Nüüdiskunstile tõmmati Venemaal kriips peale

Kirill Serebrennikov: „Me oleme selle kõik Nõukogude Liidu ajal juba läbi elanud.“

JAANUS PIIRSALU

Kuidas on töötada praegustes ideoloogilistes tingimustes Venemaal lavastajana, räägib Moskva tuntud moodsa kultuuri asutuse Gogoli keskuse kunstiline juht Kirill Serebrennikov. Tänavu suvel kutsuti ta üle aastate esimese Vene lavastajana osalema oma trupiga Avignoni teatrifestivali ametlikus programmis.

Eelmise aasta märtsis kirjutasite oma Facebooki leheküljel päris valusa hingepõhjast tulnud teksti, millega reageerisite tuntud Läti näitlejate ja lavastajate avaldustele boikoteerida pärast Krimmi sündmusi esinemisi Venemaal.* Kuidas suhtute sellesse, kui kultuuritegelased kutsuvad üles kultuurisidemete boikottidele?

Kirill Serebrennikov: Ma arvan, et see on viimane asi, mida teha. Kultuuriinimesed peaksid püüdma viimase võimaluseni säilitada sildu, hoida rahu. Kultuuriinimesed peaksid suutma elada barjääri- ja piiriüleselt. Nad peaksid kasutama oma sidemeid selleks, et jätta rahvastele mingigi šanss kontaktide säilimiseks.

See kõlab muidugi banaalselt, aga kas usute tõesti, et kahurid võivad jääda vait, kui muusad kõnelevad?

Kui kultuuritegelased kutsuvad üles boikotile, ei karista nad sellega ju poliitikuid, vaid vaatajaid. Inimesi, kes on niigi vähemuses, kes on väga tihti poliitikute vastu. Nad jätavad need inimesed oma toetusest ilma ning saavutavad soovitule täpselt vastupidise efekti. Poliitikutele ongi vaja, et inimesed, rahvad omavahel tülitseksid. Siis tunnevad poliitikud ennast hästi ja teevadki midagi sellist nagu näiteks oma internet Tšeburaška [Serebrennikov viitab Venemaal eelmisel aastal välja käidud ideele luua Venemaa-sisene internetivõrk, millele soovitati panna tuntud multifilmitegelase nimi – J. P.] ja sulgevad riigi välismaa eest.

Kõnealusele postitusele panite pealkirjaks „Valikute aeg“. Kas Venemaal on endiselt valikute aeg või on kõik oma valikud juba teinud?

Muidugi on kõik juba teinud. Olukord on kohutav, mida sa siin enam valid.

Kui palju vabadust on Venemaal teatritegijatele jäänud? Rääkisin hiljuti Moskva tuntud kulturoloogi Daniil Dondureiga, kes on ka üsna liberaalne, ja tema arvas, et teatud tasemel vabadust Venemaal selle uue patriootliku ja väga konservatiivse ideoloogia seas ikkagi veel on.

Ei ole vabadust, kõik see on läbi.

Kas nüüdisteatril on Venemaal kriips peal?

Kindlasti. See on humanitaarkatastroof, mis toimub. Kultuuriministeerium, mis peaks igati aitama teatrikunsti arendada, peab ennast üleval nagu tsensuuriministeerium. Täidab keelavat funktsiooni, millel ei ole kultuuri arendamisega midagi pistmist. Olukord on õudne.

Mis te siis teete? Mida nüüdisteatrit teha tahtvad inimesed sellises olukorras peale hakkavad?

Mis sa ikka teed! Mitte midagi ei saa teha. Selline on võimu valik. Väga kahju, sest praegu oli Vene teatri õitseng. Seda märkasid kõik, ka välismaal: oli palju huvitavaid lavastusi, projekte, algatusi, jagus lihtsalt huvitavaid mõtteid ja suundi. Aga kõik see sai sündida vaid põhjusel, et 15 aastat suhtus kultuuriministeerium väga õigesti ja riik toetas. Praegu on kultuuriministeeriumisse tulnud aga inimesed, kes tehtut lihtsalt hävitavad! [Kolmandat korda presidendiks saanud Vladimir Putin määras 2012. aasta mais kultuuriministriks ajaloolase Vladimir Medinski, kes on tuntud oma Lääne-vastaste ja konservatiivsete vaadete poolest – J. P.] Tundub, et kultuuriministeeriumis on end sisse seadnud mingi diversioonigrupp vene kultuuri suhtes. Nad ei taipa midagi kultuuri arengust, sellest, kuidas kultuurielu toimib. Nad ei saa aru, et teater ei saa olla ideoloogia instrument või relv, sest siis ei ole ta enam teater, vaid mingi värdjas. Issand küll, me oleme selle kõik Nõukogude Liidu ajal juba läbi elanud, kuidas nad ometi aru ei saa! Aga noh, nad on meil ju nüüd kõik rekonstruktorid. [Serebrennikov muigab seda öeldes kibedalt, viidates Novorossija liikumise juhi Igor Strelkov-Girkini ja tema mõttekaaslaste armastatud hobile – taastada Vene armeele kuulsust toonud lahinguid. Kultuuriminister Medinski on lisaks Vene sõjaajaloo seltsi juht – J. P.] Nad rekonstrueerivad Nõukogude skeeme, kusjuures kõige rumalamal ja nürimal moel.

Mis siis edasi saab?

No mina töötan, kuni antakse vähimgi võimalus oma tööd teha.

Mis saab teie juhitud Gogoli keskusest, mis on Moskvas nüüdisteatri ja -kunsti üks lipulaevu ning mida meedias pidevalt rünnatakse ja sajas patus süüdistatakse?

Töötame nii, et meil käib iga päev komisjon, iga päev kontrollitakse midagi, iga päev tulevad uued pealekaebused. Aga töötame edasi.

Kas olete ise neid pealekaebusi lugenud?

Jah.

Kes neid kirjutab?

Venemaalased.

Kas need on anonüümsed?

Mina olen lugenud anonüümseid.

Ja mille peale siis kaevatakse?

Et meil on narkomaanide teater, kus vedelevad kõikjal süstlad ja seksivahendid. Just nii kirjutataksegi – „seksivahendid”. Et teatris tegeldakse „loomuvastase seksiga”. Kõike seda kirjutatakse meie kohta ju ka avalikult ajalehtedes, pole vaja anonüümseid pealekaebusi lugedagi. Inimesed saavad muidugi aru, et need süüdistused on jama, sest saalid on meil kogu aeg puupüsti täis.

Moskva tuntuim dokumentaalteater Teater.doc on võimuvastaste tükkide pärast viimase poolteise aasta jooksul juba kaks korda oma ruumidest välja tõstetud. Kas Teatr.doci saatus teid veel ei ähvarda?

Ei tohiks, sest oleme riiklik teater. Aga nagu teada, on Venemaal tulevik alati ettearvamatu. Midagi pole garanteeritud, kõik on mõttetu. Sellepärast tulebki end lõdvaks lasta ja elada tänasele päevale.

Suurepärane suhtumine! Aga kuidas näitlejad seda võtavad?

Ma olen neile öelnud, et peame kõigest hoolimata edasi töötama. Tuleb mis tuleb. Meid kutsutakse praegu väga palju välismaale. Oleme esimene Vene teater viimase kaheteist aasta jooksul, keda on kutsutud osalema Avignoni festivali ametlikus programmis.

Novosibirskis keelati kevadel „Tannhäuseri” ooper, kuna kohalik õigeusu kogukond pidas seda oma tundeid solvavaks. Miks Venemaa teatriringkonnad, teiste teatrite juhid ei tõusnud üksmeelselt oma kolleegide kaitsele? Nad pidid ju taipama, et samasugune tulevik ähvardab neid kõiki?

Miks meie kogukond vaikib … Ma ei tea. Mina ütlesin välja, mida arvan. Selle eest saime kaela kõik need kontrollid, kõiksugu ebameeldivused. Aga miks enamik vaikib? No kardab.

Hirm on osutunud taas kord aust tähtsamaks?

Ilmselt jah. Inimesed kardavad kaotada dotatsioone. Meil on see niigi minimaalne. Meile maksab riik raha ainult rendi tasumiseks. Rahaga pole meid enam võimalik karistada. Kui meie keskuse kohta hakkas ilmuma laviinina negatiivseid artikleid kõigest sellest, mida enne kirjeldasin, siis lahkusid kõik meie sponsorid. Osa hakkas kartma, aga osale helistati ja keelati meid toetada. Siis päästis meid rahaga Moskva linnavalitsus. Te saate ju aru, et võimud võivad meil olla erinevad.

Aga kes siis sponsoritele helistasid, kas kultuuriministeeriumi ametnikud?

Ei, need olid vähe kõvemad mehed.

Mis saab, kui rakendub minister Medinski ettepanek, et ajendatult „Tannhäuseri” juhtumist hakkavad riiklikud eksperdid enne esietendust hindama kõiki lavastusi, mille valmimiseks kulub riigi raha?

Las muudavad siis kõigepealt põhiseadust, sest selle järgi on igasugune tsensuur Venemaal keelatud. Ma muidugi näen, et kõik lähebki selles suunas: nad muudavadki põhiseadust ja kogu rahvas väidab tahtvatki tsensuuri, et igasugused loomuvastased tegelased siin ei laiutaks. See diversioonigrupp kultuuriministeeriumis kujutab ju ette, et nüüdisteatris mängivad alasti inimesed, kes ropendavad kohutavalt, solvavad pidevalt usklike tundeid jne. Ühesõnaga, petavad naiivseid inimesi, kes usuvad, et kogu Euroopa – see on gay’d, et Euroopa ja Obama soovivad Venemaa surma jne.

Ropendamine on nüüd Venemaal teatrilaval keelatud. Kas teie oma teatris järgite seda seadust?

Teeme nii, et ma ütlen teile: jah, järgime. Muidu tullakse meid jälle kontrollima. Nii et loomulikult järgime! Meie teatri ümber on juba niigi hüsteeriline õhkkond. Mäletan, kuidas eelmisel talvel vaatasin telekat ega uskunud oma silmi – nädalat kokku võtvas uudisprogrammis oli kolm teemat: Sotši olümpia, Kiievi Maidan ja Serebrennikov hävitab Vene teatrit! Raske on selle kohta midagi öelda, nad on seal kõik hulluks läinud. (Hakkab naerma.)

Miks te viimasel ajal filme pole teinud?

Meie riigis pole võimalik normaalse kino jaoks raha saada.

Kas filmitegemises on olukord veel hullem kui teatris? Kus on teie ammu oodatud film Tšaikovskist?

Veel hullem jah. Neile on vaja ainult propagandat.

Medinski ütles kevadel, et riik hakkab rahastama ainult sellist kino, mis rõhutab „positiivseid legende”, kus Venemaad ei näidata halvast küljest.

Just, positiivseid lugusid. Aga Tšaikovski, kellest olen juba mitu aastat tahtnud filmi teha – mille jaoks pole ma raha saanud –, pole nende meelest kuigi positiivne legend. Stsenaariumi järgi on film helilooja viimastest elupäevadest. Me ei jõudnud veel filmima hakatagi, alles otsisime investoreid, kui juba hakati meid pressis materdama ja laimama.

Kas homoseksualismi teemal?

Jah, et film on hümn homoseksualismile jne. Muidugi pole film sellest. Ma olen juba väsinud seda rääkimast, niikuinii keegi ei kuula. Ühesõnaga investorid ehmusid sellest kõigest ära. Suhtun sellesse kõigesse tegelikult väga rahulikult. Praegu on nemad [Vene kultuuriministeeriumi praegune juhtkond – J. P.], aga ega nad siis igaveseks jää. Nad ei ole kaua, normaalse loogika järgi ei saa see absurd kaua kesta.

Mõnda aega lähevad asjad kultuuris siis veel halvemaks?

Aga siis hakkab jälle paremaks minema.

Zvjagintsevil vedas, et jõudis avameelselt korruptsioonist rääkiva filmi „Leviaatan“ teha.

Tal vedas jah. Praegu pole enam mingit „Leviaatanit“ võimalik teha.

Te ütlesite, et nüüdisteater on praegu Venemaal sisuliselt varjusumas, aga kas näiteks Lääne nüüdisteatrit Moskvas veel näeb?

Ametlikult muidugi mingit keeldu pole, aga selleks ei anta lihtsalt raha, kõikide festivalide eelarved on külmutatud. Kultuuriministeeriumis pandi kinni osakond, mis tegeles nüüdiskunsti toetamisega. [Seejuures lõi endine Medinski asetäitja ja Kremli ametnik Ivan Demidov võimudemeelse fondi nüüdiskunsti edendamiseks Venemaal – J. P.]

Aga näiteks Tšehhovi teatrifestival Moskvas, kus varem esinesid ikka väga huvitavad välismaa trupid ja lavastused?

See avati, aga mingit huvitavat teatrit seal enam pole.

Mis saab Venemaa suurimast teatri­festivalist „Kuldne mask“, mida Medinski asetäitja hiljuti kritiseeris, nimetades seda traditsioonilise vene kultuuri lõhkujaks?

Seda festivali tahetakse praegu jõuga ära võtta nendelt, kes on seda kogu aeg korraldanud. Seejuures on festival auhinnanud paljusid lavastajaid, kellest praegune võim lugu peab. Kui ka nemad on nüüd vene kultuuri traditsioonide lõhkujad, siis on asjad väga halvad.

Olete mitu korda lavastanud Riias, teie filmides ja lavastustes on mänginud Läti näitlejad. Peaaegu igas Moskva teatris lavastab mõni Leedu lavastaja, aga mida te Eesti teatrist teate?

Olen kuulnud palju huvitavat teie teater NO99st. Oleks väga huvitav, kui nad saaksid tulla meile Gogoli keskusesse esinema või teeksid midagi oma trupiga spetsiaalselt meil.

* Teksti võib lugeda näiteks aadressil http://ru.focus.lv/kultura/teatr/kirill-serebrennikov-napisal-pismo-v-otvet-na-otkaz-treh-latviyskih-artistov-uchastvovat-v.