meil oma ühiskonna võimalikku eripära arvestades on üldse põhjust pead vaevata sellega, kas keegi üritab meie kodanikke ideoloogiliselt mõjutada, või on pigem põhjust arvata, et terve talupojamõistus säilib ka võrgumaailmas?

Informatsiooni paljusus on demokraatlikule, veel enam üleminekuühiskonnale hoopis parem kui kontrollitud infovood. Kujutlegem, et 1992. aastal oleksid asjad läinud teisiti, et meil oleks põhiliselt riiklikku informatsiooni edastav meedia (kiusatusi meediat mõjutada on näiteks ringhäälingu puhul ikka olnud) ja teistsugust infot pakkuvat erameediat ei oleks või oleks väga vähe. Siis peaksime hoopis rohkem mures olema kui praegu.

Kui loen võrgulehest uudist ja kahtlen selle tõesuses, saan ma seda kiiresti kontrollida. Seda teevad ka ajakirjanikud ja seetõttu vääraks osutunud uudis võrgust sageli paberlehte üldse ei jõua. Konkurents info alal, võimalus alati teistest allikatest kontrollida, teeb avatud ühiskonna igal juhul tervemaks.

Valgustusajast saadik ei kuulu meie tsivilisatsiooni arusaamade hulka võimalus, et inimestele pakutavat informatsiooni peaks kuidagi piirama või valikuliselt pakkuma. Mujal on see teisiti. Meie tsivilisatsioonis ei ütle kirik ega riik kodanikule ette, mis on õige, mis on tõde. Selle asemel lastakse kodanikul enesel otsustada. See on lääne suur eelis teiste ühiskondade ees juba 250 aastat.

 

Eestis on riik, avalik võim kõigi asutuste ja omavalitsustega tõenäoliselt suurim infopakkija võrgus. See võib ehk teinekord olla kirja pandud raskesti mõistetavas keeles, kuid siiski usaldusväärseim tekst, mida pakutakse.

Nii on ka seaduses nõutud. Oleme loonud sellise avatud ühiskonna, kus riigiasutused ise on sunnitud oma tegevuse pidevalt avaliku hoidma. See on suur eelis, võrreldes olukorraga, kui riigivõim saaks oma tööd varjatult teha.

Väike näide. Kui käisin kevadel Gruusias, siis kõige ülevaatlikum ja täpsem lugu selle kohta ilmus Vladimir Socori sulest, keda ennast kohal ei olnud. Ta kasutas ülevaadet kirjutades Eesti ja Gruusia presidendi kodulehte. Kohapeal käinud eesti ajakirjanikud kirjutasid midagi hoopis muud, takerdusid üksikasjadesse, kirjeldasid veinimarke jne, aga mitte seda, mis oli tõepoolest visiidi ajal oluline. Näiteks novembris külastas EV presidendi kodulehte kokku 30 000 inimest ja laetud lehekülgi oli 400 000.

 

Paradoks ongi, et kuigi riigivõim tõenäoliselt paneb kõigi pakkujate hulgas üles kõige kontrollitumat, usaldusväärsemat infot, ei ole see riigivõimu ja tema institutsioonide usaldusväärsust ometi tõstnud. See on umbes samal tasemel meedia omaga, kuigi info kvaliteet, õigsus ja täpsus on erapakkujate kõrval nagu öö ja päev.

Ma ei süüdistaks selles olukorras avalikku võimu. On väga kerge lahmida, et „nemad seal” ja „nemad siin”. Meedia suhtumist avalikku võimu kujundab usk, et lahmimine kasvatab populaarsust. Sama kehtib mõne poliitiku suhtumise kohta ausatesse riigiametnikesse – et need on kogu aeg milleski süüdi.

 

Kas ei peaks siiski tegema üht üleühiskonnalist jõupingutust valgustuse vaimus, et kogu entsüklopeediline informatsioon oleks kõigile avalikult kättesaadav? Meil on küll aastakümnete jooksul loodud toimiv entsüklopeedilist teavet koguv ja toimetav struktuur, kuid töö saadust võrgus ei ole. Sellist, mis oleks esmane usaldusväärne, kontrollitud infoallikas.

Tõepoolest, eestikeelne Wikipedia pakub küll teavet, kuid sinna võib igaüks kirjutada ja see pole alati usaldusväärne. Entsüklopeedia peaks kindlasti olema hoopis kättesaadavam.

Aga kogu maailm ei püsi ainult informatsioonil, selle kättesaadavusel. Sõna entsüklopeedia kreeka algkuju enkyklios paideia koosneb ju kahest osast. Esimene osa tähendab millegi ümbritsemist, haaramist, teine osa paideia aga tähistab klassikalise hariduse ideaali – et osatakse matemaatikat, filosoofiat ja kauneid kunste. Neid asju ei saa entsüklopeediast kätte. Sa võid vaadata π-d ja selle komakohti, aga selleks, et mõista sisu, tuleb õppida matemaatikat. Võid vaadata, mis on soneti vorm – ahah, 14 rida, abba bccb ja nii edasi, ja riimid, kas siis 8+6 või pisut teisiti –, kuid võimet nautida ja mõista sonetti ei anna ükski entsüklopeedia, vaid haridus.

Ma ei taha informatsiooni – ehkki uudisesõltlasele, kelle hulka osaliselt ka ise kuulun, on informatsioon väga oluline – üle tähtsustada põhjusel, et see killustab ja veab kõrvale sellest, mis on „päris” ja mida virtuaalmaailmas on vähe. „Päris” on minu meelest raamatutes ja neid peaksime lugema.

Minusuguse arvates ei ole probleem võrguinformatsiooni tarvitamisel see, et see oleks kuidagi kallutatud või vale, vaid see, et mind pannakse lugema seda, mis tegelikult ei ole oluline, ja see röövib väga palju aega. Istud arvuti taga ja alustad millegi tähtsa lugemist. Kuid sealt viib edasi nii palju viitasid: vaatad, see on huvitav, teine on huvitav… Tegelikult oleksid mujalt sama ajaga saanud vaimselt palju rohkem. Sama hulk sõnu ei anna kokku sama, mida essee, romaan, filosoofiline või teaduslik tekst.

Killustamine või tähelepanu hajutamine, suutmatus olulist ja ebaolulist eristada on arvutimaailma probleem. Seal näib kõik üks ja seesama, ühed tekstid kõik, vahe ainult selles, kes on ilusamini lehekülje kujundanud.

Mu üks lemmikuid on http://www.bartleby.com/, kus on ära toodud suur hulk aegunud autoriõigusega klassikalise kirjanduse tekste. See ei näe üldse ilus välja, kuid seal on klassikatekstid! Ja alati võib valida, kas lähed ilusat lehekülge lugema või teed midagi arukamat.

Nii et minu mure Interneti puhul ongi see, et tegeldakse liiga palju pealiskaudse ja ebaolulisega, mitte süva-analüüsiga või kauniga, mis ei jää „ekraani taha”.

 

Kõrgkultuur ei ole suutnud võrgumaailma konkurentsis läbi lüüa. See ei ole esiplaanil, vaid kuskil taganurgas, väikeses nišis, mis justkui tõestaks pööbli väidet, et seda polegi kellelegi vaja.

Huviline, kes leiab üles raamatukogu, teatri- või kontserdisaali, leiab olulise (mida on netis kokku väga palju) ka sealt üles. Probleem on selles, et iga järgmine meedium, mis on juurde tulnud, on küll jätnud alles eelmise ja kvaliteetsema, kuid tekitanud juurde uue, madalama kihistuse. Kõrgkultuurile pole see kuidagi abiks, vaid ainult üks tegelane konkurentsis juures, lisakiht lämmatavat müra.

Uppumine oleks ehk vale sõna infotulvas oleku kohta, kuid kui vaatad uudist, mis suunab sind edasi järgmise ja sealt jälle järgmise juurde, siis kokku oled raisanud tohutult aega. Näiteks ainuüksi välispoliitilistel teemadel tuleb mulle nii palju informatsiooni nii mitmest allikast, ei kui ma end pisutki ei suudaks taltsutada, võiksingi ainult nende lugemisega oma päevad täita.

 

Enesepiiramine ja -distsipliin on võrgumaailmaga kokkupuutes ülioluline, kuid väga raske on inimesi sellele teele suunata, kui kogu ühiskonnaelu hierarhia tipus seisab vabadus kui kasutamiseks mõeldud väärtus.

Lohutuseks võin öelda, et 25 aastat tagasi muretseti kõikjal arenenud ühiskonnas selle pärast, et inimesed kulutavad liiga palju aega televisioonile. Internet on siiski parem, sest see on interaktiivne. Sa ei vahi lihtsalt niisama, vaid suhtled aktiivselt. Juba 1970ndatel vaatasid ameeriklased keskmiselt viis tundi päevas televiisorit. Ma ei ole ise kunagi eriline televaataja olnud, kuid arvutiajastul tunnen end küll teatud määral informatsiooni ohvrina.

 

Meie oleme oma identiteedi erakordselt tugevasti keelega sidunud. Keel on olnud eesti poliitika, keskne identiteedi tala ja väärtus. Madalamate kihistuste lakkamatu lisandumine tekstimaailma uues meedias toob kaasa ka keele kiireneva muutumise. Täpsemalt, keelenorm on samasugune oma kehtivust pidevalt kaotav piirang nagu muudki normid. Kas see ei või meie üldistele arusaamadele, mis on keeles õige, mis vale, ohtlikuks saada?

Esiteks, keelekasutuse allakäiku on täheldatud igas internetiseeritud kultuuris. Selle põhjuseks on trükitud, visuaalses vormis keele ja selle kasutamise demokratiseerumine.

Enne elektroonilise meedia teket oli keel masside tasemel ennekõike suulise suhtlemise vahend. Kirjalik suhtlus läbis enne avalikkusesse jõudmist alati kirjaoskaja ja keeletundliku toimetaja filtri. Toimetusse võidi saata täiesti kirjaoskamatu, grammatiliste vigadega või slängi täis kirjatöö, kuid see ilmus alati nii-öelda korda tehtud kujul.

Kui koolitöid lugevad õpetajad välja arvata, ei puutunud eriti keegi halvasti või valesti kirjutatud tekstiga kokku, samuti labase kirjaliku keelekasutusega. Nüüd on iga keeleliselt toimetatud uudisloo juures suur hulk toimetamata kommentaare. Niisuguse keele kirjutatud kujul nägemine teeb selle ühtlasi aktsepteerituks. Kui toimetatud uudis ise, kas irvitatud vigase keelekasutuse üle, on kirjavigadega, siis devalveerib see keelekasutuse kriitika täielikult.

 

See võib viia olukorrani, kus eesti keele ja kirjanduse õpetamine jõuab olukorda, mida tunneme Lutsu „Kevadest” usuõpetuse näitel. Sa pead koolis õppima midagi, mida suured inimesed sulle peale suruvad, aga mida sul tegelikult vaja ei lähe. Õigekirja ja ilusat keelt läheb vaja üks või kaks korda elus, kirjaliku riigieksami sooritamisel. Noor inimene teab, et seal peab kirjutama kindla mustri järgi, nii, nagu nõutakse. Pidevalt süveneb tema peas aga küsimus, et milleks see, kui igal pool mujal võib absoluutselt kõike.

Ka see pole Eestis unikaalne probleem. Möödunud nädala International Herald Tribune’is oli pikk artikkel, kus kritiseeritakse USA poliitikute suutmatust moodustada arusaadavaid lauseid. Autori hinnangul peitub kurja juur tõsiasjas, et pärast vanemat George Bushi pole USAs olnud enam ühtki presidenti ega presidendikandidaati, keda oleks koolis sunnitud õppima ladina keelt, mille aluste tundmine on ühtlasi mõtte- ja väljendusselguse alus. Tõepoolest, kui võrrelda inimeste keelekasutust varem ja nüüd ses osas, kas räägitakse liht- või keerulisemate lausetega, siis viimast jääb vähemaks. Et konservatiivseid minevikuülistajaid leiab alati, leidub neid ka haridussüsteemi ja õppekava jaoks.

Kreeka keel kadus baasharidusest veelgi varem kui ladina keel. Kui anglosaksi maailmas oskas sada aastat tagasi iga gümnaasiumilõpetaja mingil arvestataval määral ladina ja kreeka keelt, siis 1930ndatel oli kreeka keel kadunud ning ladina keelega „nii ja naa”, põlvkond hiljem kadus ka ladina keel.

Veel minu ülikooliõpingute ajal kehtis doktoriõppesse minnes kahe võõrkeele oskuse nõue, millest üht oli võimalik asendada statistika või matemaatikaga. Kui jätta kõrvale väga spetsiifilised valdkonnad, siis praegu sellist nõuet ei ole. Ja teadust ei tehta enam saksa ega prantsuse keeles, sest siis keegi ei loeks. Sakslased ja prantslasedki kirjutavad enamasti inglise keeles ja seetõttu langeb kiiresti ka teadusartiklite keeleline tase. Sama fenomeni näeme Euroopa Liidu asjaajamises, kus inglise keel on kohutav: bürokraatide laused on lihtsad, iluta.

 

Kuid Platonist peale alla käinud Euroopa on oma kahe ja poole tuhande aastase allakäigu teel siiski silmapaistvat edu saavutanud. Mis on see järgmine suur jõupingutus, mis tuleb muutunud oludega kohanemiseks teha?

Nii vastumeelne kui keele allakäik mulle ka ei oleks, tundub, et mitmed teised probleemid, näiteks meie naaberriigi järgmise kümnendi poliitilised otsused või siis kliima, on lähiajal tunduvalt pakilisemad. Kui kliima ei soojeneks…

 

…soojenemisega võib eesti keelest kaduda näiteks sõna lumi…

aga võib-olla tekib saare ja laiu kõrvale hulk uusi sõnu maa saarelisuse tähistamiseks. Mulle lihtsalt tundub, et kui muu teabe hulgast on valida ainult kaks tähtsat asja – meie naabri välispoliitilised käigud ja meie kliima –, siis ma ei vaata, kas oluline teade on kirjutatud halvas või heas eesti keeles. See ei mõjuta sõnumit. Mis vahet oleks olnud sellel, kas vastus 1939. aastal Eestile esitatud nõudmistele oleks kokku pandud kõrgstiilis või turukeeles, kas seal kasutati aaviklikke keelevorme või mitte, kas verb oli saksapärasel kohal lause lõpus või mitte?

Ma olen keelekasutuse küsimuses pigem konservatiiv, pooldan omakeelsete uudissõnade loomist, selmet võtta automaatselt üle võõrsõnu ja laenata. Me võime siin heita nalja „hängima” ja „tšillima” üle. Aga need ei ole vajalikud sõnad ning on tulnud ilma keelekorralduseta. Samas mööngem, et väga suur osa eesti keele sõnavarast on tulnud aastasadu tagasi samal moel.

 

XX sajand ongi eesti keele osas täiesti erandlik, sel ajal on keele korraldajad olnud rahvahulkadest ees. Mõningate piirangutega sajandi teises pooles, kuid siis ei kaotanud keele üle otsustajad kontrolli vähemasti sõnavara puudutavas osas. Nüüdseks on see minevik.

Ferdinand de Saussure ütles, et „keel on kasutus”. Mina ise olen ettekirjutava, normeeriva keelearengu pooldaja. See laseks meil aru saada ka tekstidest, mis pandi kirja nii XXI kui XVIII sajandil. Praegusel lugejal on Shakespeare’i keelest võimalik samamoodi aru saada nagu praegusest inglise kirjandusest. Aga lugeda neid väheseid eestikeelseid tekste, mis XVI-XVII sajandist pärinevad, on väga raske. Ma pooldan keeles seda, et ka 300 aasta pärast oleks võimalik raskusteta lugeda praegust Eesti Päevalehte või Postimeest ja et Ivan Orava mälestused oleksid arusaadavad. Kultuurikonteksti on hoopis raskem mõista, aga aastal 2307 ei peaks inimene vähemasti küsima, mida üks või teine sõna Orava tekstis tähendab.

300–400 aastat vana ingliskeelset teksti lugedes on konteksti sageli raske mõista, seal on nalju, irooniat, millest üldse aru ei saa. Aga sõnadest saab ikka aru. Ma kardan, et kui meil on keeles liiga palju „hängimist” ja „tšillimist”, siis vähendab see tulevikus tekstide arusaadavust. Need sõnad ju kaovad keelest jälle kiiresti.

Hoopis olulisem kui „hängimise-tšillimise” küsimus on siiski üldharidus. Rääkisin enne paideia’st, millele on ehitatud põhiline osa meie euroopalikust kultuurist. Tammsaare tekstides näiteks on tohutult vihjeid piiblile, piiblilugudele. Pärast üldist leeriskäimise, piiblilugemise nõude ja usuõpetuse kadumist okupatsiooni tulekuga mõistavad neid vihjeid vähesed. Inimesed ei hakka vabatahtlikult, lõbu pärast lugema piiblitekste. Või Homerost või Vergiliust.

See on üldine probleem kõigis kultuurides. Lugesin sellest hiljuti Shakespeare’i kontekstis. Varem oli angloameerika koolides Shakespeare’i lugemine kohustuslik, nüüd mitte. Ja paljudest Shakespeare’ilt pärinevatest väljenditest, ei saada enam aru. Popkultuuri kõige trafaretsema väljendi – falling in love ehk armumine – selle konstruktsiooni leiutas Shakespeare, kellest peale sai see üldkasutatavaks. Labane näide, aga väga sügavalt ingliskeelses kultuuris sees.

Sama puudutab eesti kirjandust. Kogu klassika, mida kirjutati ka veel nõukogude ajal 1960ndateni, kui kirjutasid inimesed, kes olid saanud ühel või teisel viisil usuõpetust, haridust, on kirjutatud sellelt pinnalt. Ma ei taha siin propageerida usuõpetust, vaid rõhutada, et mida vähem vanu asju tead, seda raskem on minevikku mõista, mõista ka kirjandust. Tänane Shakespeare’i lugeja Inglismaal saab Shakespeare’ile vihjanud hilisemast kirjandusest, näiteks isegi Faulkneri romaani pealkirjast „Sound and Fury” märksa vähem aru kui lugeja 30 aastat tagasi. Samuti, piiblist midagi teadmata, on Faulknerit väga raske süvitsi mõista. Või võtame Hemingway „Kellele lüüakse hingekella”, mille pealkiri pärineb sõnadega „Ask not for whom the bell tolls, it tolls for thee” lõppevast John Donne’i meditatsioonist.

Seda kurba surmaga seotud teksti tundis haritud inimene 25 või vähemasti 50 aastat tagasi. Praegugi loetakse usinasti Hemingwayd, aga raamatu pealkirja päritolu enam ei teata. See haakub Interneti-maailma kohta räägituga. Kui tead peast kogu Britney ja Parise värki, aga mitte muud, siis kujuneb isiklik kultuurikiht väga õhukeseks.

 

Olukord pole keeruline ainult pikas ajas, ka kõrgkultuuriliste tekstide praegused loojad puutuvad kokku väitega – kuigi mõni kirjanduses rahvalikkuse propageerija ütleb, et kirjanike tekste ei loeta, kuna need on „elukauged” –, et nende tekste ei loeta, kuna sõnavarast ja lausestusest ei saada enam aru. Lugeja, kes on igapäevaelus harjunud aina enam kokku puutuma teistsuguse kirjaviisiga, nägema eesti alfabeedile varem tundmatuid tähti ja märke, ei tunne enam n-ö klassikalises kirjaviisis kirjutatud tekstis eesti keelt ära. Seda on vaev lugeda, sest see pole harjumuspärane. Kui keeleline kihistumine süveneb, on see ohtlik just kõrgstiili viljelevale vähemusele, sest teda kui millegi tarbetu tegijat võib tabada keelepööbli pime viha, mis võtab talt elatusallika.

Eks seegi oht pärine juba Platoni või Aristotelese ajast. Ega tavaline ateenlane nende tekstidestki aru ei saanud, kuigi Platon vähemasti kirjutas kenasid lugusid jutustades, dialoogis. Aristotelest aga võis väga suur osa kaasaegseid pidada tarbetuks tegelaseks. Pompei linna grafiti ei erine meie aja peldikuseintel leiduvast. Kuid vaevalt, et neid ladinakeelseid rõvedusi seintele kirjutanud inimesed veetsid õhtuid Catulluse või Marcus Aureliuse tekstide seltsis. Need tekstikihid on alati teineteisest kaugel ja lahus seisnud.

Keel on vahend. Mingis grammatilises vormis on seda kasutatud kümme, kakskümmend tuhat aastat. Kirjakeeleni jõuti laiemalt alles XIX sajandil. Natuke varem luterliku mõjuga maades, mujal pisut hiljem. Enne seda said inimesed suurepäraselt hakkama lugemisoskuseta ja vajaduseta kirjutada. Keel jääb alles edaspidigi, selle pärast pole põhjust muretseda.

Millest räägime, on see, kas inimesed suudavad lugeda ja kasutada seda väga peent ja väga uut asja – kirjakeelt – keelena. Me saime tuhandeid aastaid hakkama, lugemata Uku Masingu „Taganevate sõdurite laulu”. Sellesse – ma julgen väita – suudavad süveneda vähesed kõrgharidusega inimesed. See ei ole lihtne ja enesestmõistetav asi. Ning selliseks see ka alati jääb. Kui meil läheb hästi ning eesti rahvast on üks kuni viis miljonit (mis võiks olla saja aasta pärast maksimum), ka siis on inimesi, kes suudaksid lugeda Uku Masingu luulet, seda mõista ja sellest tunda rõõmu, väga-väga vähe.