Täismineviku vägi

AILI KÜNSTLER

On tore, et selle aasta Wiedemanni auhinnaga tuletatakse jälle laiemalt meelde seda, et keel ongi inimene ise, tema minevik, olevik ja tulevik. Kogu „Täisminevik“ nimiluuletuses (2007) olete luuletanud keele grammatilistest võimalustest: „Tühja sellest labasest lihtminevikust! / See-eest tundub täisminevik lausa täiuslikuna – / räägib tõtt, aga etteheiteid ei tee, / kahetsemisest kõnelemata: / olen olnud, / olen armastanud, / olen olnud armastatud!“. Tähelepanu täisminevikule teeb eriti rõõmu, kuna kirjutajad inimesed, ka kõrgelt haritud, peale lihtmineviku mu kurva keeletoimetajakogemuse kohaselt naljalt muid minevikuvorme enam ei tunne. Mida teeb selline keelesuundumus eesti inimesega, kui teeb?

Leelo Tungal: Äkki on tegu suurte inimeste mängudega, mis aasta-aastalt muutuvad aina rahvusvahelisemaks? Tähistame hõisates hiinlaste lamba aastat, miks ei võiks me siis omaks võtta näiteks hopide keelelist mõtlemist? Eks ole mõnus arvata, et mõni keel ei lasegi mõelda ei mineviku muredele ega tuleviku probleemidele. On ainult üks suur ilus Olevik, mida need, kelle rahvas etteotsa valib, aina kaunimaks maalivad.

Nali naljaks, aga eks see mineviku „lihtsustamine“ alanud juba nõukogude perioodil. Keeleteadlaste meelest oli see vene keele mõju. Ehk on tegu mugavusega? Kõik peab olema mugavam, kergem, elu ja ka kirjandus ere, silmatorkav ja varjundivaba nagu guašimaaling; kõik olgu ühtviisi arusaadav algkooliharidusega inimesele ja akadeemikule. Ometigi pole ju täis- ja enneminevikku leiutanud ja tarvitusele võtnud keeleteadlased.

Ma pole päriselt harjunud ka sellega, et nii mõnedki käänamis- ja ortograafiareeglid on läinud palju lõdvemaks. Kui Tartu ülikooli fanaatiliselt range eesti keele õppejõud Gerda Laugaste leidnuks mõne tudengi kirjatööst keelendi „kõik lõppeb“, nõudnuks ta kirjaoskamatu üliõpilase viivitamatut eksmatrikuleerimist. Täitsa lõpp! Raadioajakirjanikud „tegelevad“ viimasel ajal „pesemata kaelade“, „kurjade koerade“ ja „välismaa õunadegagi“ – võib-olla on lõtvumist oodata ka keel-tüüpkonnas. Päevalehtedest leiab ja mõnedest raadio- ning telekanalitest kõlab häirivat: üks teatab, et suurüritusel oli märgata rohkesti sigimist, teine hoiatab, et küünalt ei saa kauaks kalevi alla panna, kolmas kiidab, et usutletava hobid laiuvad seinast seinani. Rahvapäraseid väljendeid ja kõnekäände ei tunta ning kasutatakse huupi ehk sellepärast, et põlvkondadevaheline läbikäimine jääb aina harvemaks. Ei tahaks siiski uskuda, et suheldaksegi ainult internetis emotikone ja terw-irweid läkitades.

Aili Künstler: Olete rääkinud, et keele kõla õppisite armastama juba lapseeas ja hindate regivärssi. Seda on näha paljudest teie raamatute pealkirjadestki, alates esikkogust „Kummaliselt kiivitajad kurtsid“ (1966): näiteks „Seltsis on segasem“, „Vana vahva lasteaed“, „Päkapiku pähklikott“, „Kassike Kaspar“, „Põrsapõli“, „Koer tunneb koera“ või „Porgand töötab porgandina“. Olete öelnud, et lasteluules peab olema laulvust.

Tungal: Regivärsiga on lood nii, et kooliajal – ja ka ülikoolis – ei osanud ma temast sugugi hoolida. Olin parajasti suures vaimustuses Baudelaire’i „Väikestest poeemidest proosas“, kui koolis võeti käsile kollektiivne, anonüümne ja traditsiooniline rahvalooming ning tuli pähe õppida „Lõpe, lõpe, põllukene“ ja veel mõned rahvalaulud. See võis minu arust meeldida ainult õpetajatele, kes pidasid oma kohustuseks koolitüdrukute salmikutesse kirjutada „Ülemaks kui hõbevara …“. Ülikoolis läks rahvalaulude tüpologiseerimine peenemaks, kuid ehkki õppisime eristama äkketüüpe ja leidma alliteratsioone „Suure tamme loost“, ei kiindunud ma, tuim inimeseloom, regivärssi. Huvi tärkas alles Tormise „Raua needmist“ kuulates ning süvenes siis, kui pidin ise põhikoolilastele rahvaluulest kõnelema. Mu ema oli aktiivne etnograafiamuuseumi (praegune ERM) korrespondent ja mul oli raamaturiiulist võtta köidete kaupa rahvaluulet, et lastega tunnis laulda. Usun, et just tänu ühislaulmisele ongi regivärss jälle meie noorte seas nii populaarne. Juba pikka aega võtan aeg-ajalt mõne neist köidetest kätte ja avastan ikka üht-teist vaimustavat.

Kui mu abikaasa Raimo Kangro palus mul 1991. aastal Saksamaa noortekooride festivali jaoks oma kantaadile teksti teha, siis sobis kõige paremini kollaaž meie regivärssidest. Mitmesajapealises kooris oli vaid paarkümmend Tallinna muusikakeskkooli noort. Ülejäänute emakeel oli saksa, prantsuse, islandi, hiina ja läti keel, kuid regivärsid kõlasid Paabeli kooris selgelt ja uljalt, saksa poisid käisid Rotenburg am Wümme kultuurikeskuse õuel ringi, korrates r-ide kõrisedes eestikeelseid fraase.

Arvan, et väikelastele on eriti vajalikud puhaste riimide ja korraliku rütmiga luuletused, ja neist meil puudust ei tule. Oma lastele lugesin mõnuga Ellen Niidu mudilastevärsse, hiljem tundsime ühiselt rõõmu Hando Runneli rahvalaululikest ja Paul-Eerik Rummo trikitavatest luuletustest. Uutel mudilastepõlvkondadel on, mida avastada!

Künstler: Olete kirjutanud: „„Seltsimees lapses“ on rohkem kui teistes 1950. aastatest pajatavates raamatutes juttu laulude osatähtsusest tolleaegsete laste elus. Tegelikult mõjutas muusika kahtlemata ka täiskasvanuid. Nende laulude auks peab ütlema, et meloodiate poolest olid nad kaunid ning tekstid olid enamalt jaolt väga korraliku vormi ja lobedate riimidega.“^* Millised laulutekstid mõjutavad lapsi-noori praegu? Viimatises noorteseriaalis „Nullpunkt“ luuletab peategelane enesestmõistetavalt laulu tarvis inglise keeles …

Tungal: Jah, tõepoolest: „Me laiuval Volgal, ta avaral kaldal sireenid on huilgamas päevi ja öid …“, „Sind, Moskva, Moskva, ülistamas lauludes me maa“, „Küpsed pirnid ja granaadid, Ljana! Oled kauneim me brigaadis, Ljana!“. Leidsin oma ema paberite hulgast Lenini ja Stalini piltidega diplomi, mis saadud 1951. aasta veebruaris rajooni ülevaatusel selle eest, et ta juhendas ansambleid, kes esitasid ilmselt neidsamu laule. Aprillikuus viidi ta 25 + 5 aastaks vangilaagrisse. Alles täiskasvanuna taipan, et elasin – nagu paljud „seltsimehed lapsed“ – justkui mingis suures absurdses kujundis.

See, et noored bändid loovad praegu ingliskeelseid laule, on hoopis teistmoodi kujund. Mõni neist väidab küll, et eesti keeles ei saa oma tundeid nii hästi väljendada kui inglise keeles. „Väljendusrikkad“ tekstid koosnevad mõnigi kord juba tuntud ingliskeelsetest lauludest laenatud väljendiplokkidest. „Rainy day’d“ on tõesti mugav laulda – venita kui palju tahad, ikka kõlab kaunilt! Küllap on üks „inglistumise“ põhjusi ka lootus pääseda rahvusvahelisele areenile. Väga tore, et Ewert & The Two Dragonsil ning Kerly Kõivul näib seal hästi minevat. Las lapsed lõõritavad kaasa Eurovisioni lauluvõistluse pretendentidele – eks ole lapsed alati tahtnud osa saada „suurte inimeste“ maailmast. Põnevam oli siis, kui iga riigi esindaja laulis oma maa keeles, aga kui juba prantslased ja sakslased ei saa inglise keelele kätt ette panna, ega siis meilgi tasu üritada. Või ehk tasuks? Aga mis seal salata: kui kogusime Hea Lapse toimetusega uuemaid salmikuvärsse, siis sattus juba nendegi sekka selliseid nagu „Remember M, / remember E, /but most of all, /remember ME!”.

Künstler: Luule puhul tundub suuremat osa sisust kandvat ikkagi keel, vorm. Kuidas sellega tõlkimise puhul on? Milliste eesti keele võimalustega ikkagi luua tsvetajevalik vaste, näiteks?

Tungal: Marina Tsvetajeva luulet tõlkides elasin pikka aega justkui teises, tsvetajevalikus maailmas. Kui tundsin, et olin suutnud tabada tema mõtet ja valada selle eestikeelsena samasse vormi, olin tõepoolest õnnelik. Aga mõne aja pärast leidsin, et tõlge pole siiski täpne. Nüüd, aastaid hiljem, teeksin veelgi paljugi teisiti, võib-olla ainult paar-kolm luuletõlget võiksid jääda täpselt samaks. Itaallannast kirjandusteadlase Haisa Pessina Longo Tsvetajeva vabavärsilistes tõlgetes pidin pettuma: õppida polnud mul sealt kahjuks midagi. Tsvetajeva luules on riimil ja rütmil ülimalt tähtis koht, mõnes luuletuses mängib olulist rolli isegi tahtlik rütmikomistus. Arvan, et vabavärsiliseks saab tõlkida ikka ainult vabavärssi. Kui tõlkija ei arvesta originaali autori oluliseks peetud rütmi- ja riimiskeemi, pole tegu tõlke, vaid ümberjutustusega.

Künstler: Oskate vene, soome, inglise, itaalia ja saksa keelt. Kas olete tundnud tungi võõras keeles luuletada?

Tungal: Pean tunnistama, et minu saksa keel on väga schlecht ja vajab pidevat julgustust sõnaraamatult, ning itaalia keelt olen omal käel õppinud ja mõned korrad pidanud sellekeelses seltskonnas „tundmatusse vette visatuna“ hakkama saama. Võõrkeeled meeldivad mulle – kahju, et mul pole olnud võimalust kasvada kakskeelseks, sest mõned targad keeleteadlased väidavad, et kakskeelsed olevat teistest igati tolerantsemad. Nii et praegu piiri taga elavatest lastest tõotab tulla üks suur tolerantne eestlaskond!

Olen häda sunnil soome keelde tõlkinud mõned oma lastelaulud, mida „Lasteekraani“ laulustuudio esitas Savonlinna lauluvõistlusel: viimasel hetkel selgus, et lastel tuleb esineda ka soome keeles ja kusagilt polnud nii kähku tõlkijat võtta. Eks need tõlked vist ajasid asja ära, aga rohkem pole ma söandanud selliseid asju ette võtta.

Vene keeles olen kirjutanud luuletuse Jelena Skulskaja juubeliks. Venekeelne intelligentne publik võttis selle vastu kiiduavaldustega, aga ega panegüürika, eriti humoristlik panegüürika, ikka päris poeesia mõõtu ikka välja anna.

Selleks, et mingis teises keeles luuletada, peab seda keelt mitte ainult vabalt kõnelema, vaid ka selles keeles mõtlema ja tundma. Mis luule see on, kui ta mõtted ja tunded on konstrueeritud – olgu siis pliiatsi või arvutiga.

* http://epl.delfi.ee/news/kultuur/usalduseta-peab-unustama-ehk-seltsimees-lapse-sund?id=51147168