Maa akna taga on uus, aga kes olen mina?

PAUL RAUD

Rootsi kirjaniku Theodor Kallifatidese nimi pole eesti lugejale päris võõras. Mõnikümmend aastat tagasi ilmus samuti Loomingu Raamatukogus tema armastusromaan pealkirjaga „Armastus“ (tlk Anu Saluäär-Kall, 1981). Värske raamat räägib aga peamiselt hoopistükkis immigratsioonist.

„Uus maa minu akna taga“ („Ett nytt land utanför mitt fönster“, 2001) on pealtnäha lausa toksiline toode iga Eesti marurahvuslase käes, sest seal saavad kokku üks kreeklane ja „hukas“ Rootsi ühiskond. Autor hoiatab: „… häda meile, kui me loome ühiskonna, kus rootslaseks olemine on ainus, mis mõnele alles jääb“ (lk 8). See teos erineb aga mitmeski mõttes teistest immigratsiooniteemalistest raamatutest ja seda põhiliselt oma lähenemisnurga poolest. Puudub tavaline immigrandi kohanemisraskuste kirjeldamine ja viha uue maa ksenofoobide vastu. Kallifatides ei lahka mitte sisserändamist, vaid võõras olemist kui sellist, ent isegi see pole täpne määratlus, kuna „Uues maas …“ tuleb juttu paljust muustki. Ennekõike on raamat ühe vananeva mehe mõtisklus sellest, miks kõik läks nii nagu läks ja miks tunneb Kallifatides end kõikjal võõrana.

Autor asus Rootsi elama 1964. aastal parema elu otsinguil, mitte poliitilise pagulasena, mistõttu on raamat huvitav ka praeguse eestlaste väljarände vaatepunktist. Kallifatidese abikaasa ja lapsed on rootslased ning oma kirjanikukarjääri on ta teinud rootsi keeles, ent sellest hoolimata liigitatakse ta endiselt immigrantidest autorite hulka. Kirjanik kahtlustab, et on ka oma abikaasa leidnud just sisserändaja „huvitava“ staatuse tõttu. Tema ema ja vanemad vennad elavad jätkuvalt Kreekas, kuid ennast ta kreeklaseks enam ei pea. Lahkunud sünnimaalt ja asunud elama uude riiki, on Kallifatidesel tekkinud võõrastus hellenite maa suhtes, aga integratsioon Rootsi ühiskonda on samuti ebaõnnestunud. Ta on vajunud mingisse vahepealsesse halli tsooni, kus mõistab mõlemat kultuuri, keelt ja imelist loodust, ent ei tunne ennast kuskil päriselt kodus. „Minust ei ole saanud rootslast, kuid ma pole ka enam see kreeklane, kes ma uskusin end olevat. Ma ei ole ka läbi ja lõhki võõras. Ma lihtsalt ei oskagi öelda, mis minust on saanud“ (lk 86).

Filosoofiliste mõtiskluste vahele on pikitud autori mälestused eluseikadest, mis on kõik rohkem või vähem seotud võõras olemisega: lapsepõlvemeenutused, külaskäigud sünnimaale, kohtumised kaugete tuttavatega ja ka esmapilgul tähtsusetud juhud. „Uue maa …“ ülesehitust võiks pidada laialivalguvaks, kõik mõtisklused peale viimase on üles tähendatud näiliselt suvalises järjekorras ning tundub, et autor võiks heietada tol teemal lõputult. Selline kaootilisus annab raamatule siiski omamoodi võlu. Mõtted on küll hüplikud, aga omavahel tihedalt seotud ning teksti rütm rahulik. Jääb mulje autori mõlgutuste vahetust üleskirjutusest.

Loomingu Raamatukogu „Uus maa minu akna taga“ on kindlasti väga oluline panus meie immigratsioonidiskussiooni, kuivõrd seal vaadeldakse rände probleemi värske nurga alt. Tegemist on üdini kurva teosega ning autori meenutused ehedast teadmatusest tuleviku ees ja mõtisklused tõelisest kodutusest panevad lugeja soovima, et ta ise ei peaks kunagi oma kodumaalt lahkuma. Vajalik raamat nii kodusolijatele kui sisse- või väljarändajatele. „„Me oleme omaenda maal turistideks muutunud,“ kurtsin mina. „Ei, meie ei ole turistid. Sinu naine on turist. Sina ja mina oleme võõrad. Tema rõõmustab, aga meie sinuga leiname““ (lk 68).

P.S. Kallifatides mainib „Uues maas …“ oma lemmikluuletajana Konstantinos Petrou Kavafist, kelle „Kogutud luuletused“ ilmus hiljuti Carolina Pihelga tõlkes ka eesti keeles.