Ka sisaliku tee kivil jätab jälje

Märt Meos: „Olen õppinud, et kui alustada uut lavastusprotsessi, tuleb ideaalis kohe mõelda, et tulemus võiks jõuda ka väljapoole Eestit.“

MARGUS MIKOMÄGI

24. aprillil sai 15 aastat vanaks Eesti ainsaks produtsenditeatriks kujunenud-kasvanud R.A.A.A.M. Sünnipäeva tähistati Hiinas Shanghai teatriakadeemia korraldatud rahvusvahelisel teatrifestivalil, kus R.A.A.A.M mängis 2010. aastal esietendunud lavastust „Antigone“. Eesti Vabariigi peakonsul Shanghais Andry Ruumet kirjutas sel puhul, et tegemist oli ajaloolise esimese korraga, kui Hiinas mängiti eesti sõnalavastust: „Mõlemal päeval oli saal täis, publik tänas mitmekordse ovatsiooniga ja teiste hulgas oli kohal ka peaaegu kogu Shanghai eestlaskond (mõniteist inimest), kelle rõõm emakeelse teatri üle oli muidugi erakordselt suur.“

Intervjuu ilmumise ajal on R.A.A.A.M juba Mongoolias Ulaanbaataris, kus XII Saint Muse teatrifestivalil mängiti eile lavastust „Soolo“. Oma teatritegemistest ja R.A.A.A.Mi muutumistest räägib produtsent Märt Meos.

Millised on olnud R.A.A.A.Mi 15 tegevusaasta kõige tähtsamad hetked?

Märt Meos: Kui projektiteatrit niimoodi üksinda vedada, on tegelikult kõik tähtis. Produtsendina teen ju iga näidendi, lavastuse või festivaliga kogu protsessi alati algusest lõpuni kaasa, ideest kuni viimase etenduseni. Lavastusi on olnud 38. Enamasti olen kõigil etendustel ise kohal. Nüüd on muidugi tihti ka nii juhtunud, et ühel õhtul on mitu etendust ning mitmes kohas korraga olla ei saa. Aga pöördepunkt või omamoodi verstapost on mulle iga lavastus, igast õpin midagi. Võib ka öelda, et eelmisest lavastusest on kasvanud välja järgmine.

Kui midagi eriti esile tõsta, siis teatri esimesi aastaid (2000–2004), kui töötasime koos lavastaja Merle Karusooga. See aeg oli hariv: sain aru, missugune teater on mulle tähtis, ja n-ö leidsin ennast produtsendi uues rollis. Olime esimesed eestlased, kes osalesid Wiener Festwochen’il, Merle Karusoo viis seal läbi ka kahenädalase õpikoja.

Tähtis oli ka Viinistu algus, sealsed esimesed lavastused (2004. aastal esietendus „Külmetava kunstniku portree“, 2005. aastal parimaks lavastuseks auhinnatud „Põrgu wärk“). Siis hakkas kõik suuremaks paisuma. Ka majanduskriis oli õpetlik, sest sellel ajal sündis Vaba Lava mõte ja vajadus miskit muuta. Süvenes veendumus, et tahan kutsuda Eestisse huvitavaid välislavastajaid, eelkõige neid, kellega koos töötamine võiks olla meie näitlejatele põnev, eriline ja õpetlik. Otsus nii teha sündis täpselt siis, kui nägin Lev Erenburgi lavastust „Äike“ (2009. aasta sügisel). Tema kuldne lause, et publik peab teatris nägema üht, kuulma teist ja aru saama kolmandat moodi, on ka mulle oluliseks saanud.

R.A.A.A.Mi esimene välislavastaja oli hea juhuse tahtel hoopiski iraanlane Homayun Ghanizadeh, lavastuseks tema enda kirjutatud „Antigone“ (esietendus 11. VIII 2010). See „Antigone“ alguse aeg oli mulle äärmiselt huvitav ja pani paljusid asju ümber hindama. Me ei saanud ju omavahel eriti rääkida, kuna sellel ajal oskas Homayun Ghanizadeh ainult paari ingliskeelset sõna ja mina ei teadnud tuhkagi pärsia keelest. Avastasin, et rääkimine polegi kõige tähtsam! Muide, ka Homayun Ghanizadeh ehitab praegu Teheranis teatrit. Ta sai innustust meie Vabast Lavast: käis siin, nägi ning kuu aja pärast alustas ise. Teeb seda omateenitud rahaga: tal on Teheranis kolm restorani-kohvikut, tänu millele saab lavastada ja teatrit ehitada. Homayun Ghanizadeh tegutseb küllaltki sõltumatu ja vabana. Iraanis toetab riik ainult neid lavastajaid ja lavastusi, mis on võimule meelepärased, on riigitruud.

Uhke võin ilmselt olla arvu 34 üle. See tähistab eesti uuel dramaturgial põhinevaid lavastusi, mis on R.A.A.A.Mi tellitud või ellu kutsutud.

Miks on maailma festivalidel käimine nii tähtis?

Produtsendile tähendab see tegelikult mahukat ja keerulist tööd. Kui ainult reisida tahaks, siis oleks seda kindlasti lihtsam teha üksi. Olen õppinud, et kui alustada uut lavastusprotsessi, tuleb ideaalis kohe mõelda, et tulemus võiks jõuda ka väljapoole Eestit. See siis nagu tähistab, et olen enda poolt andnud kõik, mis võimalik. Seejuures ma ei kadesta teatreid, kes elavad ratastel ja sõidavad siin aastaid ühest kultuurimajast teise. See ei ole kerge töö, kuigi väga tänuväärt.

Festivalidel käimine on eriti oluline just näitlejatele. See annab lisamotivatsiooni: näha teistsugust maailma ja teatrit, võrrelda, avastada. Astuda Iraani, Nepali või Hiina publiku ette on ju ometi erakordne kogemus! Näiteks Iraanis ei teatud Eestist enne midagi ja ega meie neistki rohkem teadnud. Aga nüüd, pärast ajaloolist gastrolli (2012. aasta septembris), on meie näitlejad seal tuntud. Mitu neist olid ka sealse suure teatrifestivali „Fadjr“ ehk „Koit“ (2011. aastal) nominendid ja iraani teatritegijate otsusel ka Iraani teatriauhinna nominendid. Iraani rahvustelevisiooni üles võetud „Antigone” DVD oli sealses müügiedetabelis esimene.

Selleks et teater oleks huvitav, peab lavastustes olema riski ja eksperimenteerimisjulgust. Eesti teatripublik on ikkagi üsna väike ja kui toetuda ainult sellele, siis ei saaks ükski produtsent sellist tegevust endale pikalt lubada. Seega on väga oluline leida võimalusi mängida ka väljaspool Eestit. Festivale on väga erisuguseid. Viimastel aastatel oleme neil palju käinud näiteks „Soologa“ (Ervin Õunapuu mononäidend, mängib Hendrik Toompere) ja nüüd ka „Fenomeniga“ (Hristo Boytchevi mononäidend, mängib Mait Malmsten). Monolavastustel on oma festivale 30 ringis üle maailma, teatakse ja tuntakse üksteist, see on omaette seltskond. Monolavastustega on muidugi ka tehniliselt lihtsam reisida.

Erakordsemad kogemused on vahest kohtadest, mille puhul esmapilgul ei eeldagi, et seal võiks sõnateater festivali tasemel kõnekas olla, näiteks Katmandu, Shanghai, Ulaanbaatar, ka Teheran. Just neis kohtades olen saalis olles saanud tunda erakordseid hetki, kus publik haarab kinni igast näitlejate žestist ja liigutusest, ning siis saad aru, et meie vahel polegi palju erinevusi, ajame kõik ühte asja. Või näiteks praegune Venemaa ja „Antigone“, kus teemaks ainuvõim ja diktaatori jonn, laip akna taga … Selliste hetkede ja olukordade loomine on õnneks produtsendi võimuses. Tunnistan, et just saalis kogetu annab jõudu edasi tegutseda.

Muidugi on festivalid ka koht, kust ideid koguda. Just seal on kõige parem teha tulevikuplaane, leida uuteks projektideks ideid ja inimesi, luua kontakte. Minu tutvumised ja lavastajatele tehtud koostööpakkumised on ikka tulnud teatrielamuste kaudu. Olen kõikide kutsutute lavastusi näinud ja vahel olen teinud ka kohe pärast etendust koostööettepaneku.

Üks sinu produtsendikäekirja iseloomulikke jooni on lavastuste elushoidmine. Mis selleks ajendab? Projektiteatrite puhul on ju tüüpiline, et mängitakse mingi arv kordi, teenitakse sisse pandud raha tagasi ja siis asutakse uue lavastuse kallale.

Produtsent võib luua huvitavaid võimalusi, aga minu arvates ei saa ta enam eriti sekkuda pärast uue lavastuse esimest proovi. Siis peab ta taanduma taustajõuks ja tegema kõik, et ettevalmistatav jõuaks võimalikult hästi esietenduseni. Ma võin kutsuda jakuudi ja pakkuda talle lavastamiseks eesti näitemängu – see on minu osa. Kui me aga oleme juba kokku leppinud, otsus on tehtud, siis ma usaldan lavastajat täielikult. Tähtis on otsus ja omavahelised kokkulepped, aga kui käib juba esimene proov, siis pole enam arukas protsessi pidurdada – pole vaja astuda kunstniku pärusmaale.

Olles produtsendina sisuliselt üksinda lavastuste taga, paned sinna sisse päris palju, see saab sulle ülitähtsaks ja sa vastutad selle kõige eest. Olen võtnud endale kohustuse, et iga lavastust peab mängima vähemalt 30 korda – see on ühtlasi ka tasuvuse üks verstaposte. Tasuvusest rääkides ei mõtle ma ainult raha, ka energia, mida näitlejad kahe kuu proovides endast annavad, peab saama tasutud.

Kui sellega hakkama saan, kui täidan oma kohustuse, võib edasi juba improviseerida ja ka õigustatult lahku minna. Lõpetamine on omaette kunst. Lõpetada tuleb siis, kui trupil on veel huvitav jätkata. Nii mõnigi lavastus pole esialgu oma kohta leidnud. Siis on just minu ülesanne otsida üles see miski, mis olukorda muudaks. Mul on hea meel, et enamasti on näitlejate abiga see ka õnnestunud.

Mõni lavastus hakkab elama alles kümnendast etendusest. Üks selline, mis nii pikalt käivitus, oli Mart Kivastiku „Sõdur“. Lõpuks sai see Laidoneri kurb lugu hoo sisse: see juhtus Narva linnuses, sada meetrit Vene piirist. Roman Baskin ja Ain Lutsepp said Narva publikult toetust ja lõpuks mängisime lavastust peaaegu kuuskümmend korda, peale Eesti ka Austraalias ja Ameerikas. Ka „Antigonega“ oleks võinud lõpetada siin esimese kümne korraga, aga nüüd oleme sellega reisinud juba mitmel pool maailmas. Aasta lõpul anname „Antigone“ 50. etenduse Moskvas.

Lavastus „Alustame algusest“ tambiti pärast esietendust maapõhja. Tegime, jah, vea, et mängisime seda lugu Vaba Lava avamispäeval. (Pikaajalisem plaan oli avada Vaba Lava Lev Erenburgi lavastusega, aga see jäi meistri haigestumisel katki.) Nüüdseks oleme viinud selle väikesesse saali, kus ruum on intiimsem. Lavastus on leidnud oma publiku, selle ellujäämise taga on tugevasti ka näitlejate endi initsiatiiv ja soov edasi mängida. Kolmekümnes etendus pole enam kaugel.

Miks sa ei ole läinud seda teed, nagu näiteks Von Krahli teater: pisike püsitrupp, oma maja? Ei peaks nii palju muretsema, kas või selle pärast, kas ja kuidas saab kogu meeskond end ikkagi etenduste ajaks muudest kohustustest vabaks.

Olen produtsent ning mul pole seda sorti loomingulist ambitsiooni. Loominguline juht võib pidada mingil hetkel vajalikuks töötada ühe kooslusega, sellisega, kus üksteist mõistetakse sõnast ja pilgust ning kellega koos on tõhus oma eesmärke saavutada. Projektiteatril on aga oma eelised ja praegu tunduvad need mulle siin Eestis olulisemad. Kellele oleks vaja veel ühte sellist teatrit, milliseid on meil juba niigi?

R.A.A.A.Migi lavastustest paistab välja oma tuumik, aga see on pigem seotud nende vabakutseliste näitlejatega, kes on julgenud võtta vastu uusi väljakutseid. Nendega, kes ei karda kaotada ja tahavad areneda. Neid pole palju ja võib-olla selline pühendumine ei sobi ka igaühele, ent neile, kes on mind ja minu pakutud lavastajaid-tekste usaldanud, kes on olnud osalised nendes äärmuslikes teatriprojektides, olen väga tänulik.

Sinuga saab üheselt siduda Vaba Lava teatrimaja ehitamise ja ka selle vormilise ülesehituse Tallinnas Telliskivi loomelinnakus. Miks on sellist teatrimaja ja -vormi sulle ja kogu siinsele teatrile vaja?

Kõigepealt ütlen, et Vaba Lava on alustatud õigest kohast, ja kui asjad nii sünnivad, siis pole võimalustki, et need ei käivitu. Mäletan hästi, kuidas 2010. aasta aprillis sõitsin mööda Eestit ringi ja kogusin allkirju SA Vaba Lava loomiseks. Nii mõnigi ei uskunud üldse, et see ka tegelikult tuleb. Siis õnnestus aga koguni üheksa organisatsiooni Tallinna notari juurde kokku kutsuda ja asutasimegi SA Vaba Lava.

2010. aasta septembris astusin esimest korda sisse praeguse teatrimaja hoonesse, mis tollel ajal oli metallitöökoda, kus tehti viietonniseid konteinereid. Sellest esimest käigust oli selge, et hoone on teatrimajaks kõige sobilikum. Telliskivi loomelinnak oli siis veel üsna uus asi. See, mis juhtus edasi, on olnud ühe teatrimaja kohta sündmuste väga kiire kulg. Kindlasti poleks seda olnud, kui poleks me kõigi vabatahtlikku tegevust oma muude tööde kõrvalt. Oli sadu ehituskoosolekuid, otsuseid, süüvimist, diplomaatiat, õppimist, läbi seinte murdmist jne.

Vaba Lava sünd Eestis oli minu arvates möödapääsmatu – aeg oli sealmaal. Kui meie poleks seda teinud, oleks ta tulnud niikuinii. See, et Eestis on siiani valdav teistsugune teatrivorm, on suuresti pärand nõukogude ajast, kui rahal oli teine väärtus. Olime osa suurest teatriruumist ja sai mängida seda mängu, sai Moskva üle kavaldada. Praegu pole enam kedagi kavaldada. Seda, et 1990. aastate alguses kõike laiali ei tassitud ega löödud, vaid hoiti alles, pean õigeks. Aga nüüdseks on sinna jäänud ka palju ballasti – säilitame seda vormi ilma sisulise õigustuseta. Ma ei arva, et peaks midagi kaotama või sulgema, seda mitte. Rõhutan hoopis sõna „avatus“, mis on väikeses Eestis võtmesõna, avatus uue ja ka maailma suhtes.

Tänu Vabale Lavale on minu arvates Eesti teatriruumis juba toimunud mõned positiivsed muutused sinnapoole. Ilmselt juhtubki tulevikus nii, et mõnigi teater hakkab sarnanema üha rohkem Vaba Lavaga – ja see on hea. Diktatuur teatris on õigustatud vaid siis, kui on olemas „suure tähega“ lavastaja ja juht. Kui neid pole, siis poleks vaja hambad ristis ja jõuga vanast kinni hoida, oodata, et ehk tuleb kunagi keegi. Tuleb ise tegutseda ja muuta praegused teatrimajad avatumaks.

Vabal Laval on sellel hooajal 11 kuraatoriprogrammi esietendust ja midagi toimub majas igal õhtul. Esimese kolme ja poole kuuga oli meil üle 14 000 külastaja. Plaanisime külastajaid, oma arvates julgelt, kogu hooaja peale 35 000. See arv tuleb kindlasti suurem. Praegu on meeskonnas kuus töötajat, mida on muidugi vähe, aga isegi ideaalis oleme arvestanud ainult 12–15 töötajaga.

Igatahes usun, et Vaba Lava taolistel teatrimajadel on tulevikku, see on kindlasti üks edasiminekutee, pidades silmas Eesti väiksust. Vaba Lava ei tähenda vastandumist, vaid see täiendab Eesti teatrit, annab uusi võimalusi. Näiteks saavad just meil oma esimesed katsetused teha tulevased suurte teatrite juhid ja tulevased suured näitlejad. Esimene hooaeg on näidanud, et tahetakse küll tulla eksperimenteerima. Lavastaja saab endale ise trupi valida ja tegutseda täpselt nii, nagu tahetakse, täiesti vabalt. Isegi mõned vanemad lavastajad on julgemalt eksperimenteerinud just Vabal Laval.

Vaba Lava tegutseb kuraatoriprogrammi alusel. See on hea eeldus rahvusvaheliseks koostööks. Oleme juba praegu oma selle aasta 244 taotlusega Euroopas üks ainulaadsemaid, kuid eks sisulise koostööga oleme pigem alles alustamas. Järgmisel hooajal on tulemas siia teatrit tegema mitu Euroopas nimekat lavastajat, samuti on meil õnnestunud saada rahvusvahelistelt fondidelt tuge. Märksõna „avatus“ on olnud ainuõige valik.

Selge, et miski uus ei sünni kohe ja valudeta. Praegu on meil tõsine puudus produtsentidest, aga meie projekt „Theatre expanded“ ehk „Laiendatud teater“ sai järgmiseks aastaks produtsentide koolituseks Central Baltic Interreg Programme’ist grandi. Olen optimistlik ja usun, et koostöös soomlaste, lätlaste ja rootslastega suudame ka sellele probleemile leevenduse leida.

Mida toob tulevik?

Suvel tuleb uuslavastus „Libahunt“, esietendus on 8. juulil Viinistu kunstimuuseumis. Seda olen pakkunud mitmele lavastajale. Rõõmu teeb, et jakuutia lavastaja Sergei Potapov haakus kohe – juba enne proove on palju põnevat õhus. Veel mängime suvel viimaseid etendusi „Imede aastat“ Jänedal ja „Titanicu orkestrit“ Tapal. See peegeldab ka R.A.A.A.Mi üht suundumust leida uusi huvitavaid mängukohti.

Kuna eelmised hooajad on olnud hullumeelselt tihedad, mängime sügisel (üle Eesti) esialgu ainult juba olemas lavastusi, mida on praegu repertuaaris kümme. Ootel on ka kutsed festivalidele Venemaal, Saksamaal ja Iisraelis. Tuleva aasta märtsis tuleb kindlasti põnev koostöö Vaba Lava kuraatoriprogrammi valitud lavastusega „The Common People. Tallinn Draft“ ehk „Tavalised inimesed. Tallinna versioon“, mille lavastaja on kuulus Jan Martens Belgiast. 2016. aasta suvel jõuab avalikkuse ette üks uus eesti näitemäng, mida parajasti kirjutatakse.

Järgmine suur eesmärk, mille oleme välja hüüdnud ja mille on nüüd ka paljud omaks võtnud, on Narva Vaba Lava ehitamine ja käivitamine. Loodetavasti tuleb sellest juba lähiajal põnev paik.