Nokk kinni, saba ka kinni
Kunst vajab toimimiseks nii rahvusvahelist suhtlust kui ka sisemaist kunstivõrgustikku. Isegi Eesti suurusega maal, kus kiiretel autodel pole mingit mõtet – vaevalt saad hakata kiirust arendama, kui juba on riigipiir vastas, nagu on kunagi öelnud arhitekt Vilen Künnapu –, ei ole normaalseks kunstieluks kahest suure(ma)st tõmbekeskusest küllalt. Iseäranis kui rääkida nüüdiskunsti võtmes ja mõelda eelkõige selle adekvaatse vastuvõtu peale. Peredvižniklikud väljasõidud on (vähemalt Eestis) ka praegu vajalikud, nagu tõestas EKKMi „deterritorialiseerimisprojekt“ möödunud sügisel ja sel kevadel, kuid ühekordsed süstid toovad tahes-tahtmata tähelepanu pigem süstijale ja süstile endale, süstitavale pakuvad vaid väikest leevendust, tervenemisest pole mõtet rääkidagi.
Päris lootusetu olukord ei ole, sest linnagaleriid tegutsevad Tallinna ja Tartu (otseselt linnagaleriid kui sellist seal ei ole, aga kunstiinstitutsioonidega on ülikoolilinn hästi kaetud ning nüüdiskunstielu viimastel aastatel aktiveerunud) kõrval pea kõigis suuremates maakonnalinnades: Haapsalus, Pärnus, Võrus, Viljandis, Jõhvis, Rakveres, Kohtla-Järvel (küll ümber nimetatud põlevkivimuuseumi Valgeks Saaliks). Nende kõrval täidavad samalähedast otstarvet kultuurikeskuste galeriid Valgas, Kärdlas, Türil, Luunjas jm, oma kurssi ja head taset hoiab Kondase keskus Viljandis, pluss kunstikoolide galeriid ja eraalgatuslikud, kuid (ilmselt) seda aktiivsemad näituspaigad, nagu Saaremaa Kunstistuudio, Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus, Mooste külalisstuudio (MoKS), Seto ateljee-galerii Obinitsas, Voronja galerii, Tõrva Kammersaal jt. Lõpuks, kuid sugugi mitte vähem tähtsana ka muuseumides korraldatavad kunstinäitused, iseäranis kui need muuseumid või nende filiaalid on kunstnikega seotud.
Kahjuks aga jõuab sellest märksa pikemast nimestikust nüüdiskunstiportaalidesse väike osa. Asi pole mitte ainult galeristide-korraldajate tagasihoidlikkuses, pigem selles, et nad mitte ainult ei ole endale selgeks teinud, millist kunsti nad näidata tahavad, vaid ilmselt pole nad üldse selle peale mõelnud, mida nüüdiskunst ja selle eksponeerimine tähendab. Või on nad juba oma eesmärgis tegevust kitsendanud nii-öelda oma kunsti ja kunstnikega, nagu võib lugeda Rakvere Galerii veebilehelt.
Teiste hulgast esilekerkivate näitusepaikade, nagu Haapsalu Linnagalerii, Luunja Meie Aja Kangelase galerii, Saaremaa Kunstistuudio, Võrumaa muuseumi, Mooste Külalisstuudio, Paldiski Amandus Adamsoni majamuuseumi või Sagritsa Kalame talumuuseumi, kui tuua näiteid, taga on eelkõige entusiastliku galeristi pühendunud töö. Rahalist või õigemini rahatut külge ei saa ega tohi ka kõrvale jätta, sest pühendunud töö eest peab väärilist palka saama, tagada tuleb tööde transport, korralik installeerimine, haridusprogramm ja kindlasti esineva kunstniku tasu. Kui haldusreform on mõeldud inimeste paremaks teenindamiseks, siis ei tohi ka kultuuriline (kunstiline) teenindamine kuidagi kõrvale jääda.
Tark institutsioon ei mõtle mitte ainult eksponeeritava, vaid ka potentsiaalse publiku peale. Nüüdiskunsti peale publik kohale ei tõtta. Kuid publikut saab kasvatada ainult heade nüüdiskunsti näitustega. Natuke nagu nokk-kinni-saba-lahti olukord. Kui saaks aga kätte selle vaat et olematu hetke, kui nokk on kinni ja saba ei ole veel lahti, küll siis edasi saab.