Maapõuepoliitika jätkusuutlikuks

Isereguleeruv süsteem kasvatab mäetööde äririske ja vastandumist keskkonnahoiu seisukohtadele.

ANDRES TARAND*

Eesti Vabariigi majanduse arengu huvides on hallata ja kasutada maapõueressursse kompleksselt, teaduspõhiselt ja säästlikult. Ühiskonna heaolu ja turvatunde kasvatamiseks on vaja senisest enam pöörata tähelepanu maavarade, geotermaalse energia ja põhjavee oskuslikule kasutamisele ning maapõue kui ehitiste ja rajatiste toe geoloogilise ehituse tundmisele. Maavarade kaevandamist ja kasutamist koos kaasnevate keskkonnaprobleemidega kirjeldavad keskkonnaministeeriumi seatud lähteülesannete alusel koostatud põlevkivi kasutamise riiklikud arengukavad (2008–2015 ja 2016–2030) ning ehitusmaterjalide kasutamise riiklik arengukava (2011–2020), kuid need ei kajasta küllaldase konkreetsusega riigi huvi ja vajadusi nende ressursside kasutamisel.

Taasiseseisvunud Eestis on seni vähe analüüsitud maapõueressursside kasutamise sotsiaal-majanduslikke aspekte. Arvesse ei ole võetud ei riigi, konkurentsi- ja arenemisvõimelise mäetööstuse vajadusi täiendavate toormeressursside järele ega ka keskkonnamõjusid, loodushoiu ja maa kaaskasutajate huve. Rakendusgeoloogiline ja teaduslik ekspertiis on riigile tähtsate maapõuekasutuse probleemide püstitamisest, lahendamisest ja kaastäitmisest eemaldatud. Riigi kui maavarade omaniku roll on olnud maavarade uurimise ja kasutamise korraldamisel äärmiselt tagasihoidlik.¹

2015. aasta esimese kvartali seisuga on rahandusministeeriumi andmetel mäetööstusega seotud ettevõtteid 124. Nende tegevust kontrollivad riigiasutused on keskendunud valdavalt juhtumipõhiste bürokraatlike piirangute kehtestamisele. Uuringuid ja järelevalvet korraldavate ametite ja asutuste rohkus põhjustab ettevõtjale kohustuslike tegevuste dubleerimist ja raskendab juhtumipõhiste andmete kasutamist hädavajalike üldistavate järelduste tegemiseks.

Tähelepanuta on jäänud riigi huvist lähtuv ettevõtjate tegevuse suunamine ja koordineerimine, mis peaks hõlmama põhiliselt geoloogilisi uuringuid, maavarade väärindamist ja kaevandamise sotsiaal-majanduslikku otstarbekust. Isereguleeruv süsteem kasvatab mäetöödega seotud ettevõtjate äririske ja vastandumist keskkonnahoius väljakujunenud seisukohtadele. Looduskaitsepoliitika kompromissitu eelistamine rahva elatustaseme parandamisele on põhjustanud avalikkuses leviva usaldamatuse maavarade kaevandamisega seotud teaduspõhiste keskkonnamõjude uuringute tulemuste suhtes, seades nii kahtluse alla maapõueuuringutega tegelevate ekspertidest spetsialistide ja teadlaste pädevuse.

Rakendusgeoloogia, mäenduse, ettevõtluse ja keskkonnahoiuga seotud probleemid on kuhjunud enam kui kümne aasta jooksul ja puudutavad nüüd teravalt kogu ühiskonda. Keskkonnaministeeriumist juhitud maavarade poliitika ei võimalda riigil ega erafirmadel maavarasid eesmärgipäraselt uurida ja kasutada neid majanduse edendamiseks.

Eesti oludes, kus majandusministeeriumil ei ole maapõue valdkonnas konkreetseid haldusülesandeid, ei ole keskkonnaministeeriumil põhjust (või võimalust) valdkonnapõhise kompetentsi arendamiseks: ei otsita kompromisse sotsiaal-majandusliku kasu ja keskkonnahoiu vahel, ei formuleerita riigi eesmärke (ülesandeid) maavarade uuringute ja kaevandamise korraldamisel. Riigi arendamise seisukohast oleks otstarbekas, et nii maavarade kaevandamine kui ka keskkonnamõju hindamine toimuks teaduslikult, insenerlikult põhjalikult läbitöötatud uuringute ja arendusplaanide alusel, mitte neid tõrjudes valdkonda kureeriva ministeeriumi populaarsust taotleva poliitika huvides. Arenenud majandusega Euroopa riikides on maapõue valdkonna võimaluste ja huvide esindamiseks moodustatud majandusministeeriumi juurde vastav tugistruktuur – riiklik geoloogiateenistus.

Valdkondlike arengukavade asemel vajame ühtset maapõuestrateegiat, mis tagaks kõigi eespool nimetatud osaliste huvide ja kaalutletud vajaduste arvestamise. Maapõuestrateegia koostamise eesmärk on tagada maapõuepoliitika jätkusuutlikkus ning muuta valitsuse tegevus selle suunamisel tulemuslikumaks. Maapõuestrateegia kõige vastutusrikkam ülesanne on Eesti Vabariigi kui maapõue ja maavarade omaniku rolli suurendamine ning riigi mitmekülgsete huvide defineerimine maavarade kasutamisel ja maapõue uuringutel.

Ainult kõiki maapõue uuringute ja kasutamisega seotud osapooli kaasava Eesti maapõue strateegia alusel saab riik teha kaalutletud ja eesmärgipäraseid otsuseid ressursi kasutamiseks ning vajalike rakendusgeoloogiliste ja keskkonnakaitseliste uuringute planeerimiseks.

Selleks tuleb:

– viia maapõue uurimise, kaitsmise ja kasutamise korda otseselt või kaudselt reguleerivad maapõue-, kaevandamis-, vee- ja välisõhu seadus ning keskkonnatasude ja looduskaitseseadus omavahel kooskõlla selliselt, et osaliste huvid oleksid asjatundlikult ja proportsionaalselt kaalutletud;

– luua riiklik geoloogiateenistus, mille ülesandeks on maapõue alusteabe kogumine, haldamine ja tõlgendamine lähtuvalt kohalikust ja rahvusvahelisest praktikast ning suuniste formuleerimine valitsusele;

– tagada geoloogiateenistuse maapõue (rakendus- ja keskkonnageoloogia) uuringute riiklik finantseerimine mäetööstuselt riigile laekuvate keskkonnatasude arvelt (kuni 75% asutuse eelarvest);

– soodustada ülikoolide, rakendusasutuste ja teiste huvigruppide (geoloogiast ökoloogiani) koostööd maapõuega seotud probleemide lahendamisel.²

* Eesti Rooma klubi nimel

1 Sõna „riik“ ei tule mõista nagu kõnekeeles tihti juhtub EV valitsusena, vaid põhiseaduse paragrahv 5 järgi kodanikkonnana, keda võib esindada riigikogu.

2 Riigiasutus Eesti geoloogiakeskus keskkonnaministeeriumi valitsemisalas muudeti äriühinguks 1.märtsil 1997. Riikliku geoloogiateenistuse taastamist 1. jaanuaril 2004 soovitas keskkonnaministri poolt 2002.a. moodustatud komisjon (käskkiri nr 749), kuid see komisjoni soovitus on seni täitmata. Aastatel 1991–1993 toimetas EGK majandusministeeriumi valitsemisalas.