Hämal on lühikesed jalad

PILLE-RIIN LARM

Täpselt kolm aastat on möödas sellest, kui kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade žürii otsus mitte nomineerida Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu“ põhjustas pahameelt ja vallandas poleemika selle üle, mis on eesti kirjandus, on see rahvuse-, keele- või muupõhine. Kui näib, et nüüdseks on lugejas- ja kirjanikkond leppinud teadmisega, et on Eestis tõepoolest olemas rahvusülene kirjandus, mida esindab ka Ivanov, ja see on osa meie kultuurist, on viimastel kuudel selgunud, et teatud seltskond seda veel ei adu.

Sirbi lugejale ei ole arvatavasti vaja liiga pikalt meelde tuletada, kes on Andrei Ivanov. Kirjanik, kes on sündinud, õppinud ja elab Eestis. Kirjutab ta, tõsi, vene keeles. Ja kuidas! Oma auhinnad ja tõlked on ta auga välja teeninud. Paraku ei ole kirjanik kodakondsust taotlenud. Ta on küll soostunud Tallinna ülikooli rektori Tiit Landi ettepanekuga talle eriteenete eest kodakondsus anda, see on aga põrkunud Reformierakonna ministrite, sh kultuuriministri ootamatule vastuseisule. Viimaste tõrksus näib mitmel põhjusel pehmelt öeldes kummaline ja osutab, et Ivanovist on saanud vahend (eba)pragmaatilises päevapoliitilises vägikaikaveos.

Üks põhjus on see, et Reformierakond läheb siinkohal vastuollu omaenda integratsioonipoliitiliste soovunelmatega, olgu see poliitika kui pinnapealne tahes. Erakonna programmist saame lugeda, et rahvusliku julgeoleku strateegia eesmärk nr 1 on „rahva tugev Eesti-identiteet, mis väljendub muu hulgas samastumises euroopalike väärtustega ning oma riigi ja kaaskodanike saavutustega … ning kultuurilises ühtekuuluvustundes“. Peab tõdema, erakonna üks käsi ei tea ilmselt, mida teine teeb ehk puudub ideoloogide ja praktikute sünkroonia. Ivanovile kodakondsuse andmine oleks eesmärgi tõsiseltvõetavust pigem suurendanud, selle asemel otsustati aga just enne valimisi anda käest võimalus võita vähemalt haritumate, raamatuid lugevate venelaste hääli.

Keeldumisel on rõhutud mitmesugustele argumentidele. Ühe neist sõnastas Urmas Paet (möödaminnes küsin: miks just Paet?): „Ja kodakondsusest rääkides – oleks väga tore, kui Andrei Ivanov peaks Eestit nii tegelikuks kui sümboolseks kodumaaks. Veel aasta tagasi antud intervjuus märkis ta, et Eesti kirjanikuna end ei tunne ning Venemaa on ta sümboolne kodumaa“.¹ Ühesõnaga Ivanovil on valed veendumused. Paraku ei kuulu veendumuste kontroll kodakondsuse seadusega ette nähtud naturalisatsioonitoimingute hulka. Samuti ütleb põhiseaduse II peatükk, et kelleltki ei tohi veendumuste pärast võtta Eesti kodakondsust. Ühesõnaga – me elame vabal maal, kus veendumused on igaühe isiklik asi ega puutu kodakondsusesse. Eriti kurioosseks teeb Paeti argumendi tõik, et Ivanov ei ole väitnud, et Venemaa on ta sümboolne kodumaa. Nimelt ilmus pärast viidatud Õhtulehe intervjuud² toimetuse vabandus Ivanovi sõnade valesti tõlkimise pärast. Õige oleks olnud: „Vene kirjandus on minu sümboolne kodumaa“.³ See aga tähendab hoopis midagi muud. Ja selles kontekstis on täiesti kohatu Paeti artikli lõpp, mis irdub Ivanovi kodakondsuse teemast Eesti ja Ukraina olukorra kõrvutusele, mida polevat tegelikult põhjust luua, kuna „valdav osa Eestis elavatest inimestest [loe: venelastest] tahab elada just Eestis ja mitte Vene föderatsioonis, sest Eesti on kodumaa“ … Elukoht, kodumaa ja kodakondsus on paraku täiesti eri asjad ning seesuguste väljaütlemiste taga ei ole muud kui järjekordne lugejaga manipuleerimine Vene-hirmu faktori abil.

Kummastusel, mida tekitab reformierakondlaste seisukoht, on aga veel üks, kõige olulisem põhjus. See puudutab Ivanovi teeneid. Paetki tõdeb, et Ivanovil „kindlasti elamuslikke kirjanduslikke teeneid on“, kuid toob kohe mängu veel ühe keeldumist põhjendava argumendi: miski ei takista Ivanovil ise võtta Eesti kodakondsust ning olla selle sammuga „tore eeskuju“ oma saatusekaaslastele. Mitte miski ei takista aga Reformierakonnal endal seda talle lubamast: erakond on ise loonud sobiva pretsedendi, mille järgi on Ivanovi teened piisavad andmaks talle nende eest kodakondsust, jäämata ootama, millal ta seda ise küsima tuleb. Nimelt otsustas vabariigi valitsus 2002. aasta 26. novembril anda kodakondsuse Eduard Mäetagasele.

Venemaal eesti vanemate peres sündinud Mäetagas kolis Eestisse 1947. aastal, sai siin hariduse ning töötas aastatel 1962–2000 Kilingi-Nõmme gümnaasiumis eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Välismaalase halli isikutunnistuse asemele Eesti passi saamiseks pidanuks ta minema riigikeele ja põhiseaduse eksamile. Mäetagas pidas seda ebaõiglaseks, pidasid teisedki. Juhtumist kirjutati lehtedes päris palju, kuni siseminister Ain Seppik ning haridus- ja teadusminister Mailis Rand tegid valitsusele ettepaneku teenekale õpetajale anda kodakondsus eriliste teenete eest. Peaminister Siim Kallase välja antud 6. I 2003 jõustunud korralduselt võib lugeda: „Aastate jooksul on ta õpetanud eesti keelt ja kirjandust isikutele, kellest hilisemas elus on saanud oma eriala head asjatundjad. Tänu heale haridusele on Eduard Mäetagase õpilased saanud tuntuks nii Eestis kui välisriikides ja tõstnud seega Eesti rahvusvahelist mainet. Seega on Eduard Mäetagas aidanud oluliselt kaasa Eesti kultuuri tuntuse tõstmisele rahvusvahelisel tasandil.“

Muidugi on Ivanovi ja Mäetagase kaasus justkui teineteise peegelpilt, kuid teene on sama. Sest „Eesti“, pange tähele, on Kallase korralduses kirjutatud suure tähega. See tähendab riiki, mitte rahvust. Täpselt sellega, Eesti kultuuri tuntuse tõstmisega rahvusvahelisel tasandil, rahvusülene Ivanov hakkama ongi saanud. Täpselt selle eest, täpselt samamoodi ta kodakondsust vääribki. Mäetagase õpilase ja Ivanovi lugejana soovin, et minu riik kohtleks neid võrdselt.

1 Urmas Paet: eeskuju keskpärase väärtusega erandi asemel. – Postimees 28. I 2015.

2 Jaanus Kulli, Eestis sündinud kirjanik Andrei Ivanov: „Minu sümboolne kodumaa on ikkagi Venemaa.“ – Õhtuleht 22. III 2014.

3 Jaanus Kulli, Täpsustus. – Õhtuleht 29. III 2014.