Nii vähe kui võimalik, nii palju kui vajalik

Keeletoimetajate olemasolu on eriti oluline lastekirjanduse, ajalehtede ja ajaviitekirjanduse puhul.

PILLE-RIIN LARM

Euroopa keeltepäeval, 26. septembril anti välja esimene Edvin ja Lembe Hiedeli nimeline toimetajaauhind. Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Keeletoimetajate Liidu eesmärk on esile tõsta ja väärtustada ennekõike ilukirjanduslike ja/või mõttelooalaste teoste toimetajate panust ja tööd. Auhind määratakse pikaajalise ja silmapaistva tegevuse eest selles vallas.

Kandidaate esitati kuus: Triin Kaalep, Maiga Varik, Tiina Randviir, Tiia Valdre, Linda Targo ja Leino Pahtma. Žürii kuulutas võitjaks tõlkija ja ajakirja Looming keeletoimetaja Maiga Variku. Laureaat oli lahkelt nõus jagama oma tõekspidamisi ja tähelepanekuid.

Olete tunnustuse pälvinud nii tõlkija kui toimetajana. Kuidas jõudsite nende ametite juurde?

Maiga Varik: Oskasin kooliplikana vene keelt, kuna õppisin vene koolis, ja ema tõi mulle vahel oma töölt tõlkimiseks mõne lühema teksti. See oli sihuke koolilapselik näpuharjutus. Tudengina läksin ma tööle ajalehe Edasi toimetusse, olin seal algul tehniline sekretär, aga kui Edasi tõlk jäi pensionile, pakuti mulle seda tööd, sest olin varemgi mõne artikli tõlkinud. Olin seal ametis umbes viis aastat, siis pakuti mulle tööd Tallinnas, toonase riikliku kirjastuse tõlke­kirjanduse toimetuses.

Kummas valdkonnas te ennast kodusemalt tunnete, kas tõlkija või toimetajana?

Ilmselt selles, mis parajasti käsil. Lihtsalt kui mõni raamat endale väga meeldib, siis on küll tõlkida huvitavam, sest on ju ka tekste, mis ei paku erilist huvi, aga mis tuleb ikka ära toimetada. Selles mõttes on tõlkimises mõnikord lusti rohkem, just kaasaminekut.

Kas teil on toimetajana mingid tõekspidamised või moto, millest juhindute?

Eks ikka see igivana tõde: parandada nii vähe kui võimalik, nii palju kui vajalik. Parim parandus on see, mida autor tähele ei pane, sest see ei kaldu kõrvale tema enda mõtte- ja väljenduslaadist. Toimetaja peab autori laadi tunnetama: on vajalik, et sa mõtled autoriga kaasa, et sa ei paiguta tema teksti sõna, mis on temale täiesti võõras, mis on kontekstis võõrkeha. Sa ei tohi ennast peale suruda. Seda ei tohi ka tõlkides teha. Kumbki amet ei soodusta enese maksmapanekut, vaid just seda, et lähed teisega kaasa, autori mõttemaailma sisse. See on nagu teatris osasse sisseelamine.

Kuidas hindate toimetajate järelkasvu?

Siin ma ei oska seisukohta võtta. Selle põhjal, mis ma olen lugenud, ütleksin, et on väga hästi tõlgitud klassikat ja on ka mõni raamat, mis ei kutsu lugema. Minu meelest on eriti oluline, et tõesti head keeletoimetajad oleksid lasteraamatutel. Neist algab ju üldse tutvumine raamatuilmaga. Keele ilu ja võluga. Ja eks ole oluline keeletoimetaja olemasolu ajalehtedes – ja muidugi ajaviitekirjanduses, et nii-öelda algkiht, mille kaudu sageli kirjanduse juurde üldse jõutakse, ei oleks küündimatu. Klassikaga on õnneks küll nii, et leidub nii tõlkijaid kui ka toimetajaid, kelle olemasolu on suisa selge rõõm.

Tundub, et keeletoimetaja on just väikese keele puhul tarvilik. Pealegi kui kirjakeele traditsioon ei ole väga pikk ja keelekorraldajad kipuvad olema heitliku meelega. Vanemates kirjakeeltes on palju asju ajapikku paika loksunud ja nende kallale enam ei minda. Kuidas peaks, tuleb hõlpsamini kätte ja jääb kindlalt püsima. Inimesel on lihtsam õppida ennast väljendama ja muidugi on hea, kui ta selleks kirjasõnast tuge leiab.

„Kuidas peaks“ on praegu küll väga paindlikuks muutunud.

Minu meelest on keelenormid vajalikud ja peaksid olema küllaltki täpselt reglementeeritud, mitte nii palju vabu valikuid, nagu ÕS praegu annab. Tulemuseks peaks olema nii–öelda korralik, üldkasutatav haritud inimese keel – õpikute, ajalehtede, artiklite keel. ÕSi olemasolu ei tähenda sugugi seda, et teistmoodi ei tohi. Igas keeles on ju tohutu hulk tasandeid, ja ma ütleksin, et just normkeele olemasolu annabki siin kõik mänguvõimalused. Igasugune tegelaste kujutamine ilukirjanduses, dialoogid, tegelase rahvapärane keelepruuk – see jäägu täpselt nii, nagu autor tahab. Keeletoimetaja ei lähe selle kallale, kui tervik on olemas. Aga kirjutaja peab teadma, mida ta teeb. Vabadus ei kao kuhugi, kui keel on normeeritud, aga põhi peab olema. Niimoodi usun mina.

Mille kallal te praegu töötate peale selle, et Looming tuleb iga kuu heas korras trükki saata?

Praegu ma toimetangi, mitte ei tõlgi. Toimetan Virve Krimmi tehtud Fjodor Dostojevski romaani „Vennad Karamazovid“ tõlget. Selle esimese poole saime lõpetatud pühapäeval. Teine köide tuleb võib–olla tuleva aasta alguses. Ja kui siis mu lemmikautor peaks vahepeal ilmutama midagi, mis mulle väga meeldib, eks ma siis üritan ka tema jälle ette võtta.

Kes teie lemmikautor on?

Praegu on see Viktor Pelevin. Teda olen ma võrdlemisi palju tõlkinud, enamasti on tema raamatud mu meelest lugemist väärt. Viimane oli „S. N. U. F. F.“ – üsna sünge düstoopia, tegevus toimub umbkaudu aastal 2800.

Palun meenutage ka mõnd humoorikat lauset, mis teil keeletoimetajatöös on ette tulnud.

Üks ammuaegne ja ma kardan, et juba rahva seas levinudki tõlkelause, mida Eesti Raamatu toimetuses aeg-ajalt ikka kordasime, pärines poola keelest: „Ilma mõistuse osavõtuta tormas ta läbi külma valge udu“.