Pühendunud gurmaanid suurlinna tulede valgel

LEELO KÕLAR

Sarja „Gurmee“ kontsert „Pühendus“ 6. III Estonia kontserdisaalis:  ERSO, EMTA sümfooniaorkester, dirigent Neeme Järvi, solistid Aleksander Toradze (klaver) ja  Arvo Leibur (viiul).

Sarjas „Suurlinna tuled“ kontsert „London“ 13. III Estonia kontserdisaalis: ERSO, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Poistekoor, dirigent Neeme Järvi,  solist Kalle Randalu (klaver).

Küll on hea, kui ajal, mil meie tähelepanu ja mõtted kipuvad paratamatult seostuma maailma katastroofidega, sündmustega Ukrainas ja probleemidega meie oma armsas Eestis, on võimalik kas või mingikski ajaks lahti saada arvutist ja mobiiltelefonist, suunata oma meeled vahelduseks kevadpäikesele, varakult õidepuhkevatele lilledele ja kuulata tervendavat, mõtteid-tundeid rikastavat muusikat.

Kahel nädalase vahega sümfooniakontserdil oli kõigi vahelduvate kollektiivide ja solistide keskel ainsana tsentraalseks kujuks maestro Neeme Järvi. Isegi ERSO ei olnud mõlemal kontserdil üks ja sama, sest 6. märtsi kontserdil koostöös EMTA sümfooniaorkestriga oli kontsertmeistriks Triin Ruubel. See tähendas noorte pillimeeste istumist ühes puldis vanemate kogenud muusikutega. Dirigent arvas, et noori mängijaid saab loomingulises koostöös sel kombel hariduslikult edendada ja kogemuslikult koolitada. Tegelikult erineski orkestri kõla tol õhtul veidi meile harjumuspäraseks saanud ERSO omast. Seda, et laval oli terve hulk nooremaid mängijaid, ei tarvitsenud isegi näha ega teada, küll aga oli see kuulda. Kui öeldut täpsustada, siis orkester kõlas kohati natuke karvaselt, kuid kahe orkestri koostöö pole ju olnud järjepidev, mistõttu tuleb seda kontserti vastu võtta kindlasti positiivses võtmes.

Neeme Järvil on kiiduväärt omadus leida iga teose ettekandmiseks oma iva. Võib mitte nõustuda mõne tema valitud ootamatu tempo või mõne kujundusliku üllatusega, aga lõpptulemus on alati veenev ja kuulajat mobiliseeriv. Tema nappide žestidega dirigeerimine, vahetu kontakt muusikaga, enesestmõistetav suhtlemisviis orkestriga – seega vaieldamatu karisma ja professionaalsus äratavad usaldust, austust ja armastust. Nii ka seekord.

Kumbki sümfooniakontsert algas avamänguga, mida meie orkester esitas esmakordselt. Richard Straussi armastusstseen ooperist „Tulepõud“ (1901) pärineb autori ühevaatuselisest ooperist, mille esitamine vastakate hinnangute tõttu omal ajal keelati, hiljemgi on seda harva esitatud. Carl Maria von Weberi varasemasse loominguperioodi kuuluv „Juubeliavamäng“ (1818) on saanud tuntuks selle kulminatsioonis kasutatud Briti impeeriumi hümni „God save the King“ tõttu. Võib-olla polnud Järvi armastatud Strauss orkestri kõlakvaliteedilt arusaadavatel põhjustel piisavalt siidine, kuid mõlemad avamängud häälestasid publiku kujukalt ja sujuvalt kõigeks järgnevaks. Edasi kulges kumbki kontsert oma rada: esimene neist XX sajandi muusika, teine XVIII–XIX sajandi hümnide meeleolus.

 

„Pühendus“. Nimekas Gruusia helilooja David Toradze (1922–1983) on töötanud ligi 30 aastat Thbilisi konservatooriumi kompositsiooni- ja orkestratsiooniõppejõuna ning olnud ka Gruusia heliloojate liidu aseesimees. Neeme Järviga kohtusid ja sõbrunesid muusikud Moskvas 1968. aasta paiku, kui Järvi oli juhatamas Üleliidulise Raadio Suurt Sümfooniaorkestrit. Sõpruse märgiks pühendas Toradze dirigendile oma vastvalminud II sümfoonia „Nikortsminda kiituseks“, mille loomisel oli teda mõjutanud Galaktion Tabidze poeem heliloojat kodukoha mägedes asuvast samanimelisest katedraalist. Selle sümfoonia esiettekannet juhatas Järvi 1970. aastal Moskva konservatooriumi suures saalis, äratades seal suurt tähelepanu. 1975 kõlas see sümfoonia tema juhatusel juba ERSO esituses Tallinnas. Tegemist on värvirikka, rohkete kontrastsete kujunditega ja orkestratsioonilt omapäraselt küllastatud teosega, mida oli väga põnev jälgida. See nõudis orkestrilt erksat orienteerumisvõimet ja kuulajalt head valmisolekut ootamatusteks. Helikeel mõjus isikupäraselt ja värskelt.

Igor Stravinski kontsert klaverile ja puhkpillidele sai esmaettekande Pariisis mais 1924. Tegelikult oli Stravinski peaeesmärk esitada see kontsert 1925. aastal USAs Bostoni orkestriga, mis ka õnnelikult teostus. Tallinnas soleeris teoses David Toradze pianistist poeg Aleksander Toradze (sünd 1952), kes tegutseb samuti USAs. See oli äärmiselt atraktiivne esitus, täis lausa kuratlikku energiat. Põnev jälgida algusest lõpuni: mängus polnud ainsatki tühja kohta, kõik oli sihipäraselt sisustatud ja meisterliku klaverikäsitsusega ette kantud. Leidus küll üllatavaid kõlakombinatsioone, kohati jõhkrat löökmängulisust kõrvuti relvitukstegeva helluse ja õrnusega. Klaver hoidis pingestatud ja ägeda rütmikaga tuntavat juhtpositsiooni. Orkester kippus erksamates ja kiiremates lõikudes vahel hätta jääma. Eriti põnevalt mängis Toradze II osa Largo kadentsid selle pika jutustava joonega. Sütitav ja meeldejääv esinemine tervenisti!

Kui Stravinski muusika ei paistnud Järvile just kontimööda olevat, siis Eduard Tubina varasemast loomeperioodist pärit kolmes eesti tantsusüidis oli ta täiesti omas elemendis. Loomulik asjakohane tantsulisus tekitas saalis koduselt optimistliku meeleolu. Saime kaasa elada meie oma loominguliselt ja orkestratsioonilt maitsekale ja vaimukale muusikale, mis pani rõõmust lausa õhkama. Need olid „Eesti rahvatantsud“ (1929), „Süit eesti tantsudest“ (1938) ja „Süit eesti tantsuviisidest viiulile ja orkestrile“ ( 1943/1974). Viimane süit oli algul kolmeosaline ja ainult klaveri saatel, mida Evald Turgan ja Olav Roots omal ajal sellisel kujul ka esitasid. Vahepeal läksid noodid kaduma ja Tubin pidi teose mälu järgi taastama. Juurde tuli IV osa ja lõpuks tehti ka orkestratsioon (1974). Tubina mõte eesti rahvaviise kasutada ja neid sümfooniliselt arendada pärines algselt helilooja külaskäigult Budapesti (1938), kus ta tutvus Kodály ja Bartóki muusikaga ja loomepõhimõtetega. Tantsuviiside nüüdne esitus viiulile orkestriga sai Arvo Leiburilt väga mõnusa teostuse. Kui eespool kiitsin Toradze suurepäraselt mängitud Stravinskit, siis mitte vähem suure­pärane oli ka Leiburi teostus sellest viiulile küllaltki nõudlikust süidist. Oli leitud sobiv toon ja meeleolu selle muusika edasiandmiseks. Leibur saavutas publikuga väga hea kontakti – mängis end publikusse.

„London“. 13. märtsi kavas oli Beethoveni I klaverikontserdis solistiks Kalle Randalu. See nr 1 võiks olla ka nr 2, kuna Beethoven kirjutas kaht kontserti peaaegu paralleelselt ega olegi teada, kumb neist varem valmis sai. Küll aga erinev täiesti kummagi kontserdi muusika. Beethoven esitas omal ajal neid kontserte heal meelel ise, lubamata kiivalt neid kellelgi teisel mängida, korjates silmapiirilt isegi teoste noodid! Nüüd on teised ajad.

Oleme palju kuulnud C-duur kontserti kas asjalikult kuivavõitu või siis väga kiires tempos ja virtuoossete taotlustega mängitavat. Randalu nägi seda muusikat täiesti uues valguses: kuulsime plastilisemat käsitluslaadi. Selles oli soojust. Uudne pedaalikasutus lõi eelduse avara meeleolu tekkeks. Eriti häid kõlaleide ettekantavale sissesulamiseks pakkus II osa Largo, kus saime osa ka klarneti (Edmunds Altmanis) ja klaveri kaunitest dialoogidest. Paistis, et III osasse Rondo. Allegro scherzando suhestub Randalu kerge huumoriga, vastandudes sellega orkestri teatavale käredusele. Jälle uus aspekt tõlgitsuses! Kus on öeldud, et klassikuid tuleb mängida rangelt ja ettekirjutustest kõrvalekaldumata? Mida enesele muusikas lubada ja kus on piirid, seda teab vaid suur meister. Seda me kuulsime. Braavo!

13. märtsi kontsert jätkus hümnide meeleolus. Kahetsusväärselt vähe teame sellisest heliloojast nagu Charles Hubert H. Parry (1848–1918). Inglismaal tuntakse teda hästi, kuid mitte eriti mujal maailmas. Nüüd õnnestus kuulata ERSO ja Eesti Filharmoonia kammerkoori esituses kolme teost: „Te Deum“, „Inglismaa“ ja „Jeruusalemm“. Lihtne ühehäälne kooripartii, kaunis meloodiline joonis, pidulik atmosfäär. Need teosed kõlasid siin esimest korda ja on, muide, Järvi juhatusel koos BBC Walesi rahvusorkestri ja -kooriga ka salvestatud firmale Chandos.

Edward Elgar kasutas oma I sõjaväemarssi „Lootuse ja kuulsuse maa“ (1901) järgmisel aastal kuningas Edward VII kroonimispidustusteks loodud vokaalsümfoonilise „Kroonimisoodi“ finaalina. Elgaril on õnnestunud luua meelivallutavalt haarav ja ilus meloodia, mis on oma üleva pidulikkusega leidnud koha tuhandete südames ja saanud inglastele nagu teiseks rahvushümniks. Kui kontserdi lõpunumbriks marssisid uhkelt lavale veel Tallinna Poistekoori lauljad, tekkis saalis eriline ootusärevus. Kuulsa teose ettekande suursugusus sütitas teadagi eufooria. Kuigi meie publiku kaasalaulmise võime ei paistnud Neeme Järvi korduvast õhutamisest hoolimata küll võrreldav sellega, kuidas teosele kodus lippude lehvides kaasa elatakse ja lauldakse, moodustas see ikkagi suure­joonelise lõppakordi, mis tõstis rahva muidugi toolidelt ja tuli kordamisele. See oli väga rahvalik kontsert.