Post-sõnastik XXVI – heterotoopia

JANEK KRAAVI

Antiikajast peale on euroopalikus ruumikujutluses kindel koht utoopia ideel. Täiuslikku tulevikku kujutavad väljamõeldud paigad muunduvad XX sajandi jooksul pessimistlikke arengustsenaariume käsitlevateks düstoopiateks või uue sajandi alguses virtuaalsesse maailma ankurdatud etoopiateks. Kuid lisaks nimetatutele leiab alternatiivse ja mõnevõrra fantastilisegi ruumikirjelduse Michel Foucault’ 1967. aasta märtsis peetud loengust „Erinevuse kohad”. Foucault’ tööde kaanonist üldjuhul välja jäävas lühipalas, mis teksti kujul ilmubki alles 1984. aastal, on püütud lühidalt ja kokkuvõtlikult piiritleda uusaja vältel kujunevat teistmoodi suhet inimest ümbritsevasse ruumi – heterotoopiat.

Õigupoolest kirjutab Foucault teistmoodi kohast juba raamatu „Sõnad ja asjad. Inimteaduste arheoloogiast”(1966) alguses. Talle ei anna rahu ühest J. L. Borgese jutust pärinev „Hiina entsüklopeedia tsitaat”, kus loomad on jaotatud täiesti fantastilise klassifikatsiooni alusel: „a) keisrile kuuluvad; b) palsameeritud; c) taltsutatud; d) piimapõrsad; e) sireenid; f) muinasjutulised; g) hulkuvad koerad; h) käesolevasse klassifikatsiooni kuuluvad; i) kes mürgeldavad nagu hullud; j) loendamatud; k) joonistatud väga peene kaamelikarvast pintsliga; l) et cetera; m) kes on äsja lõhkunud kannu; n) kes eemalt paistavad kärbeste moodi”.¹

Selles loetelus peitub selgelt tajutav absurdsus või „võimatus“, sest „siin on hävinenud just kohtumise ühine ruum ise“.² Foucalt’ leiab nende olendite ainsa kõrvutiolemise võimaluse keeles, mis loob niimoodi kujuteldava ruumi, mitte-eksisteeriva ruumi, „mittekoha“. Ning pärast utoopiale kui võimatule kohale osutamist toob ta asjade korratuse täpsustamiseks esmase heterotoopia kontseptsiooni. See on tähistajate ja süntaksi ebastabiilsustest tekkiv, rahutust ja kripeldust tootev ruum, mis ei asu utoopiale omaselt „keele sirgel joonel“. Seda peaks mõistma siis ilmselt nii, et heterotoopia koosneb viidetest paljudele erinevustele, keelelistele ja tunnetuslikele, mis tekitavad omamoodi uue seaduspärasuste süsteemi või „korra“; koha, kus miski pole ette kindlaks määratud või vahetult eristatav.

Kuid pikemalt analüüsib prantsuse filosoof ja ajaloolane alternatiivset ruumifilosoofiat juba eelmainitud arhitektuurihuvilistele peetud loengu vältel. Tegemist on väga lühikese, põhiliselt näidetest koosneva tekstiga, kus heterotoopia teoreetiline analüüs jääb üsna katkendlikuks või visandlikuks, aga vahest just see n-ö lõpetamatus ongi inspireerinud mitmete valdkondade uurijaid mõistet edaspidi täpsustama, tegelikkuse ja tekstide analüüsiks kohandama. Siinne ülevaade kujutab endast eelkõige kokkuvõtlikku referaati, kus olen loengus kõlanud põhilised tähelepanekud, võrdlused ja näited koondanud edasimõtlemise tarbeks.

Sissejuhatuses kõneleb Foucault kõigepealt põgusalt lääne ruumikogemuse ajaloost. Ta osutab keskajal tekkinud kohtade hierarhilisele käsitlusele: pühad kohad ja ilmalikud paigad, kinnised ja avatud kohad, linn ja maa, taevased ja maised paigad. Keskaegset, opositsioonidest piiratud ruumikäsitlust iseloomustab paigastatus, mis asendub pärast Galileo avastusi „patuse“ arusaamaga mittepühast, lõpmatust, avatud ruumist. Asja kohta hakati määratlema kui liikumises punkti: asjade ja ruumi lokaliseerituse asendas laienemine, ekstensioon. Kuid, nagu Foucault märgib, pole opositsioonidel baseeruv ruumipraktika siiski kuhugi kadunud, kuna see esineb nt isikliku ja avaliku ruumi vastanduses, perekondliku ja sotsiaalse ruumi eristuses või naudinguks mõeldud ja tööga seotud ruumi lahkuviimises.

Meie ajastu iseärasuseks on Foucault’ arvates see, et ruum võtab kuju kohtadevahelise suhte kaudu, mida võib kirjeldada seeriatena, sõrestikuna, puukujulisena. See pole lihtsalt tühi ruum, kuhu paigutuvad indiviidid ja asjad, vaid suhete komplekt, mida pole võimalik teineteisele taandada, samuti pole need suhted üksteise suhtes ülimuslikud. See oleks heterotoopiate esialgne erinevus varasemast ruumikogemusest. Kuigi ruumisuhete kogumina on võimalik kirjeldada ka nt transpordi, tänavate ja rongide võrgustikus kujunevaid suhteid või ajutiste puhkekohtade (kohvikute, kinode, randade) kobarana esilduvaid suhteid, siis ometigi pakuvad Foucault’le esmajoones huvi veelgi komplitseeritumad võrgustikud, kohad, mis peatavad, neutraliseerivad ja pööravad ümber suhtekogumi, mida nad peegeldavad ja esindavad. Need ruumid on ühendatud kõikide teiste kohtadega teatud vastuolude või lahknemiste kaudu. Näiteks kuuluvad sellesse kategooriasse juba eelviidatud utoopiad, kus jääb kehtima küll pöördanaloogiast lähtuv suhe reaalsesse sotsiaalsesse ruumi, kuid nõnda täiendatud või ümberpööratud ühiskond pole samal ajal põhimõtteliselt ikka reaalne ruum.

Kuid igas tsivilisatsioonis on olemas ka sellised sotsiaalselt määratletud tegelikud kohad, omamoodi realiseerunud utoopiad, kus kõik teised kultuuris leiduvad paigad on samaaegselt kas esindatud, vaidlustatud või ümber pööratud. Need kohad paiknevad väljaspool kõiki kohti, kuid on ikka tegelikkuses lokaliseeritavad. Kuna need kohad on absoluutselt erinevad kõigist ülejäänud kohtadest, mida nad peegeldavad ja millest räägivad, siis nimetab Foucault neid utoopiatele vastanduvateks heterotoopiateks. Kuid leidub siiski üks utoopiat ja heterotoopiat ühendav kohakogemus – peegel. Tõesti, peegel on kõigepealt utoopia, kohata koht. Peeglis avastab inimene ennast sealt, kus ta tegelikult ei ole, ehk peegli pinna taga avanevas virtuaalses ruumis. Kuid samal ajal on see ka heterotoopia, sest peegel on reaalselt olemas ning sellel on teatav tagasipöörav mõju indiviidi hõlmatud kohale: tänu peeglile avastan ma enda puudumise ses kohas, kus ma olen, kuigi ma näen ennast seal. Peegli heterotoopia väljendub siis selles, et hetkel, kui ma vaatan ennast klaasil, muutub minu hõivatud koht korraga täiesti reaalseks, ühendades selle kogu ümbritseva ruumiga. Ühtaegu on koht ka täiesti ebatõeline ja ebareaalne, kuna arusaam selle koha olemasolust sunnib kuskil eemal asuva virtuaalse punkti läbimisele .

Edaspidi kirjeldab Foucault heterotoopiale iseloomulikke tunnuseid, tuues välja kuus alusprintsiipi. Kõigepealt: heterotoopiad võib leida kõikidest maailma kultuuridest, kuid erinevatel ajastutel ja ühiskondades võtavad need erinevaid vorme ning need võib klassifitseerida kahte põhirühma. Nn primitiivsetes ühiskondades on levinud kriisiheterotoopiad – privilegeeritud, pühad või keelatud kohad, mis on ette nähtud kriisiolukorras indiviididele (alaealised, rasedad, vanurid jne). Kuigi need kriisikohad moodsas ühiskonnas järk-järgult kaovad, siis võib nende jäänukeid ometi leida ka moodsast maailmast. Näiteks täidavad seda rolli XIX sajandi internaatkool ja noorte meeste ajateenistus, kuna esimene seksuaalse küpsuse avaldumine pidi kindlasti aset leidma kuskil „mujal“ kui kodus. Selle päriliku käitumise mõjusid näeb Foucault ka möödunud sajandi keskpaigas tekkinud ja levinud „mesinädalate“ traditsioonis: noore naise seksuaalkogemus pidi aset leidma „mitte kuskil” (rongis või hotellis, ilma väga kindla geograafilise märgistuseta heterotoopias). Tänapäeval on kriisipaigad asendumas nn kõrvalekalde heterotoopiatega, kuhu paigutatakse indiviidid, kelle käitumine on sotsiaalsete tõekspidamiste suhtes hälbeline ja rikub norme. Nende hulka kuuluvad nt psühhiaatriahaiglad ja muidugi vanglad (vanadekodud jäävad kriisi ja kõrvalekalde piirialale, sest vanadus on kriisiaeg, aga reglementeeritud vaba aja kontseptsiooni taustal on jõudeolek alati ka teatud tüüpi kõrvalekalle).

Heterotoopia teine põhimõte seisneb selles, et ühiskond võib heterotoopiaga opereerida väga erineval viisil. Igal sellisel kohal on küll ühiskonnasiseselt täpselt määratletud kasutusviis, kuid sõltuvalt kultuurilisest sünkrooniast võib sama heterotoopiaga toimida ühel või teisel viisil. Sellised kummalised kohad on nt surnuaiad. Kultuuriruumis täiesti unikaalsed kalmistud on ühendatud kõigi teiste linna või küla kohtadega, kuna sinna on maetud suurema osa elanike lähedased või sugulased. Foucault rõhutab kalmistu tähenduses toimunud muutusi: kuni XVIII sajandi lõpuni paiknes surnuaed linna südames kiriku kõrval ja oluline oli haudade hierarhiline paigutus (eraldi hauakambrid ja hauad ning hauad kirikus). Kuid uusajal hakkab usk surematu hinge olemasolusse tasapisi taanduma ning tähelepanu hakatakse pöörama surnukehale, mida käsitataksegi tegelikkuse ja keelelise eksistentsi ainsa järelejäänud jäljena. Kui XIX sajandi alguses sai igaüks õiguse oma kirstule, hakati ka surnuaedu asutama väljapoole linna piire. Foucault’ sõnutsi on siin kasvav mõju ka ideel, mille järgi surma hakati mõtestama teatud tüüpi „haigusena“. Kalmistud elamiseks mõeldud ruumide ja kirikute läheduses hakkasid seega justki surma ennast meelde tuletama ja seda tähistama ning nihutati linna pühast ja surematust keskmest asumite äärealadele.

Heterotoopiat iseloomustab ka kohtade kõrvutiolemine: ühte olemasolevasse kohta mahub mitu teist esimesega ühildamatut või kokkusobimatut kohta. Näiteks saavad teatri lavakarbis kokku terved seeriad üksteisele täiesti võõraid ruume. Sama printsiip kehtib kinos, kus kolmemõõtmeline ruum projitseeritakse kahemõõtmelisele ekraanile. Kuid ilmselt kõige vanem kontradiktoorsete paikade kokkusaamise näide on aed. Ida kultuurides sisaldas see ristkülikukujuline plats üksteisega kattuvaid tähenduslikke ruume: nelja ilmakaart esindav taimede kooslus, mille keskmes oli veekogu või purskkaev, moodustas mikrokosmose tüüpi totaalse maailma sümboli. See väike osake maailmast oli samal ajal ka kogu maailm. Niimoodi kujunes antiikajast peale aiast õnneliku universaalse heterotoopia võrdkuju.

Edasi räägib Foucault heterotoopia ja aja suhetest, heterokrooniatest. Erinevate kohtade kontseptsioon hakkab täie võimsusega tööle hetkel, kui toimub katkestus traditsioonilise ajakäsitluse ideest (nt surnuaia heterotoopia käivitub elu lõppemise ja igavikus toimuva pideva laialilagunemise põhimõttel). Teatud tüüpi heterotoopiatele on tunnuslik aja akumuleerimine: alates XIX sajandist esindavad nt muuseumid ja raamatukogud tahet sulgeda ühte kohta kõik ajastud, vormid, maitsed ning paigutada need justkui väljaspool aega asuvasse ja hävingu eest kaitstud ruumi. Igavene ja lõppematu aja kuhjamine liikumatusse paika on Foucault’ arvates selgelt just uusajale tunnuslik projekt. Kuid igavikulisust sisaldavate kohatüüpide kõrval leidub ka aja mööduvusest ja hajumisest tekkivaid heterotoopiad. Näiteks paar korda aastas peetavad laadad, peod, festivalid, mis täidavad lühikeseks ajaks linnaruumi müügiputkade ja -lettidega, ebatavaliste atraktsioonide ja veiderdajatega (näitlejad, maadlejad, ennustajad jne). Foucault osutab ka ühele tollal veel uudsena mõjunud ajaliku heterotoopia vormile, Polüneesia küladele, mis pakuvad linnainimestele mõeldud primitiivset ja täielikus alastuses veedetavat kolmenädalast puhkusepaketti.

Heterotoopiad eeldavad alati mingeid avatuse ja sulgemise süsteeme, mis reguleerivad sissepääsu nendesse ruumidesse. Heterotoopia ei ole üldiselt vabalt ligipääsetav avalik ruum – sisenemine võib olla sunduslik (vangla) või peab indiviid alistuma teatud riitustele või nt puhastumisaktile. Sissepääsuks on vaja mingit luba, sisenemissoovist tuleb kuidagi märku anda. Foucault rõhutab näitena ruume, mis on keskendunud puhastumistegevusele. Neid osaliselt religioosset ja osaliselt hügieeni puutuvaid kohti esindavad nt moslemi või türgi aurusaunad, ainult hügieeni funktsiooni kannab nt skandinaavia tüüpi saun. Kuid esmapilgul lihtsat sissepääsu ja avatust lubavad heterotoopiad peidavad endas teinekord ka kummalist väljasulgemise võtet. Need on kohad, kuhu kõik võivad siseneda, kuid seesolek osutub ometi üksnes illusiooniks. Lõuna-Ameerika maamajapidamistes näiteks ei avanenud välisuks perekonna eluruumidesse, nii et iga möödakäija või rändur võis ukse avada, siseneda ning seal ööbida. Samal ajal puudus külalisel juurdepääs majapidamise südamesse, ta oli vaid juhuslik ja kutsumata külaline. Nende tänapäeval peaaegu kadunud heterotoopiate moodsaks versiooniks võiksid olla kuulsad Ameerika motellitoad, kuhu mees saabub auto ja armukesega ning kus abielurikkumine on absoluutselt varjatud ja peidetud, kuid ometi ei saa see suhe jätkuda avalikus ruumis.

Lõpuks arutleb Foucault heterotoopiate ja ülejäänud ruumi suhteid määrava printsiibi teemadel. See ilmneb kahe vastandpooluse mõjuväljas. Ühest küljest on heterotoopiatel omadus luua illusoorne ruum, mis tühistab reaalsed ruumid ja paigastatuse, millesse inimese elutegevus on jaotunud (nt kunagised bordellid). Või vastupidi: heterotoopia ehitatakse üles ruumina, mis on reaalse ruumi täiuslik ja detailne teisik, samavõrra hästi korraldatud, kuivõrd olemasolev tegelik ruum on segamini ja korrastamata. Foucault’ järgi on see kompensatoorne heterotoopia, mille üheks näiteks on kolooniate ruumikorralduslikud põhimõtted. XVIII sajandil Ameerikas asutatud puritaanide ühiskonnad olid ennekõike täiuslikud teisikruumid.

Loengu poeetilises puändis osutab Foucault veel ühele erinevusi siduvale ruumi võimalusele – laevale. Bordellid ja kolooniad on heterotoopia kaks äärmustüüpi, ja kui mõelda, et näiteks laev on pidevalt asukohta muutev ruumiosake, oma seaduste järgi toimiv ja suletud koht ilma kohata, samal ajal kulgeb see sadamast sadamasse, vahikorrast vahikorrani, bordellist bordellini, jõudes aedadesse peidetud väärtuslike aarete otsinguil kaugetesse kolooniatesse, siis mõistame, et laev pole olnud üksnes tsivilisatsiooni majandusliku arengu instrument, vaid ka kujutlusvõime suurim reservuaar. Laev on heterotoopia par excellence. Laevadeta tsivilisatsioonides känguvad unistused, seiklus asendub spionaažiga ja mereröövlite asemel tegutseb politsei.

Ja kui renessansiajastu utoopianarratiivi käivitavaks kujundiks olid laev ja meresõit, siis olemegi jälle jõudnud tagasi ruumilise kujutluse hargnemiskohta: „nii et me jõudsime edasi ainult õige natuke või ei sugugi, ja vahel ajusime isegi tuldud teed tagasi.”³ Kuigi esmapilgul paigutub Foucault’ heterotoopiate kontseptsioon 1960. aastate lõpu ajastuvaimulisele foonile, hierarhiate ümberpööramise ja autoritaarsete suhete paljastamise aega, siis kõige selle kõrval annavad „erinevuse ruumi“ teoreetilised visandid siiski küllaldaselt mõtteainet tänapäevalgi, küll postmodernistliku romaani kirjutajatele ja uurijatele, linnaplaneerijatele, internetifilosoofidele jne. Ning kindlasti heidab XXI sajandi alguskümnendeil välja kujunenud erinevuste ühiskond ja sellega kaasnevad konfliktid või identiteedikriisi diskursus heterotoopia mõistele ka oma kriitilise altkulmupilgu …

1 Michel Foucault, Sõnad ja asjad. Inimteaduste arheoloogiast. Varrak, 2015, lk 7.

2 Samas, lk 9.

3 Francis Bacon, Uus Atlantis. Valik esseid. – Loomingu Raamatukogu 2004, nr 40, lk 5.