Kas nuhvlid varastavad meie aja?

Sotsioloogiaprofessor Judy Wajcman: „Neoliberaalses kapitalismis on keskne mittetöötavate inimeste alandamine, justkui see oleks madalaim elamise vorm.“

Aro Velmet

Judy Wajcman on Londoni majanduskooli Anthony Giddensi nimelise õppetooli sotsioloogiaprofessor. Oma uues raamatus „Ajahädas: Elu kiirenemine digitaalkapitalismi ajastul“ („Pressed for Time: The Acceleration of Life in Digital Capitalism“) on ta käsitlenud seda, kuidas on muutunud inimese ajatunnetus digitaalse kapitalismi ajastul ning millist rolli mängivad selles protsessis IT-tooted.

Teie raamatu „Ajahädas: Elu kiirenemine digitaalkapitalismi ajastul“ keskne paradoks on asjaolu, et ühelt poolt on digitaalne kapitalism andnud meile terve hulga vahendeid meilist nuhvliteni, mille abil teha oma tööd efektiivsemalt. Sellele vaatamata on inimestel tunne, et neil on vähem aega kui kunagi varem. Ühtlasi väidate, et see tunne pole midagi uut. Ideel, et modernne elu läheb üha kiiremaks, on oma ajalugu ja oma spetsiifika. Kuidas tekkis hõivatuse, efektiivsuse ja vooruslikkuse vahel seos?

Judy Wajcman: Tavaliselt alustatakse seda lugu raharinglusest ja protestantlikust eetikast. Kapitalismi sünniga tuli arusaam, et aeg on raha, väga otseses mõttes: tehakse leping, mille kohaselt makstakse ajaühikus tehtud töö eest kindel summa. Enamik uurijaid rõhutab ühelt poolt protestantlikku eetikat, mille järgi on tähendusrikas elu tööle pühendatud elu, ja teiselt poolt arusaama, et niisama logelemine on raisatud aeg, ebavooruslik tegevus. See eetika kinnistatakse seejärel kapitalistlikkus tootmisrežiimis, kus saab kõik väärtused rahasse konverteerida, sealhulgas ka aja.

Mind tegelikult rabas, kuivõrd see loogika paika peab. Väga huvitav on tähele panna, et neoliberaalses kapitalismis on keskne mittetöötavate inimeste alandamine, justkui oleks selles midagi moraalselt väära ja see oleks kõige madalam elamise vorm. Töötusest on saanud justkui katk. Nendes võitlustes, mida mäletan oma nooruspõlve vasakpoolsete seltskonnast, keskenduti töötundide vähendamisele. Mõte oli selles, et tehnoloogia võimaldab meil toota rohkem asju vähema ajaga ja see annab meile rohkem aega mõtestatult elada, see tähendab tegelikult rohkem puhkust ja vaba aega. Nüüd aga tundub, et see töötundide vähendamise teema on aruteludest täiesti kadunud, kuigi ollakse produktiivsemad kui kunagi varem. Tuleb välja, et üleüldse on väga raske rääkida sellisest heast elust, kus on palju vaba aega – see pole enam mõeldavgi. See kui väärtus tuleks diskussiooni tagasi tuua.

Mulle tundub, et kiirustamine ja hõivatus on poliitilised väärtused, mis teenivad kapitalistliku klassi huve, kuna väärtustavad otseselt kasumlikkust. Seevastu palgatöötajad võiksid ju ka otsustada, et tegelikult ei olegi meil vaja nii palju asju, vaid hoopis vaba aega ja ettevõtmist, mida nii lihtsalt kaubastada ei saa.

Tõepoolest, me näeme, et tänapäeva kõrgklass kannab hõivatust justkui aumärki. Victoria ajastu aristokraatiastaatuse märk oli aga piiramatu vaba aeg, see, et nad said käia jahil, teha muusikat, juua teed ja lihtsalt niisama aega viita. Selle kõige tõttu sai kõrgklassi staatuse väljendamine üleüldse võimalikuks. Nüüd aga on meie kujutluspilt kõrge staatusega inimesest hoopis teistsugune: need on inimesed, kes kunagi ei maga ja töötavad 24/7. Keegi ütles mulle kunagi, et kui Nelson Mandela käest küsiti, kui palju ta magab, siis ütles ta Aafrikas ja Euroopas, et magab rohkem tunde, Ameerikas aga, et palju vähem. Teisisõnu, oluline on just imago sellisest thatcherlikust töörügajast, kes magab ainult neli tundi päevas. Selle kaudu edastatakse sõnum, et kuulutakse eliidi hulka, et sinu tööjõud on niivõrd väärtuslik. Minu kolleeg Emily Martin kirjutas äsja hea raamatu bipolaarsusest, mida me tunneme ka maniakaal-depressiivse psühhoosina, ja sellest, et tippjuhtide hulgas, eriti näiteks Silicon Valleys, on hakatud depressiooni hindama just selle maniakaalse poole pärast. Steve Jobs on sellekohane hea näide. Sa võid küll olla mingi hetk depressioonis, aga teises faasis on sul see-eest tohutu töövõime, mida esitatakse kui loomingulise, purustava kapitalismi kõrghetke. Sellises patoloogilises 24/7 töörabamises on hakatud nägema loomingulisuse allikat!

Teine hõivatuse-kultuuri hea näide on finantskapitalism, kus noortele investeerimispankuritele sisendatakse juba kolledžiaastatel, et nad peavad rabama tohutult tööd. Oma esimestel aastatel Wall Streetil teevad nad pidevalt 120-tunniseid töönädalaid, millega kaasnevad ka samavõrd rajud peod ja rohkelt narkootikume, et selline töövõime tagada. Antropoloog Karen Ho on välja toonud paradoksi, et tohutult pikkadest töönädalatest hoolimata on investeerimispankuritel tegelikult hästi pikad perioodid, kus nad lihtsalt passivad, oodates oma ülemuse käest mingeid dokumente või parandusi. Ja teie näitate, et see ulatub ka teistesse valdkondadesse: inimeste tegelik töötundide arv ei ole 1960ndatega võrreldes palju kasvanud, aga ometigi on kõigil tunne, et neil on palju vähem aega. Subjektiivne ja objektiivne ajataju ei kattu. Miks nii?

Mind huvitavad väga ajakasutusuuringud, kus vaadeldakse väga detailselt, mida inimesed tegelikult töö juures teevad. Tegemist on väga tugeva empiirikaga, mida on kogutud üle 50 aasta. Inimesed tõepoolest ütlevad, et neil on vähem vaba aega, kui oli varem, aga uuringutest selgub, et inimesed ei kuluta igapäevatoimingutele, lõõgastumisele jm dramaatiliselt rohkem aega. Nii et inimesed ei tööta tegelikult kauem, aga ilmselgelt on muutunud nende subjektiivne hinnang ajakasutusele.

Tõsi, aeg on jaotunud inimeste vahel ebavõrdselt, kuna tööjõuturg, eriti Ameerikas ja Ühendkuningriigis, on polariseerunud. Paljud inimesed on kas töötud või töötavad osalise tööajaga, ent terve hulk tippjuhte ja mänedžere töötab erakordselt palju tunde. Siiski on oluline märkida, et keskmine töötundide hulk ei ole väga palju muutunud, aga avalikus arutelus annab tooni eliit, kes tõepoolest töötab palju rohkem kui varem.

Aga isegi kui tippprofessionaalid töötavad rohkem kui varem, siis liialdavad nad sellest hoolimata oma töökoormust kirjeldades uskumatult. Ühel konverentsil Cambridge’is ütles mulle kolleeg, et mõtle, kui ma teataksin praegu kõigile, et kui lähen tagasi oma kontorisse, siis ei ootagi mind seal ees meilide tulv ja ma saan rahulikult oma tööd teha – see oleks mõeldamatu, mind peetaks luuseriks! Nii et meilide ja koosolekute rohkusest on saanud oluline sümbol, millega antakse tegelikult teada, et elatakse väärtuslikku elu.

Eripärane on aga see, et inimesed seostavad oma ajapuuduse konkreetsete tehnoloogiliste uuendustega. Kuidas see protsess käib ja millist rolli mängib selles tehnoloogia?

See on tõesti hästi huvitav küsimus, sest praegu süüdistatakse väga lõdva randmega meile, nutifone ja 24/7 võrgusolemist. Me räägime hüpervõrgustumisest, sellest, kui problemaatiline on see, et inimesed ei suhtle enam näost näkku, et nad on telefonisõltlased ja vaatavad hommikul kõigepealt esimese asjana oma meilipostkaste. Nõuanne on alati sama: tekitage päevas hetki, kus te tehnoloogiat ei kasuta. See on tehnoloogiast väga lihtsustatud arusaam, mida mina nimetan tehnoloogiliseks determinismiks.

Mina väidan, et tehnika ei ole iseseisev olend, vaid ärkab ellu ainult siis, kui inimesed annavad tehnikale tähenduse, muu hulgas sellega, kuidas me tehnikat kasutame. Minu uurimusest selgub, et me kasutame tehnoloogiat ääretult mitmekesiselt, aga keskendume vaid neile aspektidele, mis meid häirivad, teisi ei pane tähelegi. Kui intervjueerisin kontoritöötajaid meilide teemal, siis ütlesid nad ühest suust, et tööl on meilid ühtlasi kõige halvem ja kõige parem asi. Neile meeldib, et paljud asjad, mille lahendamiseks oleks varem pidanud koosoleku korraldama, saavad nüüd meilitsi tehtud. Meilidega saab ka tööpäeva sees sõprade ja perekonnaga sidet pidada. Ei meeldi aga see, et ülemus saab nad 24/7 kätte jne. Nii et küsimus on selles, millele keskendutakse.

Raamatus kirjeldan ma ühte uuringut, kus juhitakse tähelepanu meilide sümboolsele väärtusele. Meilidel on omadus kuhjuda, mistõttu inimesed, kes istuvad terve päeva koosolekutel, käivad ärilõunatel, jooksevad ühest kohast teise, avastavad oma tööpostile tagasi jõudes tohutu meilikuhja. Sellel hetkel on sümboolne jõud, tekib tunne, et ei saa kunagi sellest kuhjast läbi näritud. Ajakasutusuuringud siiski näitavad, et tegelikult ei kuluta inimesed meilidele vastamiseks väga palju aega, nii et see stress tuleb põhiliselt muust kiirustamisest. Meilivapustus lihtsalt väljendab seda tunnet väga ilmekalt.

Tõepoolest, te toote välja, et inimesed on tegelikult väga osavad oma digitaalse elu haldamises ja oskavad ennast vajadusel välja lülitada. Pealegi kasutatakse paljusid vidinaid oma eraelu ja vaba aja huvides. Kuidas see toimib?

See on uskumatult tavaline asi! Pange tähele, et kui inimesed räägivad eravestlustest, siis ei kaeba nad, et on ülevõrgustunud. Vastupidi, inimesed tahavad oma lähedastega ühenduses olla ja suhtlusmeedia levik kinnitab privaatsusküsimustest ja trollimisest hoolimata, et tegelikult seda suhtlust nauditakse. Igas uuringus, kus käsitletakse ühismeediasõltuvust ja „pideva võrgusolemise“ ohtusid, tuleks arvesse võtta ka seda, et võrgustumine võib elu kvaliteeti ka tõsta. Taas, me ei pruugi neid kvaliteedihüppeid märgata, sest need on saanud nii loomulikuks. Mõelge, kui tavaline on näiteks poes elukaaslasele sõnum saata, et küsida, mida õhtusöögiks osta. Me keskendume aspektidele, mis on erandlikud või närvesöövad, aga mitte nendele, mis tunduvad juba iseenesestmõistetavad.

Kas pole siiski tõsi, et rõhutades meie valikuvabadust tehnika kasutamisel ja võideldes tehnoloogilise determinismi vastu jätate tähelepanuta selle, mil määral kirjutatakse meile valikud tehnoloogilise infrastruktuuriga ette. Nii et tegelikult on ikkagi oluline see, et näiteks Facebooki arhitektuuriga soodustatakse teadlikult pidevat klõpsimist, tähelepanuvõime vähenemist ja kiireid endorfiini­lakse, kuna need toovad inimesed saidile tagasi ja seetõttu saab Mark Zuckerbergile rohkem raha teenida. Tehnoloogial siiski on oma võim, kuna teatud poliitilisi valikuid on Facebookiga maailmas raskem teha. Alustades näiteks sellest, et selle, mida mitut miljardit inimest hõlmaval ühisloomeplatvormil loetakse „keelatud sisuks“, otsustab mõnisada moderaatorit San Franciscos.

See on tõesti hea küsimus. Mu raamatus on tegelikult toodud kaks argumenti. Esiteks väidan ma, et me ei saa mõista seda, kuidas on muutunud meie arusaam ajast, meie temporaalsus, kui keskendume puhtalt tehnoloogilistele muutustele. Tuleb vaadata ka ideoloogilisi muutusi, eeskätt hõivatuse väärtustamist kõrgklassis, ja uut sotsiaalmajanduslikku olukorda, kus paljud inimesed kardavad tööd kaotada ja aeg ise on palju ebavõrdsemalt jaotatud. Nii et see on argument lihtsustatud determinismi vastu.

Teiseks pööran ma fookuse ringi ja küsin, milline on tehnoloogia enese roll. See, kuidas tehnoloogilisi lahendusi disainitakse, milliseid otsuseid loomeprotsessi käigus tehakse, selle kõigel on tegelikult laiem mõju. Samamoodi on vaja küsida, kas saab ette kujutada ka teistsuguseid tehnoloogiaid, sest olukord, kus terve maailm sõltub vidinatest, millesse Silicon Valleys on otsustatud investeerida, tähendab, et jääb arendamata terve hulk teisi vidinaid, mis laseksid meil elada teistmoodi. Mind ei rõõmusta põrmugi, et neid lahendusi juhivad noored mehed, keda huvitab eeskätt kasumlikkus.

Kuidas see tehnoloogia kaudu rajasõltuvuse tekitamine täpselt välja näeb?

Otsimootorid on väga hea näide tehnoloogiast, millega oleme nii ära harjunud, et ei mõtle enam sellele, kuidas need meie teadmisi juhivad. See, millised tulemused ilmuvad esimesel leheküljel, sõltub lehekülgede populaarsusest ja muu hulgas ka näiteks firmade reklaamieelarve suurusest. Alles hiljaaegu parandas Google päringu „naine leiutas“ automaatselt päringuks „mees leiutas“, sest kuna viimaseid kirjeid oli rohkem, siis pidas algoritm esialgset päringut trükiveaks. Nii et Google’i algoritmid kujundavad ilmselgelt meie teadmiste maailma. Selliseid otsuseid tehakse uute tehnoloogiate disainifaasis sadu ja pole üldse selge, miks peaksid insenerid olema ainsad, kes otsustavad need küsimused.

Sellepärast tahaksingi ma näha insenerialade laiemat demokratiseerimist – uute tehnoloogiate arendamisse peaks olema kaasatud rohkem inimesi, kodanikke, humanitaarteadlasi, aga ka disainereid. Innovatsioon on poliitiline protsess ning seda peaks ka poliitiliselt käsitlema. Tehnoloogia mõjutab meie kõigi elu ja sellepärast peaks meil olema ka sõnaõigus selle arengus kaasa rääkida.