Üksiklased üleilmastumise turbulentsis

Deleuze’lik deterritorialisatsioonitung ning foucault’lik pidevusetus on muutunud meie enesemõtestust ja kuuluvust tugevasti mõjutavateks realiteetideks.

Valle-Sten Maiste

Kivastik on üksjagu päriselulisele ainesele toetuv kirjanik. Ta vestab stiliseeritult oma sõpradest ja kõrtsikaaslastest, varieerides korduvaid seiku ja motiive. Jutustades nagu Vaino Vahingki omal ajal enda ja mängukaaslaste lugu, ei ole Kivastik ent ekshibitsionist, enesepiitsutajast ja -paljastajast isikusaaga looja. Kivastik ei mõju egotsentrilisena, isegi kui ta on oma värske kogu liigitanud autoportreeks ning me usume, et ta avab oma kangelaste kaudu ka iseenda südant. Grotesksete, ent varjamata prototüüpidega dokumentaalse kaldega teoste „Varblane“ ja „Presidendi lapsed“ põhjal on teada, et Kivastik on tugeva empaatiavõimega kamraad, suure südamega peavooludest kõrvalolijate murede ja lootuste kirjeldaja, elu mitte­peremeeste veidi pitsitava, ent kauni omamüüdi looja.

Tartu nukkermagusa provintsi- ja kõrtsiäraolu pildistaja eelmine jutuvalimik, 2008. aastal ilmunud „Kurb raamat“ oli silmatorkavalt mõjus, ent ka omamoodi joont alla tõmbav jätk Kivastiku aastatuhandevahetuse järel ilmunud küpsetele kogudele. Provintsi ajahambast räsitud üksiklaste kujutamisega oli jõutud pensionieani, meie päevade õilishingedest musketärid heitlesid oma viimseid „parim enne“ sisse mahtuvaid eluvõitlusi. Kivastik oli ära kirjutanud kuldsete aegade otsasaamise trööstitu kuulutuse, pühendunud arusaamisele, et kaduviku vastu ei saa ka kõige meeleheitlikumalt veereda katsuv keha, olgugi vaim vankumatult noor. Nimetatud paatost kroonis Kivastiku kõigi aegade üks võimsamaid jutte „The Rolling Stones“.

Ja ehkki me elame keset pidevat kadu, on Stonesi austajail veel kohatu vaibumise meeleoludele anduda. Rollingud püsivad jätkuvalt suurfestivalide tähtesinejate seas, tuuritades neil päevil Ameerikas, ülepäeviti laval, Keith Richardsit ei näi murdvat miski ning Mick paistab sportlikum ja nooruslikum kui hipsterite generatsioon keskeltläbi. Koguni „õde morfiin“ ehk Jaggeri varane pruut Marianne Faithfull, kes küll pole enam päris tervise juures ja tallab lavalaudu, nii nagu Kivastiku sõber Volkonskigi, kepiga, laulab äsjasel albumil Roger Watersi toel rõõmsalt, et „varblased on bulvaritel taas“. Vaatamata postsovetliku sfääri iseärasustele inimese elukaare pikkuses on Kivastikul ja semudelgi veel vara samblasse kasvada.

Mulluses viimases Vikerkaares ilmunud ja nüüdseks Tuglase auhinna saanud pala „Õnn tuleb magades“ tekitaski eelhäälestuse, et Kivastik otsib teatavat uut värskust ning on loojutustamismudeli ja identiteedistereotüüpidega mängimise ette võtnud. Kivastiku filmis „Üks mu sõber“ nägime Aleksander Eelmaa kehastatud Sassis ju lausa karakterit, kes matkib juba drag-queen’ide ühe esiema Divine’i-laadseid tegelasi. Jäädes Kivastiku juttudele omaselt muusikaliste võrdpiltide juurde, tuleb tõdeda, et mingit David Bowie laadis transseksuaalset glämmikalduvust me Kivastiku juurest ei leia. Ta õllekeldrite heerosed jäävad ikka maskuliinsete vana kooli roki ja rolliga kaasneva attitude’i rüppe, mille puhul glamuurimaksimumiks Chris Norman ja Smokie.

Kivastiku värske kogu valmistas nõnda esiotsa kerge pettumuse. Pea poole raamatust hõlmav avajutustus ei resoneeri kuigivõrd novelliauhinna saanud soorolle pahupidi pööritava hittlooga ja pole üldse eriti õnnestunud. Inimese argikurbust ja sellesse vaheldust toovaid imaginaarseid rõõme oskab Kivastik esile tuua sügava sisseelamisega ning mõjusalt puänteeritult. Paraku upub see oskus raamatu esimesel sajal leheküljel igavalt rutiinsetesse ja snobistlikult ajuvabadesse Cannes’i filmielu marginaaliate kirjeldustesse. Värske jutukogu saavutab mõjuvuse alles teises pooles, kui tegevusse asuvad Kivastiku lugejaile teada-tuntud nõukogudeaegne staarkelner Gunn ja tema uute nurgataguste kliendipõuas puhvetite kunded, kel pole elupagasis kelnerite ja taksojuhtide klannile osaks saanud sovetiaegset hiilgust, küll on aga sarnaselt Gunniga omal nahal kogetud varakapitalismi vaevad.

Kivastik kuulub koos Peeter Sauteri, Tarmo Tedre, varalahkunud Jüri Ehlvesti ja Tõnu Õnnepaluga sovetisüsteemi varisemise päevil esile kerkinud võimsasse prosaistide lainesse. Tegu oli eeskätt toona äsja ilmumist alustanud Vikerkaare autoritega, keda muude modernismi ja selle järgsete vormiliste ja stiililiste võtete iseenesestmõistetava kasutamise kõrval näis ühendavat huvi autsaiderite, elu äärealadel hulkujate vastu. Kivastikule, nagu paarile järgmiselegi ülalnimetatule, on olnud seejuures omane pealtnäha üleliiagi lihtne, ropu poisteruumide leksikani ulatuv keelekasutus. Aja jooksul on neid tahke asunud ent täiendama jõuline ja läbimõeldud kontseptuaalsus, võimsa haardega ja samas detaili- ja nüansitundlik tegelemine metafüüsiliste teemade ja globaalsete ühiskonnaprobleemidega. Uues raamatus kirjutab Kivastik rohkem või vähem abitutest üksiklastest, keda kipub riivama vohava üleilmastumise ja segase, lõtvade piiridega ühiskonnakorralduse turbulents.

Teatud mõttes hulbivad Kivastiku tegelased nendelsamadel nostalgialainetel, kus Karl Ristikivi läinud sajandi teisel poolel – kodusest äralõigatuna, kuid ikka koduigatsuse kõrval ka kauguseigatsust tundes. Ometi on kontekst, milles kujuneb tänapäeva inimeste personaalne ja kollektiivne identiteet, Ristikivi aegadega võrreldes muutunud. Deleuze’likust deterritorialisatsioonitungist ning foucault’likust pidevusetusekuulutusest ja enese eest pideva põgenemise vajadusest on saanud meie enesemõtestust ja kuuluvust kujundavad võimsad realiteedid. Kodumaatus ja postrahvuslik ning -lokaalne identiteet on paljudele rõõmuga kogetav igapäevasus.

Loetagu maikuu Müürilehte, kus targad ja toredad noored siirast ilma­parandamisvaimust pakatades usuvad, et moodsal eestlusel ei pea enam tingimata olema seost keele ja päritoluga. Tegu pole sugugi Keskerakonna poliitikute laadsete tegelastega, kes toetavad meie idapoolse naaberrahva seas levinud mentaalsust, mille kohaselt määratute loodus- jm ressurssidega suurriigi keskpärast toime­tulekut on õige kompenseerida agressiivsuse, väiksemate vaimse ja füüsilise kiusamise ning riigisiseste ja naaberrahvaste peal toime pandud nii genotsiidilaadsete kui väiksemate kuritegude eitamise ja koguni ülistamisega. Postnatsionaalse kaldega identiteedi poole käänduvad Müürilehe veergudel nii vene kui ka eesti taustaga noored, kusjuures ka eestlased ei meenuta kuidagi keskerakondlikke põhimõttelagedaid suure isakese toiduahelas püsida soovijaid.

Ehkki Tuul Sepp kirjutab artiklis „Võitlus maa pärast“ (Sirp 15.V) talle omase imeteldavalt laia haarde ja eruditsiooniga territooriumi külge kinnistumise tagamaadest, mis on loodusliku valiku poolt läbi kontrollitud, räägitakse maailmas ammu uutest postnatsionaalsetest suundumustest nagu diasporaa-rahvuslus, postterritoriaalsed identiteedid jne. Niisuguste ideede propageerijate esirinnas on üksjagu India päritolu inimesi, kes omal ajal Briti impeeriumi alamatena maailmakodanikeks said, nt Aafrikasse ümber asustatutena seal hiljem brittide kaitset vajasid, kosmopoliitse identiteedi omaks võtsid ja oma postkoloniaalset pärandit pigem võimaluse kui paine ja vägivallakoormana tajuvad. Samal ajal võib omamoodi postnatsionaalsust leida ka kunagi iiri rahvusluse üheks lipukandjaks peetud Brian Frieli juures jne.

Teoorias on osundatud positsioone püüdnud visandada nt üks juhtivaid üleilmastumise uurijaid antropoloog Arjun Appadurai. Pannes hästi tähele piirideta maailmas esile kerkinud probleeme, osundab ta ka rahvusriiklikult üha vähem hallatavate uute identiteetide positiivsetele külgedele. Appadurai Benedict Andersonist tõukuv veendumus on, et kõik identiteedid on imaginaarsed ja piiride avanedes ja uute üleilmsete meediumide valitsemise tingimustes on rahvusriikidel vähe võimalusi inimeste minapilti traditsioonilise päritolumüüdi põhisena hoida. Muidugi tegelevad rahvuslikud fanaatikud jätkuvalt nn oma juudi treimisega, mida globaalses infoühiskonnas võimendab Eestiski hästi tuntud nähtus, mida võiks nimetada Trooja natsionalismiks. Tegu on imporditud vihaga, arusaamaga, et kui juudi- või moslemivandenõu on üleilmne, siis ju esineb ta meilgi ja on kodumailgi hädade ja õnnetuste põhjuseks.

Ent üleilmastumine tekitab uue kunstliku ja kujutletud, natsionalistliku põhjaga vihkamise kõrvale ka uusi rahvusüleseid identiteediloomevõimalusi, mis põhinevad üleilmsel inforuumil ja värsketel kontaktidel „teise“, s.t uute eksootilist päritolu naabritega. Nii tekkivad nn üleilmsed ja poolitatud ehk sidekriipsu-identiteedid (afroameeriklased jne) võivad Appadurai arvates toimida ka edasiviivate teeotstena, mis juhatavad inimesi vanadest rahvuspõhistest vaenudest eemale. Värske inimarengu aruande järgi on Eestis majanduslikult kõige edukamad nt pered, kus üks pool on eesti ja teine vene päritolu. Economisti ajakirjanik Jeremy Cliffe on rääkinud kõnealuses seoses kaherahvuselisest Suurbritanniast, viidates lõhele kosmopoliitsuse ja multikultuursuse toetajate ja vastaste vahel – tegu olevat kahestumisega, mis kulgeb üksjagu vanu poliitiliste eristuste piire eiravalt.

Ometi oleme kaugel asjade seisust, mille raames võiks mureta kõiki „Rahu, sõprus, festival” lipu all eksootilise segunemise teele kehutada. Osundatud arengutes kahtlemiseks ei pea kuuluma nende hulka, kes arvavad, et mitmekultuurilisus ja üleilmastumine on mingi juutide, islamistide või kelle tahes üleilmne vandenõu. Piiride kadumine ja hajumine on paljudele olnud võimalusi loov ja õnne toov. Ometi ei või keegi kindel olla, et koduse keskkonna lõhkumine või laguneda laskmine isiklikus või rahvuslikus plaanis inimolu kiirelt ja küsimusteta edasi aitab. Kivastiku värske jutukogu keskmes ongi inimesed, kelles pole võõraviha ega erilisi üleilmastumisvastaseid eelarvamusi, kuid kes piirideta maailmas kodusest lahtirebituna ometi võõristust, tühjust ja abitust kogevad.

On ekslik arvata, et Kivastik on pelgalt Tartu iseäraliku provintsielu portreteerija. Väga palju Tartule iseloomulikku jääb ta pilgu alt täiesti või suuresti välja. Ta ei kirjuta meile halearmsast ülikooli akadeemilisele jm personalile omasest väikekodanlikust mentaliteedist. Ta ei kirjuta Ihastes, Veerikul, Tammelinnas jm eramuaedades elunevatest truudest Ansipi ja Reformierakonna valijatest, kes „naabrist rohkem pappi“ stiilis tõusikumoraali toel lõunaregiooni müügiagentide ja äritegelinskitena vaikselt rühivad, nädalavahetuseti Atlantise ja grilli­pubide jõmakateks mees- ning barbilikeks naisklientideks kehastudes. Ei kirjuta ka joomahulluse, rivikorra ja rüütellike kuramaažide vahel kõikuvatest korporantidest jpm.

Isegi sellest neonatsist, kes istub Tartu ülikooli ees ja ootab, et tuleks neeger, Kivastik otse ei kirjuta, ehkki just mitmekultuurilisuse vähevalgustatud soppides Kivastiku tartlased sedapuhku hulbivad. Selline neonats, kellest laulab ansambel Kurjam, on muidugi olemas. Äsjasel Tartu-käigul etendasid seda rolli minu suureks kurvastuseks vabaõhukohvikus avalikult Breivikit imetlenud kohalikud tippkorvpallurid. Ekrelastele omane südametus ja mõistusetus jääb Kivastikust õnneks kaugele. Manhattanil suurde kodust äralõigatuse ahastusse sattuv Gunn leiab mõistmist just mustanahaliste ja värviliste seas jne.

Kivastiku tegelased ei kuulu nende hulka, kes oma saamatusest tingitud frustratsiooni moslemeid ja musti vaenates leevendada püüavad. Pigem iseloomustab uue novellikogu kangelasi ägamine 11. käsu raskuse all. Tegu on isatapu ja vanade käsulaudade hajumise aegu tekkinud nautimisesundusega, millest on kirjutanud Slavoj Žižek. Abielurikkumise keeldu ei ole enam, selle asemel on palju uusi võimalusi seksida mis tahes rollis kellega tahes. Ära hoia oma kirgi vaka all! Riigi-, rahvuse-, kultuuri- ja kogukonnapiirid on hägustumas, sind ootavad lugematud uued avastused ja kontaktid. Naudi!

Kivastiku tegelased ent ei tunne, et areldi ja joobes kogetud juhusuhted ja seiklused oleksid neid tagaunistatud paradiisi viinud. Laias ilmas ei oodata kedagi kusagil a priori avasüli. Ammugi ei soovi rikkad ja ilusad maailma metropolides oma seltskonda kasinavõitu taskurahaga postsovetliku Eesti provintslast. Kui sul pole selget identiteeti, isikupära ja kodunt pärit kindlustunnet, oled sa võõrsil veel rohkem eikeegi. Otsides Kivastiku novellidele paralleele maailmakultuurist, meenuvad niisugused kodususe hävitamist küsitavas ja lohutus valguses näitavad filmid nagu Jason Reitmani netikriitiline „Mehed, naised ja lapsed“, Marc Fitoussi „Kõrvalehüpe“, Sarah Polley „See valss on sinu“, David O. Russelli „Õnneteraapia“ jmt. Eeskätt ühendab mainitud kineaste ja Kivastikku teatav alalhoidlik kainus üha uljamalt maad võtvate deleuze’like deterritorialisatsiooni ja kõige piirideta lahti lõhkumise lainete taustal. Inimene otsib ikka lähedust, soojust ja armastust. Pole kindel, et moodne piirideta paabel nimetatud püüdluses inimest toetab.

Kummaline, et üleilmastumise tingimustes, kus identiteedid on avatud igasugustele uutele segunemistele ja võimalustele, asjatatakse ja seletatakse selle lahtisuse nimel sama ägedalt ja kohati fanaatilisemaltki, kui on seistud traditsiooniliste piiratud, kinniste identiteetide eest. Mitmekultuurilise ühiskonna pooldajad otsivad justkui samuti oma ja kodusust. Tahetakse kuidagi lahtisemat, avaramat ja teistsugust, aga ikkagi oma. Toimub omamoodi avangardistlik püüdlemine minasuse ja omapärasuse poole selle traditsioonilistest vormidest rõhutatud lahtiütlemise hinnaga. Nn avatuse ja piiride purustamise üritus on kõige hea kõrval osalt kindlasti ka intellektuaalse eliidi korduv võimumäng, saavutamaks kosmopoliitsuse toel suuremat enesekehtestust, salapära, ligitõmbavust ja armastusväärsust.

Deleuze’likel lõhkumislainetel on oma kaugusesse suunatud veetlus, teatav vabastusjõud ning võrgutav salapära. Uue ja võõra vastu ei ole mõtet a priori sõdida, selle olemasolu lisab elu käigushoidmiseks hädavajalikku vürtsi. Ometi tõrgub terve mõistus ajahambale vastu pidanud kodususe ja lähedaste suhete minnalaskmisele vastu ning keegi ei saa kindel olla, et kõikvõimalikel postkodususe teedel jätkates ei leia me end nagu tüüp Kivastiku raamatu lõpuloos „Karistus“ eikellegina eikusagil, võimetuna mis tahes tundmusteks ja tunneteks. Novellikogude autorina paistab Kivastik olevat iseäranis hoolas, oodates ja viimistledes aastaid, kuni mõjuv tervik vormub. „Autoportree …“ on pealtnäha lihtne ja lobe, kuid tervikuna sügavalt mõjuv ja ajakohane raamat.