Aastalõpudraama

Margot Visnap

Lõppeva teatriaasta kohta võinuks veel mõne päeva eest öelda: stabiilselt rahulik. Väide, et eestlane armastab teatrit ja seal käia, leidis tõestuse nii usinas suveteatri külastatavuses kui ka aastalõpul paljude teatrite afiššidel lavastuste taha tekkinud märkuses „välja müüdud”. Ometigi, on üks teater, mis sügisest alates vaevleb järjekordselt identiteedikriisis, kasvatab kahjumit ega leia omale publikut. Augustis 2006 renoveeritud maja ja Moskvast lisandunud noorte tegijatega suurejooneliselt ”taasalustanud” Vene Draamateater Moskvast imporditud peanäitejuhi Mihhail Tšumatšenkoga eesotsas seisab täna jällegi lõhkise küna ees (mitmendat korda juba?). Kui Sirp oktoobri lõpul (kui teatri sihtasutuse nõukogu pandi juhtima Aivar Mäe) kultuuriministeeriumi teatrinõuniku Tõnu Lensmendi käest uuris, mis Vene teatris lahti, laekus vastuseks ebamäärane heietus: ”Mis tegelikult juhtus? – sellele küsimusele vastamiseks peaks fantastika valda liikuma. Nimelt just selle pärast, et kas juhtus?” (Vt Sirp 26. X 2007). Fantastika valdkonda Vene teatriga toimuv vist jääbki. Kultuuriministeerium midagi toimetab, teatamata avalikkusele kriimuridagi selle kohta, mis aadressil Vabaduse väljak 5 lahti. Küll aga saavad nii mõnedki teatrid (Eesti Draamateater, Ugala, Rakvere) tagantjärele teada, et nende 2008. aasta eelarvesummasid on kärbitud Vene teatri hüvanguks. Miks peavad ühed teatrid teise teatri juhtimisvigu kinni maksma, on pehmelt öeldes arusaamatu. Ott Karulin hoiatas hiljuti Eesti Päevalehes, et riigiteatrite muutmine sihtasutusteks võib n-ö „poliitiliste nõukogude kaudu kaasa tuua poliitilise sekkumise suurenemise kunstiasutuste juhtimisse”. Vene teatri juhtimiskriis paistab seda väidet kinnitavat. Oma esimest tegevusaastat sihtasutusena on lõpetamas Ugala. Sirp palus kommentaari SA Ugala nõukogu esimehelt ja etendusasutuste seaduse ühelt põhiautorilt Jaak Allikult.

 

Kas Ott Karulini kartusel on alust? Kuidas on sujunud Ugala nõukogu tegevus?

Sihtasutuse vorm annab kultuuriministeeriumile võimaluse olla paremini ja operatiivsemalt kursis teatri tegevusega. Teatri kui riigiasutuse puhul tegelevad kontrolli ja analüüsiga vaid ministeeriumi teatrinõunik ning eelarveosakonna juhataja siis, kui nad n-ö aega saavad, seevastu sihtasutuse puhul peab ministri määratud nõukogu vaatama teatri tegevuse tulemused läbi (ja ministrile ette kandma) kord kvartalis. Ugala puhul on nõukogu koosseis ideaalne: sinna kuuluvad kultuuriministeeriumis teatritega ja rahandusministeeriumis riigivaraga tegelevad tippspetsialistid, Viljandi linnapea ja Viljandist valitud riigikogu liige. Õhkkond on olnud töine ning teatri tegevjuhtide suhtes lugupidav. Sellisest nõukogust on nii teatrile kui loodetavasti ka ministeeriumile palju kasu olnud.

Jah, nõukogu liikmed on vastavalt seadusele kohustatud täitma neid määranud ministri suuniseid ning ministril on õigus nõukogu liikmeid päevapealt asendada, kuid samas on sihtasutuste seaduses väga täpselt sõnastatud nõukogu pädevuse piirid: nõukogu kavandab sihtasutuse tegevust, korraldab sihtasutuse juhtimist ja teostab tema tegevuse üle järelevalvet – aga ei juhi vahetult sihtasutust ega sekku teatri kunstilisse tegevusse, mille korraldamise õiguse annab etendusasutuse seadus selgesõnaliselt teatri loomingulisele juhile. See ongi garantii poliitiliselt määratud nõukogu sekkumise vastu kunstiasutuse igapäevasesse töösse.

 

Aga kui minister pole rahul teatri juhtimise või kunstiliste tulemustega, kas ta siis sekkuda ei saagi?

Loomulikult saab ja peabki, kuid ikka vaid seaduse raames. Sihtasutuse nõukogu võib päevapealt tagasi kutsuda teatri juhatuse liikme(d). Selles mõttes on sihtasutuse puhul juhatuse liikmed (tavaliselt administratiivne ja loominguline juht) kaitsetumad kui riigiteatris, kus direktor valitakse ikkagi konkursi alusel ja temaga sõlmitud tähtajalise töölepingu katkestamine on üsna keeruline ning määratud tööseadusandlusega. Samas on selline direktor, kes allub otse ministrile, täielikult viimase meelevallas, sihtasutuses allub aga direktor tema tööle võtnud nõukogule, kes küll täidab ministri suuniseid, kuid on siiski kollektiivne ja demokraatlikult otsustav organ.

Kui teatri loomingulise juhi on aga tööle võtnud vaid juhatus (igapäevases keeles direktori), mitte nõukogu, siis saab minister ja ka nõukogu tema tegevusse sekkuda vaid juhatuse kaudu. Loomulikult on aga nõukogu pädevuses teatri aastase tegevuskava kinnitamine, see on ka õige koht edastada kunstilisele juhile kõik märkused näiteks repertuaari kujundamise või ekspluateerimise kohta.

 

Kuidas teie poolt öeldu valgusel mõista olukorda Vene teatris, kus nõukogu esimees Aivar Mäe on Andres Laasiku sõnul ehitanud üles „putinliku võimuvertikaali”, võttes endale nii juhatuse liikme(direktori) kui ka kunstilise juhi ülesanded?

Hinnates Aivar Mäe tegevust tema antud intervjuude põhjal tekitab see hämmeldust, sest tema tegevus on ilmselgelt seadustega vastuolus. Mitte juhuslikult pole sihtasutuste seaduses öeldud, et sihtasutuse nõukogu liikmeks ei või olla juhatuse liige. Nõukogu on juhatust ametisse määrav ja tema tegevust kontrolliv organ, aga iseenese tegevust kontrollida pole ju võimalik. Oma sõnade kohaselt on Mäe võtnud juhatuse liikmelt, direktor Irina Ossinovskajalt  üle Vene teatri tegevjuhtimise, andes teatri töötajaile igapäevaseid korraldusi. Lisaks sellele on ta võtnud üle ka kunstilise juhi funktsioonid, muutnud teatri jooksvat ja kavandatavat repertuaari, kutsudes teatrisse külalislavastajaid ning loonud teatri juhtimiseks seaduseväliseid organeid. Jutud kriisist ja erakorralisest juhtimisest ei saa olla õigustuseks, sest riigikogu pole vastu võtnud teatrite „erakorralise olukorra” seadust, mis peataks kõigi teiste seaduste toime. Kui mingi äriettevõtte nõukogu esimees hakkaks töötajaile jagama korraldusi ettevõtte juhist mööda minnes või sekkuks koguni tehnoloogilisse protsessi, siis peataksid juristid ja ajakirjandus sellise tegevuse viivitamatult. Kunstiasutuse puhul peetakse aga seesugust tegevust millegipärast talutavaks, kuigi seadused kehtivad ju kõigile. Kui ministeerium või nõukogu pole põhjendatult rahul tegevjuhtidega, siis näeb seadus ette võimalused nendest vabanemiseks,  kuid ei näe ette võimalust nõukogul juhtimist üle võtta.

Olukord Vene teatris teeb ärevaks teiste teatrite kolleegid. Sest kui ühe teatri juhtimises on seadusetus võimalik, siis pretsedendina võib see ähvardada meid kõiki.

Teiselt poolt on Vene teatri nn eelarveauku hakatud likvideerima teiste teatrite arvel, tõstes järgmiseks aastaks sellele teatrile eraldatud arvestuslike inimtööaastate arvu kõrgemale Eesti Etendusasutuste Liidus ühiselt kokkulepitust. Eelarveauke on olnud paljudel teatritel ja vastastikune solidaarsus on aktsepteeritav, eelnevail juhtudel on summa suurus ning selle tekkimise põhjused aga olnud avalikustatud. Vene teatri puhul on juhid rääkinud summadest kahest kuni kolmeteistkümne miljonini, kusjuures selle eelarveaugu tekkepõhjuste analüüsist pole kuulda midagi mõistlikku. Teatriavalikkus ootab siin kindlasti täpseid selgitusi ja süüdlaste nimetamist.