Pealelend — Agita Putāne, Putti galerii juht

Tanel Veenre

Putti galerii Riias on Baltimaade ainuke rahvusvahelise näituseprogrammiga tänapäevase ehte galerii. Ambitsioonikas galerii on mõne aastaga kasvatanud enda ümber asjast huvitatud publiku (sh ehtekollektsionäärid), pälvinud Läti aasta galerii tiitli ja korraldanud muu hulgas ka Hollandi ehte suurkuju Ted Noteni retrospektiivi.

Milliste salasõnadega tõmbad sa inimesed tänapäevase ehte maailma?

Armastus, kirg, kannatlikkus ja järjekindlus. Kõik algab inimese seest. Tegelikult ei taha ma ju kedagi väga teadlikult harida. Ma vaid haaran inimesed kaasa oma teekonnale ning nad harivad end ise. Minu roll on julgustada inimesi astuma kontakti kunstiga, tunnetama seda ja mõistma, et kunsti kaudu on võimalik pääseda täiesti irratsionaalsesse maailma. Kunsti mõistmiseks ei ole vaja teadmisi, piisab enese taju usaldamisest. Oma tegevuse ja armastuse kaudu kontseptuaalse ehte vastu räägin ma oma aja ehk XXI sajandi lugu, kus vaimne püüdlus ja omapära võivad ületada jõukuse välise sära. Tänapäevane ehe on suurepärane vahend isiksuse väljendamiseks, annab võimaluse rääkida oma lugu stiili vahendusel.

Kuidas sai alguse sinu ehtekogu, kuidas kasvas ja arenes?

Mul on kogus umbes 50 ehet, valdavalt Läti tänapäeva ehtekunstnike looming, kuid üha enam on ka väliskunstnike ehteid. Esiteks ei olnud „kollektsioon“ mul muidugi üldse meeles, mulle lihtsalt meeldis ehteid osta ja kanda. Kui rääkida „kollektsioneerimise“ etümoloogiast, jõuame kreeka tähenduseni – millegi kaudu ütlema. Alustasin maailmaga suhtlemist ehte kaasabil 30aastaselt ja minu esimesed ehted olid Guntis Laudersi käevõru ja sõrmus. Sel hetkel hakkas tänapäevase ehte galerii mõte ilmet võtma. Edaspidi olen ehet valides usaldanud oma emotsioone. Ma näen ehet, pean hetke aru ja tajun, kuidas see ehe mind kõnetab – nii sünnib suhe me vahel.

Millised on sinu eesmärgid ja unistused seoses ehte ja galeriiga?

Elu ise söödab mulle eesmärgid ette. Kui elada avatuna näitustele, inimestele, kunstnikele, loomingule tulevad ideed ja eesmärgid ise. Minu roll on siis need kokku koguda ja filtreerida. Minu unistus on, et üha enam ja enam lätlasi saaksid tänapäevasest ehtest teadlikuks – nii kunstnike, vaatajate kui ka kandjatena –, et oleks enam inimesi kaasatud ehte sõnumisse: ta võib nii küsida, seisukoha võtta kui ka irooniline olla.