Heli ja keel. Üllatusi ja äratundmisi

Evi Arujärv

Topelt-CD „Heli ja keel“ esitleb luulet ja muusikat siduvas kontserdisarjas (või selle eelloos) kõlanud muusikat, kaheksat teost kuuelt autorilt. Kolmandat hooaega kestvas ja tuntust koguvas sarjas on esindatud ka nüüdisautorid, kuid CD kava hõlmab ainult lahkunud heliloojate teoseid. Luulet plaadilt ei kuule ja siin puudub sõna- ja muusikakunsti kokkupuutest sündiv topeltnõidus. Aga CD-l on omad väärtused: kerguse vaimust kantud esitused ning äratundmised ja üllatused, mida pakub vahemikus 1948–1993 loodud muusika ise.

Ilus üllatus oli Artur Uritamme klaveritrio (1948) pealkirjaga „Nõukoguliku inimese kolm palet“ (alapealkirjad „Elurõõm“, „Ohvrimeel“ ja „Sangarlus“). Pealkirjadest õhkub ajale omast võitluslikkust, aga muusikast pigem helget romantilist olemistunnet. Siiras lihtsuses avanevad siin inimhinge eri olekud. Ka kolmanda osa dramatism ei ole tühisõnaliselt paatoslik. Esitus toob täies ilus esile trio helikeele varjundirikkuse ja dünaamika. Omal ajal kiusatud ja varju jäänud helilooja looming väärib kindlasti elu kontserdilaval.

Rõõmustav nimi plaadikavas on Hillar Kareva, kellelt on tulnud ettekandele II sonaat klarnetile ja klaverile (1972) ja „Neli gemmi“ ksülofonile, vibrafonile ja klaverile (1975). Kareva muusikas on elekter sees. Tema kujundikeeles on nii lüürikat kui ka dramatismi, aga retoorika on ülimalt ergas – seda hoiab koos tugev ja selge energeetika. Ka esituses oli autori­stiili „elekter“ alles. Meditatiivsete suundumuste ja „suure kontekstiga“ loojate taustal mõjus Kareva puhas helistiihia omal ajal mõneti vanamoodsalt. Mind köidab tema kirglik kõneviis jätkuvalt.

Uue CD maiuspala on Andrei Volkonski klaverikvintett d-moll (1954). Selle helikeeles on Prokofjevi koreograafilist groteski ning Šostakovitši traagilise kontrapunkti jälgi. Kvintetis valitseb ka seesama mahlerlik alge, mis iseloomustab eelnimetatud suuri klassikuid. Volkonski isikupära avaneb plastilises, kuid seejuures ka mänglevas, puänteeritud vormikujunduses. See on seesama puhta muusika aistinguline teekond, mis on selgesti tajutav üle aegade. Seda ei saa kaugeltki alati öelda muusikat ümbritsevate „suurte lugude“ kohta.

Uues värskuses kõlab plaadilt eesti neoklassitsism oma vallatumates vormides: Raimo Kangro „Variatio delectat“ ehk „Mitmekesisus rikastab“ kitarrile ja klaverile (1993) ja viiendas klassis õppinud Leho Karinile kirjutatud „Tarzan mängib tšellot“ (tšellole ja klaverile, 1981), Lepo Sumera – Raimo Kangro – Mati Kuulbergi tuntud müstifikatsioon „Malera Kasuku Trio“ (viiulile, klaverile ja tšellole, 1977) ning Alo Mattiiseni rahvamuusikalise karakteriga, noort Räätsa meenutav tšellosonaat (tšellole ja klaverile, 1986). See on groteskne, mänglev või loitsiv muusika, mille keskmeks ei ole jutustus, vaid rütmis ja kõlajõus kehastuv kohaloleku vägi. Kõiki nimetatud teoseid ühendab laiendatud tonaalsus ja vabadusi võttev vormikujundus ning põhitunnusena – pehmem või võimukam rütmipulss. Plaadilt kõlavad need rütmimustrid graatsilisemalt ja nüansirikkamalt, kui seda juhtus aegadel, mil modernistlik „depsühhologiseerimine“ muusikas tähendas ka jõhkramat kõlakäsitlust.

Minevikus loodud muusikat taasmõtestades meenutab CD „Heli ja keel“ meile meie muusikaloo ajalist „sügavust“, mida ju eriti palju ei ole. See on väärt tegevus sedagi arvesse võttes, et nüüdiskultuur väärtustab eelkõige nüüd-hetke. Nukravõitu tõsiasi on, et ainult ju pisut rohkem kui sajandivanune eesti muusika on suuresti läbi uurimata ja hoidlates tolmub rohkesti „avastamata“ partituure. Kõrvalepõikeks: Eesti Muusika Infokeskus lõi aasta tagasi oma kodulehele eesti muusika käsikirjade avaliku andmebaasi, et anda pilt olemasolevast. Esimesed tuhanded on sisestatud, aga töö on määratu, sest käsikirju on kümneid tuhandeid. Nende uurimine-hindamine, kirjastamine ja võimalik ettekandmine on omaette töö. Sellele mõeldes on iga „kadunud“ teose elluäratamine ilus tegu, eriti kui seda tehakse süvenedes ja loovalt – nagu Muusikasõprade Selts oma kontserdisarjas ja heliplaati välja andes.