Turumajanduslik Eesti

Teisipäeval sai avalikuks Teadus- ja Arendusnõukogu (TANi) „Eesti ülikoolide, teadusasutuste ja rakenduskõrgkoolide võrgu ja tegevussuundade raport“ (2015), mida koostaja Gunnar Oki nime järgi Oki raportiks kutsutakse.

Ülevaate peamised soovitused võib kokku võtta loosungiga „Koondame, ühendame, vähendame!“ ning juba ongi palju vastukaja tekitanud ettepanekud loobuda tasuta kõrgharidusest, koondada Eesti ülikoolide ning teadus- ja arendusasutuste õppe- ja teadustegevus kahte keskusesse Tallinnas ja ühte keskusesse Tartus ning vähendada õppekavade arvu ja dubleerimist.

27 leheküljel ülevaade tekitab siiski nõutust. Osalt on tegu ettepanekutega, mida on aastaid arutatud, näiteks avaõiguslike ülikoolide võimalik liitumine ning dubleerivate erialade vähendamine, osalt avatud uksest sissemurdmisega. Tehakse ettepanek „viia läbi sõltumatu rahvusvaheline hindamine kõikide Eesti ülikoolide kõikide erialade õpetamise kvaliteedi ning kõigi Eesti teadusasutuste uurimus- ja teadustöö kvaliteedi vastavusest tänapäevastele rahvusvahelistele standarditele“, kuigi Eesti teadusagentuur ja Eesti kõrghariduse kvaliteediagentuur on korraldanud regulaarselt hindamist-atesteerimist.

Mantrana kordub sõna „rahvus­vahelistumine“. Sealsamas tehakse paradoksaalselt ettepanek loobuda tasuta kõrgharidusest ning taasluua sunnismaisus (meenub nõukogudeaegne suunamine), mis paneb vaba liikumise põhimõtte valguses kulmu kergitama. Viia doktoriõpe ning tehnika- ja tehnoloogiavaldkondade magistriõpe üle inglise keelele? Tooks see kaasa raporteerijate ihaletava rahvusvahelistumise või kaotaksime eestlastena kõik?

Ekspertraportiks nimetatud tekstist leiab nii varjatumaid kui avalikke viiteid turumajanduslikust loogikast lähtumisele, näiteks moodustada ülikoolide ja teadussaavutuste rahvusvaheliseks turundamiseks ühine turundusettevõte, töötada välja ühine kaubamärk ning turunduskontseptsioon. Kaude viidatakse, et ehk on Eestis liiga palju kõrghariduse saanuid, ning vähemalt korra laskutakse naiivsesse õhkamisse – „Miks ei võiks korraldada regulaarseid kohtumisi maailmatasemel erakordsete inimestega Eesti ülikoolides?“.

Teema tõsidust ja kaalukust arvestades vajaks ülevaate temaatika tõsist arutelu. Millisest eesmärgist peaks lähtuma eesti kõrgharidus? Millisel tasemel ja millist teadust me suudame teha? Või ei vajagi need teemad avalikku arutelu, piisab sellest, et haridus- ja teadusministeerium teeb juba järgmiseks TANi koosolekuks ettepanekud, kuidas Oki raporti soovitusi ellu viima hakatakse?