Randalu, Gurdžijev, müstika

Aare Tool

„Müstilised kõlad“: Georgi Gurdžijevi looming Kristjan Randalu esituses 10. I Estonia kontserdisaalis.

Kristjan Randalu pärisosa on džässmuusika, mistõttu intrigeeris küsimus, kuivõrd kajastub tema džässitaust Gurdžijevi-kavas?

Eesti Kontsert

Eesti Kontserdi sarjas „Müstilised kõlad“ viimati teoks saanud Kristjan Randalu kontsert õigustas pealkirja täielikult, sest kui mängu on toodud juba selline isik nagu Gurdžijev, siis enam müstilisemaks minna ei olegi võimalik. Georgi Gurdžijev (Gurdjieff) oli filosoof, psühholoog, kosmoloog, esoteerik, müstik, pühade tantsude taaselustaja ja jumal teab, kes kõik veel – ühtedele guru, ülima tarkuse kehastus, mõne teise arvates jälle pigem soolapuhuja. Tähendamissõnade meistri imidži juurde kuulub mõistagi salapära, mistõttu Gurdžijevi noorusaeg on vägagi sobivalt mähitud teadmatuse loori. Ta sündis millalgi ajavahemikus 1866–1877 armeenia-kreeka peres, maailmasõja eelõhtul sai temast tuntud figuur Moskva ja Peterburi vaimuringkondades, idamaiste õpetuste asjatundja. Segaste aegade jalust suundus ta avastusretkele Lähis-Itta, Kesk-Aasiasse ja mujale ning kodunes 1920ndate alguses Prantsusmaal Fontainebleau’ lähistel, olles alatasa jüngritest ja legendidest ümbritsetud.

Gurdžijevi mõtetega on võimalik tutvuda tema tähtsaima õpilase Pjotr Uspenski raamatus „Imelise otsinguil. Tundmatu õpetuse fragmente“, mis tõlgiti paar aastat tagasi eesti keelde. Kosmoloogilistest arutlustest enamgi äratab seal tähelepanu tahtevabaduse ja enese­määratlemise eksistentsialistlikult pingestatud käsitlus. Gurdžijevi järgi veedab suurem osa inimesi elu mingis unelaadses teadvustamata olekus ja täidab vaikides endale sisendatud rolle: „Inimesed on masinad. Masinad peavad olema pimedad ja teadvuseta, teisiti nad ei suudaks, ja kõik nende teod peavad vastama nende olemusele. Kõik juhtub. Keegi midagi ei tee.“ Sõdu ja muid „masininimese“ korda saadetud koledusi saab takistada ainult siis, kui hüpnoos kaob ja tärkab eneseteadvus. Õpetada ärkama – just selle poole Gurdžijev Inimese Harmoonilise Arengu Instituudi eestvedajana püüdleski.

Gurdžijev võis olla paljutki, kuid heliloojaks ta selle sõna meile harjumuspärases tähenduses ilmselt ei klassifitseeru. Viiteid helide ja ilmaruumi arvseostele, kosmilistele vibratsioonidele jms tema filosoofias loomulikult leiab, kuid formaalsest muusikalisest haridusest ei lasknud ta end rikkuda. Seega, kui esitatakse Gurdžijevi muusikat, mis siis tegelikult kõlab? Siin tuleb mängu hoopis üks teine isik, Thomas de Hartmann, Peterburi konservatooriumi lõpetanud omal ajal üsnagi tuntud helilooja, kes kõigepealt tutvus Vassili Kandinsky uuendusmeelse kunstiringkonnaga, seejärel langes aga Gurdžijevi õpetuse lummusesse ja sai meistri paremaks käeks helikunsti alal. Nende ühine loomeprotsess oli üsnagi omapärane. Gurdžijev olevat meenutanud mõnda „idamaist“ viisijuppi, Hartmann kirjutas selle kohapeal kuulmise järgi üles, harmoniseeris ja seadis klaverile. Sellisel meetodil lõid nad 1920. aastate teisel poolel kahasse üle 300 lühipala, kus on esile manatud lähemaid ja kaugemaid maid, idakiriku muusikat, keerlevaid dervišeid, iidseid templeid jm. Idamaise koloriidi osas ei minda neis karakterpalades eriti kaugemale sellest, mida kohtame paljude XIX sajandi teise poole vene heliloojate eksootikast küllastunud muusikas: ikka ja jälle pulseerivad bassifiguurid, sekka veidi eripärast melismaatikat. Peale selle on klaver orientalistlike taotluste jaoks mõneti tänamatu meedium, sest võrdtempereeritud häälestus sunnib tahes-tahtmata mingil määral painduma õhtumaade akadeemilise muusika­kultuuri malli järgi. Siiski on nendel enamjaolt meditatiivsetel paladel oma äratuntav nägu: siit leiab teatavat Erik Satie’ vaimus ütlemislihtsust, ehkki mõistagi puudub temale omane irooniline distants.

Kristjan Randalu esitas Estonia kontserdisaalis paarkümmend Gurdžijevi-Hartmanni pala, suurema osa klaveril, kuid mõne ka harmooniumil ja tšelestal. Kontserdi eel ei olnud sugugi selge, mis ees ootab. Antagu andeks, kui ilmaaegu alahindan kellegi teadmisi esoteerikast, kuid Gurdžijev ilmselt siiski ei ole üks neid mõtlejaid, keda igaüks juba koolipingist tunneb, veel vähem osatakse teda seostada muusikaga. Salapära tuli kontserdile kasuks, sest etteplaneeritust ja kindla peale minekut kipub muusikaelus olema liigagi palju. Minna kontserdile üksikasjadeni teadmata, mida mängitakse – selles peitub tegelikult väga suur võlu. Kristjan Randalu pärisosa on džässmuusika. Seetõttu intrigeeris kindlasti paljusid küsimus, kuivõrd kajastub tema džässitaust Gurdžijevi-kavas? Mõeldamatu ei oleks olnud ju näiteks vaba fantaasialend Gurdžijevi-Hartmanni motiividel või, nagu selles vallas võidaks öelda, valitud palad Gurdžijevi songbook’ist. Kuid kuuldut ei ole põhjust džässiga seostada, ehkki džäss mängib kindlasti olulist osa kas või juba selles, et Randalu üldse soostus sellist vähetuntud muusikat esitama. Huvi maailma kaugemate regioonide vastu on olnud selle muusikastiili tunnusjoon alates 1960. aastatest (seega ammu enne, kui samasugused otsingud said tavaliseks mujal) ning on hiljem ainult süvenenud. Niisiis ei ole sugugi imekspandav, et just džässi kogemusega pianistide hulgast kerkib tihti eestkõnelejaid repertuaarile, mida teised, ainult õhtumaise akadeemilise taustaga muusikud mõneti pelgavad.

Gurdžijev on öelnud: „Suurim viga on mõelda, et inimene on alati üks ja seesama. Inimene ei ole kunagi pikemat aega üks ja seesama. Ta muutub pidevalt. Harva jääb ta isegi poole tunni jooksul muutumatuks.“ Nii võib öelda, et kontserdi lõpus on alati saalis hoopis teine publik kui kontserdi alguses. Ma ei ole kindel, kas Estonia kontserdisaalis mängitud Gurdžijevi-Hartmanni muusika muutis lausa kellegi maailmatunnetust, kuid muusikaliselt targemana lahkus vastuvõtlik kuulaja kindlasti.