Naerdes, ilma kibestumiseta – Sir Terry mälestuseks

GREETE KÕRVITS

Terry Pratchett

Luigi Novi/Wikipedia

Kui 12. märtsil ilmusid ühismeedia lehekülgedel suurte tähtedega sõnumid „LÕPUKS OMETI, SIR TERRY, ME PEAME KOOS JALUTAMA“, oli Terry Pratchetti austajatel selge, et armastatud kirjanik on kohtunud oma Kettamaailma-raamatute populaarseima tegelasega. Surm räägib tema raamatutes alati suurte tähtedega, ta on inimlik, kaastundlik ning tunneb omamoodi südantsoojendavat huvi jäljendada inimeste maailma.

Surma tegelaskuju iseloomustab hästi 1948. aastal sündinud Pratchetti stiili, mis matkib meie maailmas esinevaid nähtusi pisut teistmoodi, kuid tegelikult siiski äratuntavalt. See on tragikoomiline ja inimlik.

Kui Pratchett alustas Kettamaailmaga – kettaga, mis toetub neljale elevandile, kes omakorda seisavad tohutu kosmosekilpkonna kilbil –, oli tema stiil tunduvalt tumedam, karmim ja huumor pigem võllas kui kerge. Sarja esimeses ja võimalik, et ka parimas romaanis „Võlukunsti värv“ (1983) parodeeris Pratchett oma kolleegide, teiste fantaasiakirjanike loomingut. Paroodia ongi tema loomingu põhivorm. Kettamaailm on kõverpeegel, mis näitab meile meie maailma sündmusi ja nähtusi nende jaburuses. Kuid Pratchett pole iialgi õel. Ta ei räägi sellest, kui tobedad mingid asjad on, selleks, et me neis pettuksime, vaid selleks, et oskaksime iseennast, oma maailma, oma elu kõrvalt vaadata ning tõdeda: ei ole asi nii hull midagi, kõik halb läheb mööda. „Võlukunsti värvi“ esimestel lehekülgedel on Ankh-Morpoki linn tules, kuid autori sõnul on tegemist kõigest salamander-semikooloniga linna meeletu pikas ajaloos. Küllap ehitatakse linn uuesti üles, puidust ja tõrvast, nagu seda alati on tehtud. Pratchett ei heida meile ette seda, et me ei õpi. Selles peitub küll meie traagika, ent just seetõttu oleme nii naljakad. Pratchett ei moraliseeri, ta peab inimloomust paratamatuseks ja isegi omamoodi armsaks.

Edaspidi võttis kirjanik veel selgema parodeeriva suuna. Peaaegu igas teoses aasib ta mingi nähtuse üle: „Tõde“ (2000) pilab meediat, „Väikesed jumalad“ (1992) religiooni jne. Teoste keel on lihtsam, huumor pole enam nii mitmekihiline ja avastamisrõõm tuleb üsna kergelt, aga nauditavad ja mitmekordselt loetavad on need sellegipoolest. Tema viimased raamatud kannatavad paraku üsna hakitud stiili ning tegelaste vahelduva iseloomu ja motivatsiooni all. Põhjus, miks need logisevad, on autori haigus, millest on samuti paslik rääkida, sest Sir Terry ise ei varjanud seda, et põeb Alzheimeri tõbe, ja töötas väga häälekalt tõve ravi ja teenuste arendamise nimel. Me ei tea, kuidas mõjutas haigus Pratchetti mõistust elu lõpukuudel, kuid haiguse vorm, mille all ta kannatas, mõjutas eriti tema motoorikat. Seega ei kirjutanud ta viimaseid raamatuid oma sõrmedega, vaid need pani kirja abiline. Selge, et see, mida ise kirjutad, tuleb välja natuke teistmoodi kui dikteeritud tekst. Ma ei kahtle ka kirjaniku võimekuses ise oma loomingut lihvida, ent olen üsna kindel selleski, et kui tema raamatute toimetajad oleksid natuke kriitilisema pilguga teosed üle vaadanud, oleksime saanud selgemad ja parema ülesehitusega raamatud. Jääb mulje, et nad ei suvatsenud väga vaeva näha ja eeldasid, et küllap nimi müüb.

On neid, kes leiavad, et Pratchett on liiga lihtne, liiga peavooluga kaasas. See kriitika saadab paljusid fantaasiakirjanikke ja seda stiili üldiselt. Selles, et fantaasiakirjandust ei hinnata kui tõsiseltvõetavat žanri, on ilmselt süüdi mõned väga halvad fantaasiaraamatud, täis korduvaid elemente ja troope. Ka Pratchett kasutas neid võtteid sageli, ent tema tegi seda teadlikult. Ta oli võrratu humorist, kes tõi naeru paljude lugejate huultele, ning kindlasti ei oleks ta tahtnud, et teda jäädaks mälestama nutuselt. Juba on internetiavarustesse loodud kodeeritud „klakside“ süsteem (faksid Kettamaailma keeles) ja fännid on avaldanud petitsiooni, kus nõutakse Surmalt autori tagasitoomist.

Pratchett oli oma loomingu austajatega alati lähedane, suhtles nendega nii kohtumistel kui ka internetis. Ta ise ei võtnud ennast ega ka oma loomingut üleliia tõsiselt ning rääkis, et kui talle kirjutas mõni tudeng ja tema teoseid analüüsis, tekitas see temas alati hirmu. Kohtumistel ja kokkutulekutel armastas Sir Terry kanda särki, kus oli kirjas: „Tolkien on surnud. J. K. Rowling ütles ära. Philip Pullmann ei jõudnud kohale. Tere, mina olen Terry Pratchett“.

Kirjaniku humoorikas fataalsus avaldus nii tema teostes kui ka väljaütlemistes. Vanemas eas võttis ta varasema veendunud ateismiga võrreldes pisut agnostilisema positsiooni (Kettamaailma jumalad käivad muide ateistidel aknaid kividega sisse pildumas), kirjeldades kaunilt: „On täitsa võimalik, et kui vaatame üle kõigist jumalatest, kelle oleme endale loonud, suurte habemete ja inimlike omadustega, sellest kõigest edasi, siis teisel pool füüsikat, seal kusagil võib olla mingi korrapärane struktuur, kust kõik alguse saab.“ Seejärel lisab ta aga: „Ega ma ei usu kellessegi, kes võis selle mõtte mulle pähe panna.“

Kirjanik, kes suudab panna oma lugeja naerma, jõuab talle sageli lähemale kui surmtõsine ametivend. Viimane võib küll solvunult nuriseda, et tema küll ennast odava naeru eest maha ei müü, aga Pratchetti teoste naer pole iialgi odav, vaid näitab lugejale teda ennast uue nurga alt. Tegelikult on see ju alati olnud hea kunsti märk, kui publik õpib midagi uuest vaatenurgast nägema.

Pratchett on öelnud: „Vahel saan ma kirju inimestelt, kes teavad, et kohtuvad peagi Surmaga, ja nad loodavad, et ma olen teda õigesti kirjeldanud. Vaat sellised kirjad panevad mind mõnda aega tummalt seina vahtima.“

Meie, Sir Terry loomingu austajad, loodame seda ka.