Piirilinna eluviis 

Narvas paistab silma huvitav hooajaline elurütm ja pinevus ühenduses paneelmajakorteri ja linnalähedase aiamaaga, (riigi)piiri muutlikust olemusest tulenevalt lisanduvad katkestused ja kohanemised.

Tarmo Pikner

Narva linna sisse sõites jäävad silma tööstus ja paneelmajad. Jõele lähemal ilmuvad riigipiiri viidad. Viimastel aastatel on kõneainet pakkunud Kreenholmi sulgemine ning Narva kolledži uus õppehoone. Need maamärgid kipuvad avalikkuses domineerima ja enamasti ei tulegi pähe, et kõige sellega koos kulgeb omas rütmis Narva suvila- ja aiamaapiirkondade eluolu. Linnalise eluviisi dünaamika mõistmiseks ei piisa vaid keskuse vaatlemisest, tähelepanu tuleb pöörata ka servaaladele. Endiste aianduskooperatiividega seotud tegemisi ja emotsioone võiksime käsitleda narvalaste kohapõhise tähendusloome osana.

Hajus ja tihe Narva

Ajas tagasi minnes näeme, et aianduskooperatiivide tekkelugu linnaregioonis on kõikjal Eesti linnades üpris sarnane. Aianduskooperatiivid rajati Narva lähiümbrusesse nõukogude ajal 1960. aastate alguses. Enamasti jaotasid 600ruutmeetriseid krunte suurettevõtted oma sisserännanud töötajatele, et nood saaksid kasvatada toidulisa ja rajada väikse aiamaja. Algul käis datša’de väljaehitamine plaanipäraselt, aga suur osa taristust jäi siiski vaid paberile.

Aianduskooperatiivid tekkisid linnast lahustükkidena (nt Kudruküla, Olgina) kümne kilomeetri raadiuses või kohe linna serva (Kulgu piirkond), haarates osaliselt endised külad. Seetõttu koosneb Narva linna territoorium praegugi mitmest suuremast eraldiseisvast maa-alast. Linnapiirkonda rajatavate aiamaade ulatust iseloomustab endises Nõukogude Liidus see, et režiimi lagunemishetkel oli igal viiendal perekonnal datša (kokku 14 mln).¹

Narvas on suvilate all umbes kakskümmend korda rohkem maad (710 ha) kui haljasalasid linnas kokku.² Märkimisväärne osa Narva linnaruumist on läbi teinud mitmeid muutusi. Ettearvamatu arengutrajektoor kujunes 1990. aastate alguses, kui datša’de kasutajad said õiguse erastada oma aiamaa. See tähendas paljudele igasugustest piirangutest möödavaatamist: püstitati kõiksugu juurdeehitisi ning kehtestati omaalgatuslikult uusi piire. Korratuse perioodid võivad olla kõnekad ning tuua esile sügavama kultuurilise eripära.

Datša ühendab põlvkondi

Oma lugudes põhjendavad narvalased aiamaa vajadust sageli võimalusega saada välja kitsast paneelmajakorterist, et kehaliselt aktiivselt toimetada. Pensionil inimeste sõnul on pidevalt linnas elamine väsitav, sest puudub aktiivne tegevusruum. Seetõttu kolitakse suveks linnalähedasse datša’sse, et aiamaa eest hoolitseda ja „regionaalselt“ puhkust veeta. Noorem põlvkond narvalasi sõidab sagedamini linnakorteri ja aiamaa vahet. Toidukasvatamist on nõukogude ajaga võrreldes koomale tõmmatud, aga juurviljavaod ja kasvuhoone kuuluvad siiani enamasti datša juurde. Toitu kasvatatakse oma tarbeks, sageli saavad sellest osa lapsed ja sugulased – aiapidamisel on märkimisväärne roll põlvkondadevahelises läbikäimises. Vabaks jäänud alad on kas hooldatud murulapid või on sinna püstitatud kiik, batuut või puuskulptuure. Mõne hooletusse jäetud suvila on katnud ronikasvud ja kõrge hein. Eluviis ja teatav esteetika on seega suvilapiirkondades tasapisi muutumas, osaliselt lükkab seda tagant ka generatsioonide vahetus.

Valdavalt on hooajaline elurütm ning liikumine suvilapiirkondade ja linna vahel endine. Linnakeskusele lähemates piirkondades on hakatud maju ka aasta ringi elamiseks intensiivsemalt ümber ehitama. Kehvapoolne (vee)taristu, kahanev elanikkond ja inimeste piiratud maksujõud hoiavad Narva eeslinnastumist siiski tagasi. Piiratud juurdepääs joogiveele suvemajades ja vajadus toime tulla üleujutustega on siinkohal ilmekas näide. Muutustega kohanemisel ilmneb mitmeti iseorganiseerumine ja inimeste leidlikkus, seda võiks planeerimis­strateegiates tulevikus rohkem arvesse võtta. Linnaplaneeringu kaartidel kollasega märgitud väikeelamumaa kätkeb endas tegelikult palju kirevamat omandivormide ja toimimisviiside mitme­kesisust.

Omand

Huvitav on jälgida suvilaalade (ühis)omandi piiritlemist. Siin valitseb pinge kokkuleppeliste ja ametlike piiride vahel. Maade erastamise aluseks võeti projektijoonised ja seal näidatud kruntide piirid. Tegelikkuses olid piirid nihkunud ning inimesed sõlminud omavahel kokkuleppeid, mida ametlikud plaanid muidugi ei kajasta. Lisaks tekitas segadust koordinaatsüsteemide muutmine maakatastris. Selle tulemusena ei ühti katastripiirid olukorraga maastikus ja see tekitab vaidlusi omanike vahel. Kokkuleppelised piirjooned kehtivad seni, kuni naabrid omavahel hästi läbi saavad. Omavalitsuse sõnul tuleb üsna sageli lahendada tülisid, mis on seotud näiteks prügi ladustamise, heitvee või saunasuitsuga. Omaalgatuslikult on kuivendatud Narva veehoidla kaldapealset suurendamaks hooviala. Veekogu kaldad paistavad olevat paljudele narvalastele ligitõmbavad, sest paljudest paadigaraažidest saab hooajaliselt suvila. Seniajani käiakse piirivalvega kooskõlastatult veehoidla peal kala püüdmas.

Erastatud suvilate aiamaad on kõrvuti isetekkeliste põllulapikestega peamiselt reformimata riigimaal. Ühe sellise koosluse leiab näiteks Narva tööstuspargi kõrvalt. Väikeste hurtsikute ümber asetsevad aialapid ja mõned kasvuhooned, mis ümbritsetud kõrgete taradega. Vanad õunapuud ja korralik kaev on kohalike inimeste sõnul ennesõjaaegsed.

Laienev tööstuspark hakkab isetekkelist aiamaad alla neelama. Paar aastat on inimesed käinud linnavalitsuselt uurimas, kas saavad külvatud saagi sügisel ka ära koristada. Inimesed pole väljendanud kaduva aiamaa pärast suurt pettumust või protestisoovi. Pigem arvavad nad, et leiavad Narva kandis kerge vaevaga uue maalapi, kus aiasaadusi kasvatada. Siin saab paralleele tõmmata Soodevahe juhtumiga Tallinnas, kui laienev lennuväli kõrvaldas suure osa isetekkelisest aiapidamisest. Tuleb kriitiliselt küsida, mida linnapoliitikas on tehtud või võiks teha võimaldamaks inimestele aiasaaduste kasvatamist ning sotsiaalset läbikäimist. Linnades seisab kasutuna suuri maa-alasid, mida paindlikult kasutades saaks ühendada heaolu mitmed aspektid.

Ammu unustatud uus

Liikumine Narvas korteri ja suvemaja vahel, kasvavate taimede eest hoolitsemine, (endise) kodukoha piltide riputamine suvila seintele, puuskulptuurid aias – need asjad ja tegevus on osa tähenduslikkuse ringlusest. Just liikumine ja hoolitsemine seob maastikku, põimides linliku ja looduslähedase. Selline eluviis on justkui ühtaegu ajast ees ja mahajäänud – õigemini kulgeb see omas rütmis. Urbaniseerunud ühiskonnas alles taasavastatakse linnas põllupidamist, Narvas on aiamaadel toitu kasvatatud aastakümneid. Seda ei peaks taandama pelgalt nostalgiliseks ohkeks kadunud aegade järele. Pigem tuleks see kõik hajutatud (linna)maastikus uuesti mõtestada.

Artikkel põhineb pikemal artiklil: Tarmo Pikner, Merilyn Metsar, Hannes Palang, Hajutatud linnamaastik: aiamaaga seonduvad praktikad Narvas. Rmt: Merike Ivask (toim), Piir ja jõgi – piirijõgi. Uurimusi Narva piirkonna ajaloost (lk 219–254). Narva Muuseum. Narva 2014.

1 Grigory Ioffe, Tatyana Nefedova, Environs of Russian Cities. – ‘A Case Study of Moskow’ Europe-Asia Studies 1998, nr 50(8), lk 1325–1356.

2 Narva linna üldplaneering