Sõnaga näkku progressile ja ilule

Veiko Märka

Punk- ja sotsiaalluule kogumik „Sõnaga näkku 2“ koondab 2013. aasta sügisel punk- ja sotsiaalluulekonkursil „Sahtlist raamatusse“ osalenud 110 autorist parimate tekste. Paremad selgitati internetis Eurovisioni lauluvõistluse malli järgi: igal hääletajal oli üks hääl iga maakonna kohta, parimale anti 12 punkti ning publiku hääled liideti žürii häältega.

Konkursi tulemus on silmatorkavalt reaktsiooniline ja sünge teos, mis meenutab katset taaselustada inkvisitsiooni. Ent läbiv must toon on andestatav, sest ilmselt on see tingitud ühte raamatusse koondatud 37 autorit ümbritsevast keskkonnast. Tänase Eesti punkluuletajad pole süüdi selles, et neid ümbritsevad ainult joodikud, ropendajad, kerjused, valetajad, ülburid, narkarid ja kurjategijad, eluta asjadest aga eeskätt prügikastid ning okseloigud. Säärasel taustal oleksid kõik helged ja positiivsed eneseavaldused lame enesepettus.

Eriti avaraid lootusetuse panoraame loovad näiteks Tulihobu „Ei ole eesmärk ..“ (lk 36), Aluapi „Lahter“ (lk 80), Mikk Pärnitsa „läbinikutud …“ (lk 127), Jaan Tammsalu „Ettevaatust!“ (lk 187) ja Fengarmi „Sina!!!“ (lk 223). Lausa versaalivormis võtab kogumiku kreedo kokku Johanna Adojaani küsimus „MIKS KÕIK ON HALB?“. Vastus: „mul seda lausudes ei pilgu silm, / kõik on nii sitasti, sest / sitt on ilm“ (lk 164). Laura N. Porovart kujutab meeldivat protsessi nagu kevade saabumine nii: „Lume alt tulevad välja / koerte junnid, / lõigatud käed-kõrvad / ja öeldud sõnad. / Läppand’ raipehais / Tolm, mädanenud laimiviil, / tükk vorsti ja / karjed“ (lk 66). Tüüpilise üldistuse elust tänases Eestis pakub Von Freeni „Tiigrihüpe 2010“: „Koolides minestushoogudes nälginud lapsed ootavad velskreid. / Tänaval hüljatud peni viimast korda rentslis püsti end ajand“ (lk 73). Poliitikuid samastatakse liivakastis mängivate laste piinaja ja peksjaga (lk 117). Valitsev meeleolu meenutab seda, kuidas meie kirjanduses kujutati stalinismi suurima märatsemise päevil elu „kodanlikus“ Eestis.

Märksa harvem, kuid siiski läbivalt esineb ülestunnistusi, et minategelane ise pole ümbrusest raasugi parem – näiteks kõik kolm Killu luuletust. Aga see ei paranda üldmuljet, pigem muudab veel lootusetumaks. Esineb ka enda ja ühiskonna kuvandi sujuvat ühendamist: „Peeglis seina sees, näen ma lurjust enda ees, / taltsutamatut looma ja kurjust. / Ma ei mäleta mitte midagi mitte millestki, / sest miski ei oma mitte mingit väärtust“ (lk 209).

Huvitav pilt avaneb, kui üldistada autorite käsitlused soorollidest, seda hoolimata autori enda soost (mida ei tõesta enamasti mitte varjunimi, vaid foto tekstide ees). Mees: joodik, rõvetseja ja laamendaja, pereelus ülbe ignorant, tööl hingetu rabaja (lk 36 ja 165). Naine: dieedi ja salenemise haletsusväärne ori, tundetu karjäärimutt, meediast rämpsu ahmija (lk 72 ja 83). Suguühe ja muud intiimsused poolte vahel on ebamugavad, valelikud, tundetud, pahatihti aga üldse võimatud: „Mees / on murtud / ja naine / on üksinda / mõlemad / õnnetud“ (lk 58).

Raamatus hämmastab totaalne tasemevahe riimitud ja vabavärsi kasutajate vahel. Esimeste tase tundub enamasti täiesti lootusetu. Kindlasti pole tegu pungiga, vaid lihtsalt saamatu sõnaseadmisega. Erik Morna definitsiooni kohaselt on punk eneseväljendusviis, mis ei vali vahendeid. Kogumikus, vastupidi, on riimijate töödes näha rasket vaeva ja muret, et end riimi abil väljendada. Ning ka sel juhul domineerivad viletsad tulemused nagu „internetimaa – viidate – tühermaa – saadate“ ja „ühiskond – tupikusse – trobikond – ummikusse“ (lk 32). Punk ja raske vaimne pingutus ei sobi absoluutselt kokku. Nagu ei sobi pungiga kokku ka raamatut läbiv näpuganäitav moraalilugemine stiilis „see ja see ja see elulaad on vastik“: „Oh, millal, oh, millal, / sa unustad enda, / Ja vaatad kõikjal ringi? / Oh, millal, oh, millal, / halvus minema lendab, / ja hea vallutab pingi?“ (lk 83).

Riimi ees lömitamise tulemuseks on küündimatud värsid, kus pole aru saada, kas riim on mõtte ära tapnud või pole viimast algusest peale olnud. Mismoodi saavad subkultuurid masse hullutada (lk 34)? Kuidas saab väike varvas külmast tudiseda (lk 48)? Kuidas võib EV ministrile kuuluda terve asum (lk 73)? Miks hakkavad kõik naerma, kui näevad automaadiga relvastatud purjus inimest (lk 98)? Kaksikreas „homsesse ette näha ette ei oska / raha eest edasi kõike saab osta“ (lk 188) tühistab teine rida esimese. Kuidas saab lapsele üht kringlit väsimatult anda (lk 222)? Miks peaks kuulsusel, mis on pask, olema tasakaal (lk 223)? Kohati ulatub abitus kurioosumiteni. Näiteks lk 22 vana ja kulunud anekdoodi (nt Pikker 1994, nr 7, lk 47) kümnekordselt välja venitatud ümberjutustus. Või avaldus „Ükskord ehk mõistad, kui / eriline on olla eriline, teistmoodi“ (lk 81), mis ei teeks au isegi Saalomon Vesipruulile. Kentsakas on ka süüdistada kriitikuid põlguses (lk 34) või kirjanike liitu autori mitte vastuvõtmises sinna ning kultuurkapitali rahastamisest keeldumises (lk 175), kui ise iga reaga oma saamatust tõestatakse.

Vabavärsis kirjutajad on reeglina sundimatumad, mänglevamad, iroonilisemad. Leidub head vormi ja sisu harmooniat: Aa Neli „Kui seadused kaitsevad …“ (lk 20), Mari-Liis Müürsepa „Paradoksid“ (lk 168) jt. Siiski on enamik nii üht kui teist liiki luuletustest üles ehitatud trafareti järgi: loetletakse mingit tüüpi ühiskondlikke nähtusi, emotsioone või muljeid (eranditult negatiivseid). Kui autorile tundub, et jada on piisavalt pikk, lõpetab ta luuletuse apaatia või vastikuse väljendamisega. Puänte leidub harva. Lühivormid, mis mõjuksid löövamalt ja jõulisemalt, peaaegu puuduvad.

Mitmel korral tõestab aga kogumik, et ka riimiga võib saada kvaliteetse tulemuse. Eelkõige Vesika nii ühiskonna kui enda suhtes vallatult irooniline ja sundimatu „Otsimislugu“ (lk 68), mis koosneb küll samuti peamiselt loetelust, kuid lõpeb erandlikult koguni kahe tugeva (ja väga vaimuka!) puändiga. Leidlik, rahvalik ja samuti huvitava lõpplahendusega on Hetke Antu „Su põhjatuse pilkudes“ (lk 196). Puhtalt riimi abil saavutatud suurimaks efektiks aga on Kätri-Maria Pärlijõe „Iga inimene on vaene / Kui ta on võtnud sms laene“ (lk 95). Nii täpne ja tabav, et kuluks kohustuslikus korras lisada igale kiirlaenureklaamile – analoogiliselt „tähelepanutegemistonravimiga …“.

Nagu öeldud, on kogumiku tase ebaühtlane. Teisisõnu: saias leidub ka küllalt rosinaid, sealjuures väga erineva maitsevarjundiga. Sotsiaalset aktiivsust ja sõnalist täpsust koos lühiduse ja puändiga ühendab Maarika Siimu „Ära karda“ (lk 30). Killu „Mida kuradit …“ (lk 50) lausa ehmatab viimase salmi radikaalse kannapöördega, mis kogu eelneva traditsioonilise nutu ja hala naeruväärseks teeb. Vapustava üldistuseni jõuab Rasmus Paesülla „)(suure raha võim“ (lk 87). Ka mandumismeeleolu võib mõjuda huvitavalt, kui see muutub konkreetseks, nt Vesika meediakriitiline „Leiba ja tsirkust“: „a põhiteemaks pole mitte see ja ka mitte kliima- / soojenemine ja mitte liibüa või fukushima / ega liibanonis ära röövitud eesti turistid / vaid see, et berlusconi pani alaealist litsi!“ (lk 69). Nauditav eneseiroonia ja huumori lõimija on Jaak Känd. Hoogsat, epigrammiliselt lühikest ja konkreetset luulet pakub Eero Talisainen. Üpris lennuka absurditajuga astub lugeja ette Rauno Schults. Ilmselt võimsaim tiblavastane luuletus taas iseseisvas Eestis on Von Ego „Reptokokk“, kus migrante ja nende järeltulijaid nimetatakse „mädapaiseks“ ja „haisvaks limaks“ (lk 42).

Üldiselt valitseb kogumikus seaduspära, et kõik omapärane on ühtlasi hea. Näiteks Anli Eha elegantne ja emotsionaalne luule, mis on sama vähe punk kui Marie Under: „Soojad sõnad – neil on maitse mage? / Vahetame teksti, mis siis ikka / ja et ilme näol ei oleks lage, / punasuuks sean erksa tšillipipra“ (lk 112). Teatud sugulust Ehaga antisotsiaalsuse pinnal leidub Mehis Tulgi ja Hetke Antu loomingus. Erakordse helgusega (või irooniaga) paistab silma Iiris Savik: „Kõik on positiivsed / peale kolmandat pitsi viina. // Meil on ilusad metsad / ja nende all ilusad prügihunnikud“ (lk 160).

Seinast seina autorikäekirjade esindatus viitab sellele, et säärast konkurssi nagu kirjastus Hea Tegu korraldas, on väga vaja. Mitte ainult punk- ja sotsiaalluuletajaile, vaid kõigile autoreile, kelle loomingupotentsiaal ei küüni (veel) iseseisva raamatu väljaandmiseni, kuid kes väiksemas mahus rikastaksid ja avardaksid meie kirjandust. Silmas pidades ettevõtmise mahtu ja ainulaadsust, võib kogumiku kokkupanekut julgelt võrrelda 1980ndate „Sõna“ sarjaga LRis. Edaspidi tuleks tänuväärset üritust üksnes süvendada ning ergutada autoreid edasi arenema. Praegu jääb valdavast osast mulje, et neid pole keegi õpetanud ja nad ise pole ka midagi õppida soovinud. Ilmselt on süüdi internet, kuhu võib riputada ja riputataksegi luule pähe määratul hulgal kõige madalamatasemelist soppa.

Üht-teist võiks siiski muuta. Nii võiksid žürii ja kirjastaja rohkem keskenduda autorite omapärale ja oskustele, mitte elupaigale. Näiteks Järva-, Rapla- ja Valgamaa oma esindatust kogumikus ei õigusta. Mitu autorit jätavad seevastu nii hea mulje, et meelsasti loeksin nende sulest veel midagi, eriti Maarika Siim, Vesikas, Jaak Känd ja Anli Eha. Kindlasti vajab konkurss institutsionaliseerimist, eeskätt kirjanike liidu ja/või kultuurkapitali kaudu, et tagada parematele vääriline rahaline ergutus. Esimese pääsukesena on „Sõnaga näkku 2“ (esimene samanimeline kogu ühendas ainult Pärnumaa autoreid) ilmumine kahtlemata nii hea tegu, et väärib püsivat jätku.

Võiduluuletusi saab lugeda ka aadressil http://www.fil.ee/index.php.