Müstiline ühinemine

Vahur Luhtsalu

PEETER VÄHI autoriõhtu “Müstiline ühinemine”: TALLINNA KAMMERORKESTER ja solistid RISTO JOOSTI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 16. III.  

 

Peeter Vähi on isiksus, kelle iseloomustamiseks ei jätku kindlasti vaid ühestainsast määratlusest. Tema tegevus helilooja, publitsisti, muusikaprodutsendi, idamaade kultuuri tutvustajana (ja nagu siinkirjutajale hiljuti selgus, ka terava silmaga fotograafina) on olulisel määral rikastanud Eesti kultuuri. Kahtlemata on Vähi tegevus komponistina, mis võtab omal moel kokku kõik mainitud tegevusalad ja kutsumused, kõige olulisem neist.

Eelmisel nädalal tutvustas helilooja oma teoseid Estonia kontserdisaalis autoriõhtul “Müstiline ühinemine”, kus Risto Joosti taktikepi all ja Tallinna Kammerorkestri ning solistide Slava Grigoryani (kitarr, Austraalia), Neeme Punderi (flööt), Harry Traksmanni (viiul), Rein Laaneoru (elektrikitarr) ja Andres Uibo (orel) musitseerimisel kõlas Peeter Vähi viimase 15 aasta helilooming.

Peeter Vähi teosed kõlavad üsna sageli Eesti muusikafestivalidel või kontsertidel. Hoopis teine tera on kuulata ühe helilooja teoseid kogu õhtu vältel, tänu millele saab parema pildi autori mõttemaailmast ja loomingumeetoditest. Vähi pole muusikas revolutsionäär, paatoslike ideede ja suurte muusikamassiivide liigutaja, vaid pigem miniatuurse väljendusviisiga sissepoole vaataja, hingeseisundite otsija ja meeleolude noodiridadele jäädvustaja. Helilooja teada-tuntud huvi budistliku maailmavaate vastu joonistub reljeefselt välja ka tema loomingus.

Kontserdi esimese teosena kõlanud “A Chant of Bamboo” (2001) bambusflöödile ja kammerorkestrile toob eredalt esile mitmetele Vähi teostele iseloomuliku taotluse piirata väljendusvahendite arvu (sümfooniaorkestri asemel kammerorkester, klassikalise flöödi asemel jaapani instrument uta-shinobue), samas “venitada” etteantud raamistikku väljendusvahendite oskusliku, doseeritud kasutusviisiga, luues sellega ainulaadse muusikalise kanga. Teos on gongilöökide abil osadeks liigendatud ning Vähi partituur keelpillide osas suhteliselt hõre, jättes piisavalt ruumi bambusflöödi igavikulistele helidele.

“The White Concerto” (1991) kitarrile ja kammerorkestrile I osa meeleoludes on selgelt tajutav lootusrikkus ja positiivne energia, mis iseloomustas kahtlemata üldist õhustikku meie tolleaegses ühiskonnas loo kirjutamise ajal. Aeglaselt ning kurblik-lüüriliselt lahtirulluva III osa algus meenutab üsnagi Joaquín Rodrigo kitarriklassika tähtteose “Concierto de Aranjuez” Adagio meeleolusid. Nii mainitud kontserdis kui ka järgnenud teoses võis veenduda Slava Grigoryani kitarrimängu kõrges tasemes ja viimistletuses.

Autoriõhtu nimilugu “Müstiline ühinemine” (1991) flöödile, viiulile, kitarrile, kahele tanpura’le ja keelpillidele algab vaiksete tanpura-helidega ning järk-järgult kasvatab helilooja n-ö liha luude ümber. Selles teoses kohtame rokiomaseid rütmilisi kujundeid, harmooniaid, millega segunevad idamaised meeleolud ja tunnetuslikkus.

Huvitavaid elamusi pakkus “Chant Of the Celestial Lake” (2000) flöödile ja kammerorkestrile, kus solistil on võimalik näidata suurt osa oma ametialastest oskustest. Mällu sööbisid Neeme Punderi “ehmatavad” repliigid, kus flötist lisaks kopsudest väljuvale õhule laskis käiku ka oma häälepaelad.

Kontserdi lõpuloona kõlas “Forty-two” solistidele ja kammerorkestrile (1997), mis paelus oma hingestatuse ning nostalgiliste meeleoludega, kus kandev roll oli oboepartiil. Seda muljet võimendas omakorda kunagise ansamblikaaslase Vitamiini päevilt, kitarrist Rein Laaneoru sama loo versioon pärast esimeste ovatsioonide lõppu. Ausalt öeldes kangastus seda lugu kuulates 70-80ndate N Liidu filmimuusika, mis oli omal ajal ikkagi äärmiselt kõrgeklassiline muusikažanr. “Forty-two”, mis on pühendatud end surematuks laulnud ameerika, prantsuse ja vene popiidolitele Elvis Presleyle, Joe Dassinile ning Vladimir Võssotskile, kes kõik lahkusid 42. eluaastal, on kui omalaadne manifest, et mida andekam on inimene, seda kiiremini põletab elutuli tema maise keha tuhaks.

Igal juhul on mul hea meel, et Peeter Vähi on sellest “ohtlikust” elueast õnnelikult läbi tulnud ning jätkab muusikakirjutamist meie kõikide rõõmuks.