Kolm linna ja kolm lähenemist loovuse ja kultuuri arendamisele: Tartu, Turu ja Bergen

K?ki Tafel, Erik Terk

Loomemajandusest, teemast, mis on leidnud nii poolehoidu kui vastuseisu, on taas põhjust lähemalt rääkida, seekord praktilisemas kontekstis. Nimelt koostasid kolm pealkirjas nimetatud linna Põhjamaade Innovatsioonikeskuse projekti „Nordic Model for Creative Industries Development Center” raames oma linnade loomemajanduse arendamise strateegilise dokumendi. Võrdleme siinkohal valminud dokumente, millest, tõsi küll, Tartu oma on veel küllalt esialgne, püüame leida, mis on nende erinevuste ja sarnasuste taga. „Loovus” ja „kultuur” on viimastel aastakümnetel saanud linnade ja regioonide arendamisel järjest kesksemateks märksõnadeks. Selgepiirilisematest ja strateegilisemat sorti ilmingutest loovuse ja kultuuri osatähtsuse suurenemisel riigi ja kohaliku tasandi poliitikas võime rääkida umbes 1980. aastatest. Ühtlasi tähendas see nihet ka arusaamades: teadvustama hakati kultuuri majanduslikku tähtsust, tähelepanu hakati pöörama ka kultuurist saadavale majanduslikule ja sotsiaalsele kasule. See tähendas teist tüüpi suundumuse, milles loovus ja kultuur mängivad keskset rolli, tõusmist traditsioonilise kultuuripoliitika kõrvale.

 

Erinevad lähenemised, taotlused, mehhanismidLoovuse ja kultuuri iseenesliku väärtuse kõrvale tõusnud kultuuri instrumentaalse tähtsuse tunnustamise tõus sundis arengu kavandajaid mõtlema varasemast konkreetsemalt sellele, kuidas loovuse ja kultuuri kaudu ja abil on võimalik arendada teisi valdkondi ja saavutada muid taotlusi.

On võimalik rääkida nelja tüüpi taotlusest, lähenemisest, mida püütakse saavutada loovuse ja kultuuri arendamise kaudu. Esiteks, majanduslikud taotlused: tõsta konkurentsivõimet, luua juurde töökohti jms. Teiseks: keskkondlik-ruumilised taotlused, mis seostuvad füüsiliselt, sotsiaalselt ja kultuuriliselt alla käiva ruumi (nt endise tööstusliku linnaruumi) taasväärtustamisega kasutuse kvaliteedi tõstmise, uute funktsioonide lisamise jms kaudu. Kolmandaks: sotsiaalse sidususe suurendamise eesmärk, mis puudutab erinevate sotsiaalsete ja rahvusrühmade linna (piirkonna) kultuuri- ja sotsiaalses elus kaasalöömise võimaluste loomise parandamist, mitmekesisuse tõstmist, üldise „meie”-hoiaku tugevdamist jms. Neljanda tüübina saab eristada linna atraktiivsuse suurendamise ehk teisisõnu koha brändimisega seonduvat taotlust, mille läbivaks ideeks on loovisikute, ettevõtete, turistide jne ligimeelitamine linna. Mehhanismid, mille abil ja kaudu linn (koostöös teiste osalistega) nimetatud taotlusi ellu püüab viia, varieeruvad suhteliselt laiades piirides. Siia alla liigituvad nii soodushindadega ruumide ja pindade pakkumine loomevaldkondade esindajatele, loomekeskuste loomine, samuti loovettevõtetele suunatud ettevõtlustoetused, inkubaatorite loomine, klastrite arendamine, eri tüüpi otsetoetused ja maksusoodustused; kuid samuti ka loomevaldkondade ning loomevaldkondade ja teiste valdkondade võrgustike arendamine, loovuse soodustamine hariduses, infrastruktuuride, sh transpordisüsteemi arendamine jpt. 

Hoolimata sellest, et linnade praktika lubab lähenemiste osas üldistusi teha, on linnade lähenemine loovuse ja kultuuri arendamisel ikkagi pigem erinev. Üheks kesksemaks on seejuures erinevused lähtekontseptsioonis ja kasutatavas terminoloogias. Nii keskendutakse ühes linnas loovate majandussektorite (creative industries), teistes kultuurimajanduse (cultural industries) või siis terviklähenemisena käsitletava loovmajanduse (creative economy) arendamisele; või lähtutakse hoopiski loova linna (creative city) kontseptsioonist.

 

Tartu, Turu ja Bergeni loomemajanduse strateegia – raskustega võrreldavad

Tartu, Bergeni ja Turu loomemajanduse strateegia ja programmide võrdlemise teeb muudab lisaks teoreetiliste aluste kirjususele raskeks veel mitu asjaolu. Esiteks lähtepositsiooniline erinevus: kolmes analüüsitavas linnas oli varem tegeldud loomemajanduse temaatikaga erineval määral.

Teiseks: koostatud dokumendid erinevad kasutatud lähtekontseptsioonide osas. Kolmandaks: tulemi sisuline ja vormiline erinemine. Tartu puhul (kellel pole loomemajanduse vallas varasematele uuringutele, arengudokumentidele tugineda) saame rääkida loomemajanduse strateegia nn eeldokumendist, kus on antud soovitusi ja osutatud edaspidise uurimise vajadustele. Turu ja Bergeni (kus oli kauasem praktika selle temaatikaga tegelemisel) tulemiks seevastu oli jõudmine selgete tegevuslike ja suundumuslike valikute juurde.

Seetõttu ei saanud võrdlemisel keskenduda niivõrd linnade sarnasusele ja erinevusele, vaid vastava linna dokumendi ning üldise praktika ja teoreetilise lähenemise seostamisele.

Sellel taustal, saab teha järgmised järeldused. Esiteks: erinevused põhimõistetes. Tartu linna dokumendis hakkab silma mõistete paralleelne kasutamine, mis tõenäoliselt peegeldab üldist terminoloogilist väljaarenematust selle temaatika osas. Turu on kasutanud loovmajanduse ja loovate majandussektorite (creative industries) terminit, millest esimest on käsitletud sisendina teisele. Bergen on keskendunud loovatele majandussektoritele, rõhutades, et neid käsitletakse tihedas seoses kultuuripoliitikaga.

Teiseks, arendades edasi esimest, võib olulisi erisusi täheldada kolme analüüsitud linna lähenemistes loovuse ja kultuuri ning majanduse seostatud arendamisele. Turu lähenemine omab kaalu ja tähtsust just kontseptuaalse mõtestamise tasandil (kultuuri ja ettevõtluse seostamine kui üks keskseid põhieeldusi ning loovuse nägemine majanduse arendamise keskse küsimusena). Bergenis on seevastu väga selgelt piiritletud lähenemine: rõhuasetus on valitud sektoritel ning neile pakutakse tugevat linna toetust. Tartu on jäänud esialgu kultuurivaldkondade arendamise tasandile (kultuurivaldkondade vajaduste määratlemine), suutmata seostada kultuuri arendamist majanduse ja sotsiaalse arenguga. Rõhutatud on vajadust järgmiste tegevussuundade järele: toetussüsteem loovisikute ettevõtluse soodustamiseks, rendipindade juurde loomine ja mitmekesistamine, toetussüsteemi väljaarendamine loovisikutele jt. Teisisõnu: Turu ja Bergeniga võrreldes ollakse loomemajanduse kontseptsiooni mõtestamise ja arendamise algusstaadiumis.

Kolmandaks: erinevused linnade vahel ilmnevad nende rahvusvahelises ambitsioonikuses. Turu ja Bergeni  geograafilise mõjuulatuse ambitsioonikus ei kattu. Turu on väljendanud seda sõnadega “rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline”, tõsi, jättes selle sisu täpsemalt määratlemata. Bergen näeb mõjuulatusena Põhjamaade regiooni. Kuna rahvusvahelisusest ei saa otseselt järeldada, millist geograafilist ulatust on silmas peetud, ei saa järeldada, kumb linn on ambitsioonikam. Küll aga võib väita seda, et Turu ja Bergeniga võrreldes paistab Tartu puhul rahvusvahelisuse mõõde vähem silma.

Neljandaks: üks olulisemaid erinevusi on prioriteetsed valdkonnad. Bergeni puhul on kõige selgemalt välja toodud eelisarendatavad valdkonnad (disain, muusika ja film); Turu on küll seda teinud, kuid nende hulk on Bergeniga võrreldes suur, ühtlasi on rõhutatud, et hoolimata osutamisest teatavatele valdkondadele, ei tähenda see, et teisi valdkondi ei toetata.

Viiendaks: valdkondade seostamise (klasterdumise) temaatikat, mida võib pidada üheks kesksemaks mehhanismiks või isegi võtmeterminiks loomemajanduse arendamisel, on dokumentides puudutatud eri määral. Turu on seadnud klasterdumise teema kesksele kohal, see on üks dokumendi läbivatest lähenemistest. Põhitähelepanu on loomevaldkondade ja äriteenuste koostöö tugevdamisel. Ka Bergeni puhul esines see märksõnana, Tartu dokumendis mitte.

Tartu, Turu ja Bergeni strateegia peegeldavad linnade kultuuri ja loovuse arendamise mitmepalgelisust ja kirjusust. Loovuse ja kultuuri arendamine on protsess. Mingi perioodi jaoks koostatud dokument annab sellele protsessile mingiks ajaks suuna, kindlasti ei ammenda aga seda. Selles mõttes on kõik kolm linna ühtemoodi teel; ning kuna igaühes tallatakse sisse omanäolist rada, aidatakse ta ühtlasi mõtestada ka loomemajanduse käsitlust.