Moonlight in Vermont Billie’le

Andra Teede

oh ma pole kunagi Vermonti näind arvatavasti ei saagi

kuu olevat seal eriti ilus

aga eks seesama paistab siiagi kätte

 –

ka oma halvimatel päevadel pole armastus inime

ta sööb kõike

ja ei värista tuisu käes õlgu

ei väsi ei külmu ega sure vanadusse

 –

armastus ei ole inime

ta saab üksinda kah hakkama

valus küll natuke aga

mälu on tal pikk

 –

ja vihma käes ei sula ära

kuskil elab ikka edasi

nagu sina sügavalsügaval mu sees

ekstaole

 

 kui sa ainult kurat helistaks

ma nipliks käbe tiivad

ja lendaks põkkumisaldi laevukesena

sinu manu

 –

ja kui ei helista

ei lõppe armastus ikkagi otsa

ta pole inime ju

unedes näeme piisavalt

 –

seal ma õpetan sind õnnelikuks

ja terveks teen

ilusate värviliste plaastritega

üle kõvade katkiste kohtade

 –

oh ma pole kunagi Vermontis käinud

kuskil pole

see sinuloodud sinuõpetatud linn

on mu ainus maailm

 –

eks siingi hea

kuu otsapidi käes ja

vahel võib kulunud tänavailt

su tähetolmuseid jälgi leida

 

*

unenägudel ei ole mõtet

kui neid hommikul ei mäleta

ja kui öösi hirmuvärinais ärgates

pole kõrval kedagi

kellele ruttu rääkida

et hakkaks kergem et

jääks alles

üksijoomise kohta ei tea

seda ikka saab

mäsaolek ei peagi meelde jääma

 

ma olen ainult uskumiseks

ainult uskumiseks

ma ainul usuksin iga kuradi sõna

su linna tallatud teedel ja

ülehinnatud lillepoodides

kus armastust saab osta küll

väikese raha eest kusjuures

ja seksi veel väiksema

 

aga seda kes öösi konarlikke

üksteiseotsa pobisetud seosetuid

sõnu kuulaks

kes need endasse võtaks

et kergem hakkaks

hirmud naeruvääristaks

ja unerohtu annaks ja

verekohina kõrvus vaigistaks

seda ei müüda ju