Pääs turule (s.t lavale)

Toomas Velmet

Siinse nostalgilise arutluse detonaatoriks sai kontsert 1. veebruaril Kadrioru lossis, kus esinesid soome viiuldaja Tami Pohjola koos Soomes elava ja töötava eesti päritolu pianisti Irina Zahharenkovaga.

Irina Zahharenkova ja Tami Pohjola – sära­vad nii konkurssidel kui kontserdilaval – 1. veebruaril Kadrioru lossis.

Erakogu

Esimese põhjuse nostalgitseda andis „Lossimuusika“ kava: Claude Debussy sonaat, Sergei Prokofjevi II sonaat ja Camille Saint-Saënsi „Introduktsioon ja rondo capriccioso“. Üdini traditsiooniline kava, sealhulgas asjaolu, et Saint-Saënsi teose originaal on mõeldud viiulile ja orkestrile, aga kõlab sageli ka klaverisaatega just selliste sonaadikavade „kerge“ lahendusena. Teine impulss, mis pani mõtteid mõlgutama, olid esinejate CVd. Tami Pohjola on 19aastane viiulikunstnik, kelle esimene konkursivõit tuli Tallinnas rahvusvahelisel konkursil „Noor muusik“ (2009) ja edasitõukav edu saabus äsja jaanuaris, kui ta võitis Kuopio viiuldajate konkursi. Irina Zahharenkova rahvusvaheline maine on vapustav ning seni meil ja mujalgi ületamatu: ta on vähemalt kümnekordne rahvusvaheliste konkursside laureaat. Seda tasub ikka ja jälle meenutada, sest ega need võidud ole sageli ju uudisekünnistki ületanud.

Kuopio viiuldajate konkurss on Soome siseriiklik ja väga kõrge tasemega võistlus, mille võitja(d) on ka potentsiaalsed osalejad esindamaks oma maad ühel viiuldajate prestiižikamal rahvusvahelisel konkursil – Sibeliuse-nimelisel. Sibeliuse konkurss saab tänavu 50aastaseks ning esimese soomlasena võitis selle Pekka Kuusisto aastal 1995: kulus 30 aastat süstemaatilist ja perspektiivi tajuvat, plaanipärast kõigi asjaomaste organisatsioonide koostööd, et jõuda sellise tulemuseni!

Kuopio konkursil on siin otsustav osa otsustaval ajaetapil: see toimub alati Sibeliuse konkursi eel ja sellega kooskõlastatud programmiga. Võitjad mängivad haruldastel instrumentidel kas Sibeliuse akadeemia või Suomen Kulttuurirahasto kollektsioonist: Tami Pohjola kasutuses on akadeemia stradivaarius ning Pekka Kuusisto mängis kultuurirahastu Guadagnini viiulil. Süsteemis allapoole suundudes järgneb plaanipärane ja sihikindel õppeprotsess, alates lastest kuni magistrite-doktoriteni välja. Vaidlused selle üle, kas riigile on neid humanitaare ja viiulikääksutajaid (klaveriklimberdajaid) vaja, on ammu vaieldud ning vajadus nende järele on lõplikult sööbinud otsustajate teadvusse. Selline on pilt põhjanaabrite viiulimaastikul, ütleme ausalt – kadestusväärne igast aspektist. Kindlasti on üks rattaid liigutav asjaolu seegi, et Kuopio konkursi auhinnafond on 19 000 eurot ja Sibeliuse oma 640 000 eurot(!). Toonitan, need on auhinnad, korralduskuludest pole mul aimugi.

Mida on meil vastu panna? Siseriiklikke konkursse korraldatakse Eestis aastast 1968, esimene keelpillimängijate konkurss oli 1969. aastal. Stardiga jäime seega hiljaks kõigest kaks aastat (I Kuopio konkurss sai teoks 1967. aastal), kuid sama kaugele pole jõudnud. Interpreetide konkursid surid meil välja seoses ühiskondlikest ja riiklikest muudatustest tekkinud materiaalse tühikuga, kuid ideed ei kadunud kuhugi. Pigem vastupidi, mõne aja pärast käivitati rahvusvahelised konkursid nii viiuldajatele kui pianistidele ja ka üleriigiline pianistide konkurss, kuid keelpillimängijate konkurss haihtus uttu. Viimane selline oli aastal 1987 (!). Isegi potentsiaalsed korraldajad sattusid segadusse ning püüdsid selgitada, et sellised konkursid on anakronism ja rohkem tuleb rõhuda glamuurile ja artistlikkusele, mis kindlasti ei ole vale produtsentide seisukohast, kuid on ometi pool tõde arengut toetava süsteemi pooldajate silmis. Olen alati väitnud, et loomingulised konkursid – ja interpretatsioon on looming – on oma olemuselt valed, kuid jään ühtlasi selle juurde, et ponnistustele vaatamata pole ka midagi paremat välja mõeldud. Seni tuleks siis ikkagi viimistleda olemasolevaid ning vähemalt püüda maksimaalse objektiivsuse poole, kui selline seisund on olemas.

Ja muide, rahal ei ole siin üldse kõige olulisem roll: palju olulisem on talentidele tõuge – pääs lavale –, kui kaugele ja kõrgele jõutakse, see sõltub juba tegijast. Seda, et meil on talente, tõestavad kas või „Klassikatähtede“ võistluse võitjad keelpillimängijad Marcel Johannes ja tema kaksikõde Katariina Maria Kits. Suur tänu idee autorile ja tegijatele, kuid me ei saa selle formaadiga asendada täismahulisi erialakonkursse, mis peavad kroonima kogu arengusüsteemi. Ajalugu on õpetanud, et teisiti ei saa.

Jõudsin süsteemini, mis peaks olema märksõna, kui me räägime millegi kontrollitud plaanipärasest eesmärgikindlast arendamisest. Keelpillimäng Eestis vajab sellist süsteemset püramiidi, kus ei esine muhke, lohke ega auke ning mis näib ka väliselt korrastatuna. Kõik algab haridussüsteemist, mis tuleks lõpuks korrastada. Meil on koolid, meil on pedagoogid, meil on vähem ja rohkem andekaid lapsi, kuid puudub süsteem ehk korrastatud õppeplaanid – neid teevad nüüd koolid ise. Ligi 90 algastme muusikakooli suubuvad kahte (!) keskastme muusikakooli ja haihtuvad sealt meie akadeemiasse või välismaale. Õnn, et Tallinnas on muusikakeskkool, kes teeb tingimuste puudumisele vaatamata erakordselt head tööd ja kelle kulul elab meie muusikakultuur. Kuid see ei ole süsteemipüramiidi tipp, vaid erandlik nähtus, mis alati ei kinnita reeglit. Süsteemi vildakust näitab ka asjaolu, et üks ehk haridus- ja teadusministeerium külvab muusikaharidust keskastmest peale ja teine ehk kultuuriministeerium korjab marjad. Kuid baas – need 90 muusikakooli – seisab 90-l üsna nõdral (palun vabandust) omavalitsusel, kellest igaüks otsustab, kas neil on vaja klaveriklimberdajaid ja viiulikääksutajaid ning kas huvikoolis ei peaks erialase kõrg­haridusega õpetajad ikkagi töötama suuremal määral lihtsalt huvist asja vastu. Siinkohal ärgu keegi solvugu, sest ma räägin süsteemsusest ega näita näpuga alla, pigem ikka üles, kus keegi peaks midagi süstematiseerima, korrastama ja lõpuks – miks ka mitte, vastutama.

Süsteemi juurde peab kindlasti kuuluma töökindel mehhanism, kuidas hankida meie riiki, panka, fondi esimesed tõeliselt kvaliteetsed instrumendid, sest ilma nendeta on keelpillimaailmas kõik tühi töö ja tuuletallamine. Sel sügisel tuleb siiski täiemõõduline (neli vooru) üleriigiline keelpillimängijate konkurss. Soovin tegijatele jõudu ja otsustavust, et pärast 28 aastat pausi oleks tulemus väärikas, ületaks uudisekünnise ja jaotaks pääsmeid lavale (turule). Süsteem tuleb üles ehitada, olgu või halb – ikka parem, kui mitte midagi.

Muide, pühapäevaseid „Lossimuusika“ kontserte Kadriorus maksab külastada, need on väga head.