Teatrisõprade massirahutuse aeg

Kolm vaatajavaadet Rakveres, Olustveres ja Viinistul tänavu tehtud suveteatrile.

KAJA VISNAPUU

Rakvere teatri „Maailma parim küla“, autor Arto Paasilinna, tõlkija Tauno Vahter, dramaturg Kristiina Jalasto, dramaturg ja lavastaja Jaanus Rohumaa, kunstnik Mae Kivilo. Mängivad Üllar Saaremäe, Kalju Komissarov, Liisa Aibel, Helgi Annast, Margus Grosnõi, Saara Kadak, Ülle Lichtfeldt, Natali Lohk, Maarika Mesipuu-Veebel, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Jaanus Rohumaa, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer jt. Esietendus 19. VI Rakvere Rahvaaias.

Viljandi Ugala „Vereliin“, autor Mark Doherty, tõlkija Laur Lomper, lavastaja Margus Kasterpalu, kunstnik Liisa Soolepp, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, video- ja valguskujundaja Kristjan Suits. Mängivad Meelis Rämmeld, Rait Õunapuu, Klaudia Tiitsmaa ja Peeter Jürgens. Esietendus 18. VI Olustvere mõisa reheküünis.

R.A.A.A.Mi „Libahunt“, autor August Kitzberg, lavastaja Sergei Potapov, kunstnik Ervin Õunapuu, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Kristiina-Hortensia Port, Liisa Pulk, Martin Kõiv, Ivo Uukkivi, Kristo Viiding, Mari Lill ja Piret Simson. Esietendus 8. VII Viinistu kunstimuuseumis.

Suvi. Teatrisõprade massid on liikvel otsekui nõelad, kes vilkalt Eestimaa suvised teatritegemised risti-rästi kokku traageldavad. Nõelapisted tulevad ligi poolesaja etenduspaiga kohale: olgu vabas õhus või leitud ruumides, mis talvistest teatrimajadest enamasti väljaspool. Suveteater inspireerib teisekski metafooriks: vaatajad on kui mesilased, kes korjavad õielt õiele lennates muljeid, et tõmbuda talvel taru turvalisusesse. Nagu talveteatrigi puhul, on ka suvisel muljekorjelennul igal vaatajal oma eelistused ja piirkond vastavalt huvile, liikumis- ja rahavõimalustele.

Olen eesti teatri kõige tüüpilisem vaataja: keskealine naine, aastakümnetepikkuse kogemuse ja väljakujunenud maitsega teatrisõber, kellel on teatrilinna Rakvere tagamaalasena harjumus ja huvi käia teatris nii talvel kui ka suvel. Nimme väldin levinud terminit „kultuuritarbija“, sest minu meelest on valdkonnad, mis eeldavad inimestelt suhtlemist, seotud eelkõige taasloomisega. Sestap tunnen ennast pigem kaasosalisena kultuuriprotsessis kui teatritoote tarvitajana. Siin mõned märkamised vaatajana tagasisideks nii kriitikute arvamustele kui ka teatritegijate sellesuvisele loomingule.

„Maailma parim küla“ Rakveres. Publiku seas on olnud selle teatrisuve üks populaarsemaid kohti Rakvere Rahvaaed ehk teatripark, kus etendati „Maailma parimat küla“. Mängulust ja kergus, pigem muigvel absurd ja õhkõrn balansseerimine nalja ja tõsiduse vahel tänapäeva olemuslike maailmaprobleemide käsitlemisel – need on selle lavastuse märksõnad.

Kriitika on olnud valdavalt tunnustav, ent esile on toodud ka küsitavusi. Kiidetud on peaosaliste partnerlust, osalisi eraldi ja sünergilises koostöös, Viljandi kultuuriakadeemia noorte südikaid osatäitmisi, sobivat keskkonda. Arutletud on etenduskeskkonna esteetika üle ning ekraani ja video sobimise ja sobitumise üle lavastustervikusse. Heili Sibrits¹ tunnustab video kasutamist kui leidlikku lahendust laval ajas ja ruumis keeruliselt kujutatavate paikade ja tegevuse vahendamisel, ent leiab, et ekraan etenduse keskkonda siiski ei sobi. Sama meelt on ka Pille-Riin Purje² ja Inna Grünfeldt,³ kes seavad kahtluse alla video kasutamise seoses sõnajõu mõju vähendamise ja tähelepanu hajutamisega lavastuse jälgimisel. Seejuures tunnustab Purje kohapeal sündiva animatsiooni vaimukust, nagu ka Veiko Märka.⁴

Küsimus, kas „välikino“ ekraan sobitub keskkonda ja absurdimaigulisse mäng mängus lahendusse, on seega kerkinud keskseks. Teadupärast ei ole veel ükski meedium suutnud elavat teatrit täiesti välja tõrjuda. Teatris, erinevalt kinos juhitud vaatamisfookusest, saab iga vaataja teha oma vaba valiku, suunata tähelepanu just sinna, kuhu ise soovib: näitlejatele, ekraanile või ümbruskonnale. Siin tuleb minu meelest esile just lavastuse tugevus. Peaaegu kolm tundi kestval etendusel on võrdselt võimalusi nii rööprähklejatele, kes suudavad jagada oma tähelepanu korraga mitme asja vahel, kui ka dialoogi ja sündmuse väärtustajatele, sõnatute rollisoorituse ja misanstseenide tähelepanelikele vaatajaile, keskkonna või looduse nautlejatele. Teatrietendus ei ole kinofilm, mida publik vaatab vaid operaatori valitud fookuse vahendusel. Teatris on inimesel võimalus vaadata ja tunda ikka ja ainult seda, mida ta hetkel tahab – liiatigi veel vabas õhus, pargis, kus lokkab suur suvi kõigi oma valendavate lilleväljade ja tiigielustikuga, piiritusevabriku ja linnahäältega taamal ning suvelõhnadega õhus.

Väljunud kaitsvate (teatri)seinte vahelt vabasse õhku teatrit tegema, on tegijate ülesanne kohe mitmeti nõudlikum just tinglikkuse astme tõttu. Jaanus Rohumaa kui lavastaja valitud ja trupi välja mängitud pigem absurdi ja iroonia kui lauskomöödia õhustik, pigem pooltoonide kasutamine, kergus ja mängulust võib meediumide mitmekesisuses toimida küll ühtpidi fookuse hajutamisena, ent seejuures mäng mängus usutavuse ja mänguvõimaluste loojana. Eriti ilmekas näide selle tõestuseks oli 2. juuli päevasel lisaetendusel juhuslikult üle mänguplatsi lennanud lennukite kõrvulukustava müra osav kaasamine mängu. Üllar Saaremäe ja Tarvo Sõmer – kõrgem pilotaaž!

Kohaliku teatrihuvilise vaatajana arvan, et lavastuse esteetika ja ka lavastuslikud lahendused sobisid hästi kokku nii lavastuse sisu kui ka Rahvaaia tänapäevase ja ajaloolise paigavaimuga, luues nii silla maailmaküla kestlikkuse teema ja meie eelkäijate kultuuriliste püüdlustega. Just sealsamas mängupaigas tiigi kaldal, kus etendus paar aastat tagasi ka „Noor-Eesti“, alustasid juba 1920. aastal valminud kõlakojas siinsed inimesed Rakvere Rahvamaja ja Hariduse Seltsist Jakob Liiva ja teiste entusiastide eestvõtmisel oma näitemängu-, kontserdi- ja piduõhtutega. Nii majandati äsja maaseaduse alusel võõrandatud mõisamaja ja parki ning koguti raha teatrimaja ehitamiseks.

Samas paigas asunud kõlakojale lisaks ehitati parki ka eraldi suurem lava nii esinejate kui ka vaatajate poolest rahvarohkete ülevirumaaliste laulupäevade tarvis.⁵ Siingi kohtuvad ja põimuvad elu ning teater: „Ja kuidas me ilma laululavata siiani küll olema hakkama saanud,“ imestab oma laulvat ja tantsivat külarahvast vaadates külavanem. Sestap ei paneks ma hoogsat laulu- ja tantsunumbrit sugugi ka tänasele näiteseltskonnale ja lustlikele tudengitele pahaks ega näe selles oletuslikku vastutulekut vaid suveteatri publikule.

Kalju Komissarovi õpilased, kursusekaaslased ja sõbrad Jaanus Rohumaa ja Üllar Saaremäe, olemata otseselt seotud kummagi Eestis teatrikoolitust andva kõrgkooliga, on vaieldamatult võtnud selle suvelavastusega veel ühe olulise ja teatri kestlikkuse mõttes olulise ülesande: toetada siinsete teatrihuviliste järelkasvu. Viljandi kultuuriakadeemia tudengitele oli lavastuses osalemine praktiliseks suvekooliks ning on näha, et koostöö on lisanud erksust ka kogenud tegevnäitlejaile.

„Vereliin“ Olustveres. „Küüni täitmine“ nii otseses kui ka kaudses mõttes meenus sellel suvel taas Olustvere reheküünis, põhusubstantsi⁶ ja inimlikult olemuslike lugude mõjuväljas Ugala „Vereliini“ vaadates. Mälestustest kerkis üles kunagise lavastajadiplomandi Tõnu Lensmendi debüüt, Madis Kõivu näidendi lavastus 1999. aastal Pärnu Endlas. Püüdsin meenutada, kas ja kui palju põhku või heina oli kasutatud „Küüni täitmise“ lavakujunduses, sest heinalaka tunne on sellest peaaegu viisteistkümne aasta tagusest etendusest meelde sööbinud – see lõputu lakatolmus ja kuumuses rühmamise tunne. Arhiiviallikate ja Margot Visnapi arvustuse⁷ abiga taastan mälupildi, et Tiina Tepandi kujundatud lavastuses olid laval sõna otseses mõttes ümmargused heinapallid, mis olid pigem lavastuse rütmi teenistuses kui peamine kujunduse dominant, erinevalt kandilistest põhupallidest või -pakkidest moodustatud lavaruumi pärisseintest Olustvere küünis. Ka väljapääsemise ja vabanemise valguse sarnane lahendus mõlemas lavastuses lõi mõttesilla.

Niisiis, mis või milliste komponentide vahel tekitatud seosed peavad teatrimälestustes ajaproovile vastu: kas tunne, mõte või visuaal, või nende abil äratatud isiklikud kogemuslikud seosed ja keskkonnamõjud? Sama küsimus kerkis ka „Vereliini“ vaadates. On siis olulisem naturaalsus ja võimalikult autentne saja-aastaste kujutamine „helis ja pildis“ või keskendumine loo tuumale mängupaigaks valitud või kujundatud keskkonna toel?

Selle lavastuse dominant on pigem kujundatud keskkond, mille mitme funktsiooniga õunapuu, vanni ja aeru juba leitud suurepäraseid mänguvõimalusi võiks lasta näitlejail loo jutustamiseks veelgi lennukamalt kasutada. Ning jutustada lihtsalt üldinimlikku lugu, loobuda näitlejaid kammitsevast saja-aastase häälest ja kõnetempost. Pigem võiks kammertooni anda kätte Peeter Jürgensi mängitud kirikuõpetaja, loomuldasa vanem mees, kes liikuvalt ja loomulikult vahetab kõneregistreid, jutustab mõnuga muinasjutuks mälestusi ning mängib nauditava täpsusega välja põhuvirna kui kirikuraamatute riiuli, napsupudelit varjava puuriida või surnuaiamüüri. Või võtta aluseks lavastuse tipphetkede hulka kuuluv eluhoos keerlemise stseen, vabanedes vaimselt nii kargust, vanunud vammustest ja välisest vanadusest. Hoolimata autentsest keskkonnast ei saada siingi läbi ilma visuaalteatri liikuva pildita ehk liikuvate heiekõrte ja vahutava mere projitseerimiseta, mis toob sellessegi lavastusse lisahoogu.

„Libahunt“ Viinistul. Rannakülas etendunud „Libahundi“ vastu ärgitas huvi küllap seegi, et lavastaja on loodusrahva hulgast pärit mees Sergei Potapov, kes on oma näitlejakoolituse saanud Jakutskis, lavastajakoolituse aga Moskvas. Kavalehelt on lugeda, et ta otsib oma teed ja tahab vabaneda nõukogude ja vene teatri väljendusviisidest. Etendust vaadates kerkisid tihti üles sarnased mälupildid Jaan Toominga noorusaja tormi ja tungi lavastustest, eriti „Kauka jumalast“, aga ka Evald Hermaküla ja Tõnu Tepandi pärimusmängulisest ja ehedust taotlenud lavastusest „Üks ullike läks rändama“.

Ent vahe oli mängu usutavuses ja folkloorse-pärimusliku algmaterjali läbitunnetuse astmes, aga võib-olla ka vaataja vanusega kogunenud elukogemuses ja muutunud tunnetuses. Kohati näis, nagu oleks lavastaja tões ja vaimus, oma traditsiooni ja loodusliku tunnetuse pealt ette mänginud loomade-lindude kujutamist, mida siinsed näitlejad esialgu veidi võõristasid ja siis kuidagimoodi järele püüdsid aimata. Puudu jäi nii täpsusest, aga veelgi enam sisemisest tunnetusest ja välisest usutavusest. Etenduses oli ridamisi häid kujunduslikke ja mängulisi leide, kuid jällegi olid paljud neist esitatud seletamatu võõristusega, mis kohati mõjusid otsekui omal ajal nähtud vene muinasjuttude ekraniseeringud, kus palju lihtsat või lihtsameelset naljaviskamist, et mitte öelda, koomuskit.

Seejuures, kui uskuda, et lavastaja on soovinud lavastada eesti rahva ohu­draama meie ees olnud ja olevatest möödapääsmatutest valikutest, kasutades laululisi-tantsulisi vihjeid regilaulust barokkmuusikani ning algmaterjalil põhinevat kristluse ja loodususu vastandust, siis võib sellist lähenemisviisi mõista ja aktsepteerida. Võib-olla näeb just mujalt tulnu selgemini meie juba omaks võetud kombeid, näiteks alateadliku kujundina sisse lavastatud vene õigeusu kombeid (kolm korda puu vastu koputamine, risti ettelöömine või suudlemine), mida me ise ei tea endal olevat?

Kindlasti oli lavastusprotsess mõlemale poolele huvitav, aga küllap jäi vastastikuseks paremaks teineteisemõistmiseks aeg napiks või oli midagi väga olulist tõlkes kaduma läinud. Keelel on kultuuris oluline osa. Ent kõigest hoolimata kõnetab Kitzbergi rohkem kui sada aastat tagasi kirjutatud teksti sõnajõud meid kogu selle visuaalse paljususe ja mitmetähenduslikkuse virvarri tagant ja seest ikka veel. Jääb vaid uskuda, et see lavastus on märgilise tähtsusega lavastaja arenguteel, loodetavasti ka Tiinat kehastanud Kristiina-Hortensia Pordi näitlejateel, samuti Piret Simsonile perenaise kõrvalosas. Teiste kohta ei leia põhjust nõnda väita. Liisa Pulk on võtnud lavastuses julgelt proovida kõike võimalikku. Vahepeal tundus lausa, et kui keegi selles lavastuses üldse võis olla vaimses mõttes libahunt, siis küll pigem Mari kui Tiina. Liikumine eri stiilide ja võtete vahel polnud vähemalt esietendusel siiski veel täpne ja alati sisemiselt laetud. Kindlasti on näitleja võimeline enamaks, kui meenutada kas või osatäitmist lavastuses „Tappa laulurästast“. Lõpustseen, erinevalt paljust muust vahepeal nähtust ja näidatust, oli tõepoolest tähenduslik – teiste lahkumisel üksi, pigem koera kui hundina kettijäänud Mari, kes mässib oma vangistavat ahelat aina lühemaks.

Esietenduse publik lustis ja vaimustus: ovatsioonid, hõiked ja püstitõusmine, ilma milleta naljalt ei lõpe enam ükski esietendus. Istumajääjad on vähemuses. Ei tea, kas sisemise veendumuse tõttu või julguse puudumise pärast, aga seistakse. Oleks huvitav uurimisteema, kas ja kuidas on lavastaja lavastust publiku reaktsioonide põhjal mängimise käigus kohendanud, nagu on tema tööstiili kohta kavalehelt lugeda.

1 Heili Sibrits, Illustratsioon, aga see-eest Üllar Saaremäega. – Postimees 3. VII 2015.

2 Pille-Riin Purje, Karuteene ja karu süda. – Sirp 3. VII 2015.

3 Inna Grünfeldt, Kirik keset karust küla. – Virumaa Teataja 3. VII 2015.

4 Veiko Märka, Maailm lõpeb Rakveres. – Eesti Päevaleht 6. VII 2015.

5 Odette Kirss, Rakvere vanadel fotodel. Tänapäev, 2006.

6 Margus Mikomägi, Substants, põhk ja vereliin. – Maaleht 28. VI 2015.

7 Margot Visnap, Debüüdid Endlas – kas millegi uue algus? – Teater. Muusika. Kino 2000, nr 4.