Kõige õnnelikuma publikuga festival

SAALE FISCHER

XI Tallinna kammermuusika festival 21. – 30. VIII Tallinna saalides ja kirikutes.

Mida kujutab endast lavanärv, on kogenud vahest igaüks, kes kordki elus higistavi käsi publiku ees seisnud. Soorituspainet süvitsi tundvad spordipsühholoogid räägivad, et külmad märjad käed on kõigest üks sümptom terves hädade kompleksis, mis on põhjustatud inimese ellujäämisinstinktist, hirmust tundmatu olukorra ees. Tõusnud vererõhk, pekslev pulss, perifeersete kehaosade jahtumine, lihaste pingestumine, mäluhäired, mõtlemisvõime kadumine või ülemõtlemine, ajataju hägustumine, seede- ja teiste kehaliste protsesside häirumine – teadlased arvavad lausa, et lavahirmus isik polevat võimeline isegi rasestuma!

Mida tundmatum on olukord, seda akuutsemad on sümptomid. Lavakeelde ümber panduna: mida vastutusrikkam on ülesastumine, suurem kontserdisaal, keerulisem repertuaar, kriitilisem publik või kui etteaste peab ilmtingimata õnnestuma, seda suurem on kontserdieelne pinge, mida võib mõõta tundides, päevades, isegi nädalates.

Lavahirmu vastand peaks olema nähtus nimega lavavorm, mis tekib piisavalt tihti esinedes, tagab soovitud kvaliteedi, aga ka hea kontserdieelse ööune. Kui palju on piisav, sõltub muidugi isiksusest ning musitseerimisvormist – lavale­astumine solisti või orkestrandina on kaks eri asja. Ehkki stabiilse leiva toob lauale töö orkestrandi, õppejõu või klaverisaatjana, hoiavad ülesastumised solisti või kammeransamblistina mängija sellises vormis, milleks nad on kõrgkoolides siiski ette valmistatud.

Kuigi kontserdielu on Eestis tihe, pole kõrgetasemelised esinemisvõimalused solistina enamikule meie interpreetidest mitte reeglipärane, vaid pigem harv privileeg, mida tuleb taotleda ja pakkumisele lootma jääda, või ise härjal sarvist haarata, töötades seejuures topeltkoormusega – korraldaja ja muusikuna. Imestan ja imetlen siinkohal eesti pianiste, kel on võimalus kontserditäis tehniliselt ja sisuliselt nõudlikku soolorepertuaari esitada … nii umbes korra aastas, ihuüksi, peast ja Estonia laval. Kuidas küll sellised klaasmäed ületatakse!

Kirjeldatud kontekstis on muidugi ääretult sümpaatne, et siinsetele muusikutele esinemisvõimaluste loomisest on saanud mitme eraalgatusliku festivali ja agentuuri südameasi. Üks aktiivsemalt eesti muusikuid vahendavaid agentuure on aastast 2003 tegutsev Pille Lille Muusikute Fond (PLMF), mille alla kuulub tosinkond artisti eesti solistide koorekihist. PLMFi esindatavad nimed figureerivad eri kombinatsioonis afiššidel aasta ringi, sest lisaks reeglipäraselt toimuvatele kontsertidele/sarjadele Eesti eri paigus korraldab agentuur ka nelja festivali (Tallinna kammermuusika festival, Eivere klaverifestival, Rapla kirikumuusikafestival ja Tallinna talvefestival), kus rakendatakse oma artiste ka õppejõududena.

Sel aastal EFFE Euroopa kvaliteedimärgi pälvinud ja PLMFi suvehooaja XI korda välja juhatanud Tallinna kammermuusika festivalil sai publik nautida mitmetes kooslustes Kristiina Kriidi ja Sigrid Kuulmann-Martini (viiul), Oksana Sinkova (flööt), Madis Kari (klarnet), Neeme Otsa (trompet), Katrin Targo ja Maria Veretenina (sopranid), Oliver Kuusiku (tenor), Andreas Lennu (tšello), Ralf Taali, Irina Zahharenkova, Marko Martini, Mati Mikalai (pianistid), Tiia Tenno (orel) musitseerimist.

Mastaapne ja Vabaduse väljaku kontserditelgi tõttu ka visuaalselt hästi silma torganud festival tõi kuulajateni kümmekond kontserti Mustpeade ja Hopneri majas, Rootsi-Mihkli, Tallinna Jaani ning Viimsi Püha Jaakobi kirikus. Eesti artistide kõrval astusid kontsertidel üles külalisesinejad Türgist, Tšehhist, Venemaalt, Belgiast ning rahvusvahelise koosseisuga New Theatre Ensemble, mille initsiaatoriks on pianist Anneli Tohver. Lisaks kaks nädalavahetuspäeva väldanud telgimaraton Vabaduse väljakul Eesti muusikakoolide noorte kammermuusikute osavõtul.

Tundus, et nii pealinlane kui ka Tallinna visiteeriv publik on festivali üles leidnud, sest viiest kontserdist, kus käisin, olid kõik hea või lausa väga hea külastatavusega. Veelgi enam, kui hinnata keskmisi detsibelle ovatsioonimeetril, siis näib olevat tegu ühe kõige õnnelikuma publikuga festivaliga Eestis. Kaks lisalugu kontserdi lõpul oli pigem reegel kui erand. Küllap oli selles oma roll ka publikusõbralikul kavavalikul: panustatud oli valdavalt koosseisude ja repertuaari vaheldusrikkusele ühe õhtu raames. Mõnigi kord tundus, et kavad olid saanud ülearugi kirjud – üks või teine teos kippus mõne kontserdi loomu­pärasest kulgemisest n-ö välja kukkuma.

Üheks kõige selgema kontseptsiooniga õhtuks kujunes Eesti Heliloojate Liidu 90. aastapäevale pühendatud galakontsert, kus esitati eesti heliloomingut XIX-XX sajandi vahetusest kuni peamiselt aastani 1975, autoriteks Eduard Tubin, Hillar Kareva, Heino Eller, Ester Mägi, Raimo Kangro, Arvo Pärt ja Jaan Rääts. Kahjuks jäid esineja haigestumise tõttu kuulamata Artur ja Villem Kapi laulud. See-eest sai Mustpeade maja valgesse saali kogunenud publik osa samasse kohale tulnud 81aastase helilooja Jaan Räätsa siirast rõõmust oma viiulile ja klaverile kirjutatud pealkirjata pala nr 5 op. 122 kõlamisest (Sigrid Kuulmann-Martin ja Mati Mikalai). See oli ühtlasi kontserdi uusim teos, aastast 2003.

Samal eesti heliloojatele pühendatud õhtul Mustpeade majas andsid Mari-Ann ja Tunne Kelam üle ka Marje ja Kuldar Singi nimelise noore muusiku auhinna, mida on PLMFi vahendusel välja antud kümme aastat. Miks nimetatud töö just eesti heliloojate galakontserdil ette võeti, sai selgeks, kui tiitel lavalt välja hõigati – laureaadiks on helilooja Pärt Uusberg. Igal juhul tundus, et sel õhtul sai vist paika pandud üks nurgakivi kahe institutsiooni, EHLi ja PLMFi pikema­ajalisele koostööle.

Huvitava kontrasti eesti muusika kontsentraadile pakkusid paar õhtut hiljem tšellist Andreas Lend ja türgi pianist Hande Dalkiliç, kes esitasid oma sooloõhtul Hopneri majas muu hulgas türgi heliloojate Çetin Ișiközlu (sünd 1939), Ahmed Adnan Sayguni (1907–1991) ning Özkan Manavi (1967) heliloomingut. Manavi kolm rahvalaulu tšellole ja klaverile („Oh, anna mulle tuld“, „Võta laest labidad“ ja „Röstitud kikerhernes“) kujunesid oma vapustavalt kaasakiskuvas esituses üheks festivali eredaimaks elamuseks. Kuuldavasti on duo siirdumas kontserdireisile Türki. Kivi kotti neile!

Teise imelise elamuse pakkus festivalil sopran Katrin Targo, kes on paistnud viimastel aastatel silma ühe konkursivõiduga teise järel. Rootsi-Mihkli kirikus koos pianist Ralf Taaliga esitada võetud lied’i-kava jagunes mõtteliselt nelja plokki: Mart Saare, Jean Sibeliuse, Johannes Brahmsi ning Robert Schumanni laulud. Ses reas viimasena mainitud ja kavas ka ilmselt teadliku valikuna viimasena kõlanud romantiku neli lied’i („Lootoslill“, „Vestlus metsas“, „Vaikus“ ja „Pühendus“) näisid Targo häälele ja näitlejatemperamendile eriti hästi sobivat. Targo säravas esituses tundus välja tulevat isegi Schumanni varjatud muie oma laulude tegelaskujude ja/või situatsioonide üle. Küll on nauditav, kui laulja ei laula üksnes „ilusti“, vaid on võimeline kahe-kolme minutiga edasi andma terve maailma. Braavo!

Liigun nüüd ajas tagasi: festivali avas trompetist Neeme Otsa plaadiesitluskontsert, kus olid kaastegevad Tiia Tenno ja Kristina Kriit. Barokki ja nüüdisaega vastandavat kava Jaani kiriku võlvide all kuulas kolmandik publikut kinnisilmi naudiskledes, mulle sööbis kogu kavast eredaimalt mällu aga „Tempo di ciaccona“ Bartóki soolosonaadist viiuldaja jõulises esituses.

Siinkohal üks ääremärkus: käibele on läinud üks lapsus, mis kontserdikavades juba mitmendat korda on silma jäänud. Küllap saab iga kõrgharitud muusik aru, et noon- ja septakordide saatel kulgev magusapoolne „Ave Maria’ks“ tituleeritud meloodia ei saa kuidagi kuuluda itaalia renessansi heliloojale Giulio Caccinile. Pala tõelist autorit tuleks otsida mitusada aastat hilisemast epohhist ja meist itta jäävatest oblastitest.

Kahetsen, et ajapuudusel jäi kuulamata festivali teine pool ehk Irina Zahharenkova osalusel antud kontserdid. Küllap pole uued võimalused mägede taga!