Must saal valges kuubis

Mare Pedanik: „Uskuge mind, Kumu on imeline koht!“

REET VARBLANE ja MERETE VÄIN

 

Eesti Kunstimuuseum (EKM), eelkõige selle peahoone Kumu on ikka pildil olnud: küll seoses Euroopa muuseumi auhinnaga, küll mõne rahvusvahelise näitusega, küll konverentsiga. Kumus on aga üks allüksus, kus on käinud ilmselt kõik, kes kunstist või filmist või ka teatrist huvitatud, kuid millest pole eraldi just kõneldud. See on Kumu auditoorium. Auditooriumi eesotsas on olnud programmijuht Mare Pedanik, kes mitte ainult suurepärase, vaid lausa hädavajaliku taustajõuna ei ole käigus hoidnud mitte ainult auditooriumi tegevust, vaid on olnud asendamatu graafikatriennaali, Viinistu tegevuskunstifestivali ja paljude teiste ürituste juures.

Kas Kumu auditooriumi kontseptsioon on aastate jooksul jäänud samaks, nagu see oli selle avamise ajal 2006. aasta algul?

Põhimõtteliselt küll. Kumu auditoorium on mitmete kultuurivaldkondade katse­lava, muuseumi sisuline laiendus ja mõtteline pikendus, üks isemoodi programmiga näitusesaal. Oma tegevuses peame silmas, et Kumu näol on tegemist justkui kahe muuseumiga: nii-öelda rahvusgalerii ja nüüdiskunsti muuseumiga.

Milline on auditooriumi seos teiste EKMi, eelkõige Kumu allüksustega?

Kumuga on side igapäevane ja sageli on osa meie programmist kas otseselt või kaudsemalt seotud mõne Kumu näitusega. Sel aastal lükkasime Kumu kuraatorite Kati Ilvese ja Anu Allasega käima Kumu kunstifilmide festivali. See on mitmete allüksuste jõudude ühendamine, üksteise kogemuste hindamine, teadmiste ja oskuste jagamine. Teiste üksustega on side juhuslikum.

Kui suure osa auditooriumis toimuvast katab teie oma programm?

Muidugi sooviksin, et see osakaal oleks palju-palju suurem, kuid nii väikese isikkoosseisuga pole see lihtsalt võimalik. Igale heale ideele või mõttele tuleb garanteerida ka rahaline kate. Selleks et tuua auditooriumisse soovitud etendus, kulub üsna kopsakas summa. Protsess on pikk, aeganõudev ja keeruline ning kõik lülid tuleb algusest lõpuni läbi käia. Seetõttu püüame ise jätkata 2006. aastal alustatud ja praeguseks kümnendat hooaega (koos PÖFFiga) publikule tasuta kord nädalas näidatava „Kumu dokumentaaliga“, lisaks toota aastas veel ühe etenduse või kontserdi vms. Kõik omaproduktsiooni programmid on kaetud väljastpoolt sihtotstarbeliselt taotletud vahenditega.

Millest on lähtutud auditooriumi väljaüürimisel?

Kultuurisündmuse tasemest, mitmekesisusest ja programmi tasakaalustatusest. Kontsertide, etenduste ja filmiõhtute kõrval saame viia läbi mitmesuguseid sündmusi teadus- ja ärikonverentsidest moe-show’de ja „Bocuse d’or’ini“ välja – fantaasial tuleb lasta vaid lennata. Saame üsna palju igasuguseid pakkumisi välismaalt, aga keegi ei soovi neid ju tasuta teha. Hea meel on “Jazzkaarest“, meie koostöö kestab muuseumi valmimisest saadik.

Kas ja kui palju täidab auditoorium eelkõige väljaüürimise vormis rahateenimise funktsiooni?

See on paraku väga oluline ja ei ole mingi saladus, et meie tegevus on seotud vahendite hankimisega näituste korraldamiseks, laiema muuseumiprogrammi elluviimisega. Kuid alati ei saa kõike arvudesse panna. Vahel on olulisem, et külastajatele või korraldajale jääks Kumust hea ja soe tunne, et tekiks tahtmine tagasi tulla, sest avastada on palju: muuseum peidab endas peale näituste ja kunstirikkuste palju sisukaid eriprogramme.

Millest olete lähtunud oma programmi kokkupanemisel?

Lähteprintsiibiks on pakkuda Eesti seisukohalt midagi uut ja novaatorlikku. 2007. aastal tõime Eestisse breigilegendi Stormi. Tol ajal ei olnud breik meil veel väga levinud. Hea oli teha koostööd Eesti Breiktantsu Liiduga ning kaasa aidata vapustavalt põneva ala levikule Eestis. 2008. aastal näitasime uue tsirkuse visuaalset teatrietendust. On olnud tummfilmikontserte jms, aga mulle endale on vahest kõige armsam möödunud aastal Soome visuaalse teatri grupi WHS etendus „Lahkumine“. See oli ülimalt lummav kogemus. Mulle on visuaalne külg olnud väga oluline. Ja muidugi helitaust – mõne filmi helirežii on lihtsalt uskumatult hea. Näiteks Eleni Karaindroud või Michael Nymani võin kuulata lõputult. 2006. aastast olen mõlgutanud mõtteid filmimuusika kontserdi korraldamisest, kuid kogemuse puudumise tõttu võttis idee elluviimine liiga kaua aega. Ja siis hakkas sellelaadseid sündmusi üksteise järel toimuma. See tähendas rongi lahkumist …

Miks olete spetsialiseerunud filmiprogrammis eelkõige dokumentaalfilmile? Kas ja kuidas on see valik seotud žanri positsiooniga filmiväljal?

„Kumu dokumentaali“ tekke loogika oli lihtne. Kui sain 2005. aasta suvehakul teada, et tulen tööle valmivasse Kumusse, haaras mind hetkeks paanika: millise programmiga täita aasta ringi 245 kohaga auditooriumi? Teadsin, et enamasti tuleb tegemist ruumide väljaandmisega, aga et endale töö köitvaks muuta, tuli välja mõelda midagi enamat. Oli selge, et pole mõtet vallutada juba hästi funktsioneerivat reviiri. Dokumentaalfilm oli aga mõnda aega juba huvi pakkunud ning tundus, et žanri levik Eestis oli tol hetkel üsna tagasihoidlik. See sobis, sest otsisin ka Eesti kultuurimaastikul tühimikku. Tiina Lokk kiitis mõtte heaks ja nii meie koostöö sündis. Tahan loota, et Eesti publiku dokumentaalfilmi-armastusse on meie sari andnud oma kümneaastase järjekindla tööga samuti teatava panuse.

Milline on kunstinäituse ja kunsti(loomet) dokumenteeriva filmi (selle seletava-müstifitseeriva toime) sümbioos (või ka konflikt)?

Arvan, et nendevahelise sümbioosi või konflikti olemus on ülimalt keeruline protsess, see on ülesanne, mille käigus kohtuvad või põrkuvad erinevad loomingulised karakterid ja nende tegevusväljad. Paraku on iga dokumenteeriv film vaid üks tõlgendusvariant, see on alati subjektiivne. Aga sümbioos (armastan sümbioosi enam kui konflikti) võib olla erakordne, mis viib tunnetuse tasemel piiride kadumiseni.

Kuidas on toiminud Kumu kontekstis musta kasti ja valge kuubi tandem ehk kuidas on kujunenud teatriprogramm? 

Täieliku rahulduse on pakkunud näituste raames etendunud ühekordsed aktsioonid, performance’id, näiteks Fluxuse oma, „gateways’i“ näituse lõpuüritusena sajale nutikale lampjänesele „smart rabbits“ komponeeritud ooper „Nbaz mob“,  Taani kaasaegse kunsti näituse „Spatium“ performance jne.

Kes on auditooriumi publik? Kuidas olete suutnud luua oma tõeliselt truu stammkunde?

Auditooriumi publik ulatub verinoortest eakateni, vastavalt programmile. Rahvuseliselt on külastajate läbilõige samuti äärmiselt kirju – see on kultuuri üks lisaväärtusi.

„Kumu dokumentaalil“ on küll stammkundesid ja kui mõni neist jääb tulemata, mõtled ikka, et kas on teda ehk haigus tabanud. Usun, et oma publik tekib programmivalikust, järjekindlusest, aga ka tähelepanust publiku vastu, tundest, et see ongi just nende jaoks tehtud programm, kuhu nad on alati väga oodatud. Vahel jätkub pärast filmi jutuajamist kauemaks ja lõpuks jääb tunne, nagu jätaksid hüvasti oma koduste külalistega. Väga meeldib, kui konverentsitegijad tulevad aastaid ja aastaid tagasi, sest neile meeldivad Kumu ruumid, meie inimesed, atmosfäär, meie koostöö. Hästi soe tunne on. See ongi vist töörõõm?

Mida ise hindad auditooriumi töös kõige rohkem? Milles näed puudujääke?

Hindan, kui pärast filmi lõppemist kõlab aplaus. Kui kontserdid või etendused on välja müüdud, kui konverentsitegijad ja -külastajad lahkuvad tundega, et siia tuleb tagasi tulla. Järelikult oleme üksteisest aru saanud. Hindan seda, kui meie pisike üksus tunneb pärast pikki töötunde ja tööpäevi, et koos oli hea olla.

Muidugi on puudujääke, alati saab paremini. Tahaksin, et kogu süsteem oleks lihtsam, bürokraatiat vähem, et saaks rohkem keskenduda oma programmi tegemisele ega peaks tegelema nii palju sisuväliste probleemidega.

Aga lõpetuseks tahan öelda: uskuge mind, Kumu on imeline koht!