58. „Berlinale”

Jaak L?s

  Prantsuse Filmoteegi presidendi Constantin Costa-Gavrase juhitud žürii andis 16. veebruari õhtul teada oma seekordsetest eelistustest. Žüriist oli peaaegu et skandaalselt lahkunud festivalieelsel päeval kaks daamkineasti, nii et kokku kuivanud hääletajate arv võis ennustajatele lubada kes teab mida. Nagu ikka, ei läinud kriitikute edetabelid festivaliajakirjades ja Berliini lehtedes kokku sellega, mis lõpuks välja kuulutati.

Peaauhinna Kuldkaru saanud brasiillase José Padilha „Eliitüksus” narkopolitseirühmast ja nende pealinnas valitsevast/valitsenud (poliitilisest) korruptsioonist tekitas kriitikute kirjutistes väga vastukäivaid arvamuspöördeid. Kõrget kunsti justkui napiks. Samas on see väärt film just oma karmi realismiga, ja režissöör valdab oskusi, millest Maarjamaa kineastid ei oska vist ammu enam unistadagi; kommunismi ajast õlule saadud taak on nad  kardetavasti vist mitmeks põlveks realiteedi tajumise tahtmisest võõrutanud. Samas mõtled: nn Pullapää kriis, K-komando, Koit Pikaro, ja Asso Kommer, kes Pärnu maanteel püstolit paugutas, olevat hiljem kusagil metsas laste nina ees kassi keetnud jne, jne. Lugu hakkab tekkima. Eesti asi missugune!

„Berlinale’l”, erinevalt viimaste aastate Cannes’ist, ei ole võistluskavas näidatud dokumentaale. Seekord tuli, näitas ja võitis ameeriklane Errol Morris, kes sai filmiga „Rutiinne protseduur” („Standard Operating Procedure”) žürii suure auhinna Hõbekaru. Mõne aasta eest maailma vapustanud skandaal – Ameerika sõdurid mõnitamas ja piinamas Iraagi sõjavange – on nüüd Errol Morrise filmis uuesti  päevavalgusse tõstetud. USA tipp-poliitikute otsesel mahitusel korda saadetud julmustükid. („Ma alati naeratan, kui pilti tehakse,” tunnistab nüüd suisa süüdimatult naisterahvast eks-sõdur, kes piinatava meessõduri kõrvalt säravi hambu kaamerasse naeratab.)

Paul Thomas Anderson ei olegi teinud ühtki kehva filmi. „Veri hakkab voolama”, sajanditaguste sündmustega ahnuse-saaga, on aktuaalne igal pool, kus läänelikult mõeldakse. Parima režii Hõbekaru oli igati kohane õlalepatsutus.

Parima naisnäitleja ja meesnäitleja Hõbekaruga tuleb rahule jääda. Mike Leigh’ „Happy-Go-Lucky” (mis maakeeles „Muretuks” nimetatuna magedalt mõjub) oleks ära teeninud rohkematki kui ainult peaosatäitja Sally Hawkinsi äramärkimise, aga et film suuresti selle naisolevuse naerul näoga ringi kõnnibki, siis võib aimata auhinna taga žürii esimehe poliitilist tahet: anda peapreemiad väga teravatele ja valusatele lugudele ja briti „köögirealismi” meistri elu positiivseimale loole viitamisega üksnes osutada, et tema on ikka ka listis.

Amatöörnäitleja Reza Najie esinemine iraani lavastaja Majid Majidi „Värvukeste laulu” peaosalisena oli üks mu tänavuse festivali elamusi: terve film oli südamesse minev leebe vaatemäng.

 

Allpool veel mõned Hõbekarud:

 parim muusika – Jonny Greenwoodi filmile „Veri hakkab voolama”,

 parim käsikiri – Wang Xiaoshuai filmile „Usume armastusse”,

 tulevikulootuse preemia, Alfred Baueri auhind – Fernando Eimbcke „Lake Tahoe”, sama film sai ka ühe Rahvusvahelise Filmiajakirjanike Liidu auhindadest.

Numbriliste näitajate poolest oli tänavune „Berlinale”, nagu juba aastaid tavaks, ikka rekordiline: 1 256 linastust, näidati 383  filmi. Festivalile oli akrediteeritud rohkem kui 20 000 külalist 125 riigist. Seanssidel käis 430 000 vaatajat, neist 230 000 ostis pileti, teised olid vabapääsme omanikud. Euroopa filmiturul oli esindatud 430 filmindusettevõtet ja -asutust 51 riigist, teiste seas ka Eesti koos Läti ja Leeduga „Baltic Films’i” vihmavarju all. Umbes 1100 filmilevitajat käis hankimas filmide leviõigusi, et kujundada eeloleva aasta kino- ja videoprogramme 54 riigis.