Kuidas vahendada jumalikku?

MART JAANSON

1. oktoobril, viimasel rahvusvahelisel muusikapäeval hindas Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital Tatjana Kozlova-Johannese möödunud hooaja heliloomingu aastapreemia vääriliseks. Ja õigusega! Tänavustel Eesti muusika päevadel kõlas esiettekandena tema orkestriteos „Tule süütamine“ (2015). Ta oli ka 22. kuni 29. maini Tartus Eesti heliloojate festivali üks kahest teemaheliloojast, mh tuli seal esiettekandele tema multimeediaetenduse „Betweenland“ (2014) uusversioon.

Lisaks uuele muusikale pole tähtsusetu ka asjaolu, et Kozlova-Johannes sõnastas viimase aasta jooksul ajakirjanduse vahendusel selgelt oma loojakreedo. Nimelt salvestas „Raadio ööülikool“ Eesti heliloojate festivalil tema loengu, mida saab internetis järelkuulata. Ja ajakiri Muusika avaldas oma aprillinumbris Virge Joametsa sisuka intervjuu temaga.

Kuid eks ole eelnimetatud tunnustus omal kombel ka aastate töö vili. Kozlova-Johannese muusika on Eesti muusika infokeskuse andmeil kõlanud avalikkuse ees juba 14 aastat ja pälvinud nii kodu- kui ka välismaal kõrge hinnangu. Mina kuulsin Kozlova-Johannese muusikat esmakordselt I Eesti noorte heliloojate festivalil 2002. aasta juunis Tartus. Leidsin juba siis, et tollane muusikaüliõpilane Kozlova eristub veidi oma kaastudengeist. Mille poolest? Võib-olla enesekindluse poolest. Ta näis juba siis teadvat, millist muusikat ta teha tahab, ning on seda teinud rahulikult, ilma nähtavate otsinguteta, siiani. Seejuures on ta lihtsalt tasapisi avastanud, et tal on vanemate tuntud kolleegide hulgas mitmeid mõttekaaslasi.

Kozlova-Johannese varaküpsus tuletab mulle meelde tema õpetajat Eesti muusika- ja teatriakadeemias Helena Tulvet. 1990. aastate algul hakkas Tulve kirjutama muusikat, mis kõlas tollasel uuslihtsusest valitsetud eesti muusikamaastikul täiesti omamoodi. Tulve eeskujudeks olid pigem postserialistik avangard, IRCAMi vaimus kõlakompositsioon ja spektraalmuusika. Nüüdseks on Tulve eeskuju julgustanud ja innustanud paljusid nooremaid heliloojaid. Nende hulka kuulub ka Kozlova-Johannes.

Nii nagu Tulve puhul, asuvad ka Kozlova-Johannese eeskujud – või, nagu öeldud, hiljem avastatud ühtmoodi mõtlejad – väljaspool Eestit, kui mitte arvestada Tulvet kui õpetajat ennast. EMIKi kodulehel on öeldud, et Kozlova-Johannes kuulab Grisey, Sciarrino, Saariaho ja Goebbelsi muusikat. Helilooja mõtteavaldustest juhindudes võib siia mõjutajate ritta lisada veel tema Itaalia-õpingute aegse mentori Niederi, samuti Scelsi, Harvey, Ablingeri, Lachenmanni, Haasi ja mõned teised viimaste kümnendite uue kõla arhitektid. Püüan alljärgnevalt piiritleda Kozlova-Johannese loomelaadi nimetatuist kahe helilooja esteetiliste tõekspidamiste valguses. Need on sakslane Helmut Lachenmann (sünd 1935) ja austerlane Georg Friedrich Haas (1953).

Lachenmann räägib oma muusikast kui millestki, „milles kõlasündmused on valitud ja organiseeritud nii, et nende genereerimismoodus on vähemalt sama oluline kui selle tagajärjel tekkivad akustilised kvaliteedid ise. Järelikult ei tooda need kvaliteedid nagu tämber, valjus jne kõlasid mitte nende eneste pärast, vaid kirjeldavad või märgivad konkreetset olukorda: kuulates te kuulete tingimusi, milles kõla või müra kuuldavale tuuakse, te kuulete, millised materjalid ja energiad kaasatakse ja millist vastupanu kohatakse.“ Selle nn musique concrète instrumentale’i (instrumentaalse konkreetse muusika) all peab Lachenmann silmas muusikakeelt, mis hõlmab kogu ebakonventsionaalsete mängutehnikate abil tekitatud maailma.¹

Ka Kozlova-Johannese muusikas pole minu arvates oluline kõla selle enese pärast, vaid kõlast lahutamatu on selle esiletoomine. Sellepärast on tema muusikat kõige õigem jälgida avalikul ettekandel, kus konkreetses ruumis ja ajas saab kuulata-vaadata tegutsemas luust ja lihast muusikuid. Nagu Lachen­manngi töötab Kozlova-Johannes palju alternatiivsete helitekitamisviisidega. Ta nimetab neid heliobjektideks. Mulle tundub aga, et mõistet „heliobjekt“ kasutab Kozlova-Johannes kahes tähenduses. Esiteks on see mõni ebaharilik instrument, nt erineva suurusega poldid teoses „Disintegration Chain“ ehk „Lagunemisahel“ (2011) suurele ansamblile. Teiseks aga kõlasündmus, kus osalevad erinevad, ka traditsioonilised helitekitajad. Sellise kõlasündmuse loomiseks kasutab Kozlova-Johannes uues muusikas enam või vähem tavalisi mänguvõtteid. Heliobjektide kui kõlasündmuste struktuuri kirjeldab laulja Iris Oja, üks Kozlova-Johannese muusika sagedasemaid esitajaid ja seetõttu paremaid tundjaid, tema ansambliteose „Köielkõndija“ (2009) näitel nii: „Kozlova jaoks on vibraatod, glissando’d ja veerandnoodid tegelikult ühe heli­objekti erinevad gradatsioonid: vibraato tihe, väikese amplituudiga, glissando aeglase liikumisega, suurema amplituudiga, veerandtoonid samuti aeglase liikumisega, kuid väiksema amplituudiga ja piiritletumad kui glissando. Seda tüüpi gradatsioone esineb ka teistes loo parameetrites, näiteks sahinate puhul (laulja: kitsas, ühe helikõrgusega, flööt: avara tooniga, muutlik, [lauljast] suurema ulatusega, tšello: kitsama tooniga kui flööt, kuid suurema ulatusega).“²

Teist Kozlova-Johannese muusika esteetilist, võiks isegi öelda eetilist alust sobib võrrelda Georg Friedrich Haasi sõnadega: muusika on võimeline „formuleerima inimeste emotsioone ja hingeseisundeid nii, et teised inimesed saavad neid vastu võtta enda omadena“.³ Nõnda distantseerib Haas end avangardmuusika intellektuaalsetest suundadest nagu nt serialism, mille aluseks pole emotsioon ega hingeseisund, vaid maksimaalne mõttetihedus väljendatuna muusika struktuuri sidususe kaudu.

Ka Kozlova-Johannest ei näi huvitavat muusika võime esitada struktuuri­seoseid, vaid muusika võime esitada helilooja hingeliikumisi. Inimese hingeliikumised pole ju viimselt mitte inimlikku, vaid jumalikku päritolu ja nõnda on helilooja ülesandeks vahendada jumalikku. Muusika, mis seda suudab, muusika kui eneseväljendus (erinevalt tantsu-, kiriku- ja meelelahutusmuusikast) vahendab Kozlova-Johannese sõnul „midagi jumalikku läbi selle looja kuulajale ja ka sellele loojale endale“.⁴

Kui nüüd püüda eeltoodu varal Kozlova-Johannese loomelaadi kokku võtta, siis võiks kujutleda järgmist protsessi. Helilooja tabab sisekaemuse tagajärjel mingi emotsiooni või hingeseisundi, milleks ta siis hakkab otsima akustilisi väljendusvahendeid. Ta konstrueerib traditsiooniliste ja ebatraditsiooniliste helitekitajate abil heliobjekti, mis peaks seda emotsiooni või hingeseisundit edasi andma. Selle heliobjekti mõjulepääsemiseks on aga tarvis empaatilist koostööd interpreediga, sest kõige aluseks olev emotsioon või hingeseisund võib vale esituse korral kaotsi minna. Kuulajale on aga oluline saada interpreedi esitatud heliobjektist osa vahetult, sest nimetatud emotsioon või hingeseisund kandub kõige paremini edasi esitusolukorras. Akustilist resultaati kuuldes saab helilooja aga ka ise täpsemalt oma kunagisest emotsioonist või hingeseisundist aru, tajub selle trans­tsendentsust, jumalikkust, ning loodab, et see tekitas resonantsi ka interpreedi ja kuulaja hinges.

1 Slought Foundation Online Content (7 April 2008), musique concrète instrumentale: Helmut Lachenmann, in conversation with Gene Coleman, retrieved 30 March 2009, https://slought.org/resources/musique_concrete_instrumentale

2 Iris Oja, Häälekäsitlusest tänases eesti vokaalmuusikas Tatjana Kozlova teose „Köielkõndija“ põhjal: töö muusikamagistri kraadi taotlemiseks. Käsikiri. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinn 2011, lk 21.

3 Georg Friedrich Haas, These shadows of memory. Über das Finale des ersten Abschnitts meiner Oper „die schöne Wunde“. Rmt: Andreas Dorschel (toim), Resonanzen. Vom Erinnern in der Musik. Universal Edition, Wien etc 2007, lk 203.

4 Ööülikool. Lektor Tatjana Kozlova-Johannes. Pealisülesanded. Ööülikool 2015 http://www.ylikool.ee/