Janus Geminus Kivirähk

MADE LUIGA

Andrus Kivirähal on ilmunud uus raamat „Inimväärne elu“, mis sisaldab kaht följetoni. Selline singel. Küllap keegi sundis teda tagant, ütles, et ole nüüd meheks, otsi oma sahtlitest midagi välja, rahvas nõuab uut Kivirähka, enne jõulu olgu olla.

Kuna sellise minimalistliku väljaande puhul on raske kontseptuaalset kriitikat teha, siis anti mulle „Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust“ kauba peale. Nagu tellitult oli tütrel samal ajal koolis kohustuslik „Mehe, kes teadis ussisõnu“ lugemine. Tegin endale korraliku Kiviräha-kuuri ja ravisin oma kirjanduslikku mahajäämust.

Kui võrrelda „Inimväärset elu“ „Heade inimestega“, siis sedakorda on autori uurimise all tigeda rahva tegemised. Pealtnäha paistab, et nõnda, nagu head inimesed olid head lihtsalt niisama, asja ees, teist taga, nii on ka kurjus maa peal lihtsalt nagu ohakad või orashein. On – ja midagi pole teha. Kui aga veel ussisõnaderaamat lisaks võtta, siis hakkab tunduma, et headus ja kurjus ei ole jäävad väärtused, vaid hinnangulised, sõltuvad vaatepunktist. Külainimestele paistab metsarahvas opakas ja ohtlik, metsarahvale küla omad eblakad ja tölbid: mis nad siis söövad leiba ja teevad tööd. Kumbki sootsium kisub vaenu ka isekeskis, mitte ei hoia kokku kui mesilaspere. „Ussisõnades“ on muidugi kõvasti kreeka tragöödia elemente ka: kangelane ja tema võimatult kuri saatus. Maailm muutub niikuinii, mis Leemet sinna parata saab, et ta on viimane omasugune.

Muutumise ja püsimise teema on õhus ka „Heades inimestes“ ning „Inimväärses elus“. Mõlemas üritatakse asjade korda põlisena hoida. Head inimesed elavad „igaveses juulis“. Kui mõnda pähe siginebki mõte, et võiks täna teist teed pidi koju minna või süüa mingit huvitavat sööki, siis lõppkokkuvõttes jäädakse alalhoidlikuks ja tehakse kõike nii nagu ennegi. Ma nimetan seda šašlõkisündroomiks. Kui eestlane välja sööma läheb, siis ta vaatab küll menüü otsast otsani läbi – oi, kui huvitav söök, ei tea, kuidas see maitseb? Ah, ma tellin ikka šašlõki, see on siin alati hea.

Kiviräha raamatutes on kuskil pinna all tülpimus inimsoost. Sellelt võetakse igasugune suurem mõõde. Autor segab püha ja profaanset nõnda, et kokku moodustub päris kahtlane kissell. Müüdipurustajaks on Kivirähka nimetatud. Ma lisaksin siia juurde ka stambipõlistaja auväärse nimetuse. Lõhutud müütide peale kasvatab ta uute stereotüüpide tigenaljaka kihi. (Vt ka goodreadsi lugejate antud tagasisidet „Headele inimestele“: „Haruldaselt hea! Sai nutta ja naerda!“ Lause, millega teatrisõbrast Vooremäe iga etenduse kokku võtab, tuleb autorile endale bumerangina tagasi.)

„Inimväärse elu“ esimeses loos võetakse ette vaene eesti maamees, kes muidugi elab oma vana ja haige ema juures ega taha elult enamat kui viina kaanida ja linnameestele molli sõita. Sama temaatikaga oli Argo Tuuliku lugu „Kohalik kõvamees“ 2014. aasta Vikerkaares (nr 4-5) ja ma annaksin siin punkti Tuulikule. Muidugi on Kiviräha „Üks veski seisab vete pääl“ utreeritud mõistujutt võõra ja teistsuguse vaenamisest. Raamatu teises palas, nimiloos, saavad vastu päid-jalgu kiunujad naised, kellel kärss kärnas ja maa külmand. Sai on kõva, vorst kallis, palk väike ja teised kõik lollid. Ajab hinge täis küll, ometi kuskil – maailma otsas, võib-olla isegi universumi otsas – peaks ju ka midagi head ja ilusat olema. Midagi inimväärset.

Minusugune kahtlustav lugeja arvab, et need vastandlikud käsitlused on Kivirähal ühe ja sama katsetuse osad. Mõlemal juhul on üks pool inimloomusest teadusliku huviga küljest ära nüsitud, et vaadata, kuidas sellised sandid ka maailmas hakkama saavad. Headel inimestel kaob ära karakter ja iseloom, nad on amorfsed, vaat et elusad surnud, kes vegeteerivad oma ühemõõtmelises maailmas, mis on sile ja läikiv nagu ananassidega vakstu köögilaual. Salapärane kõigeväeline olend Ignatius näib korraldavat omapärast eksperimenti: mis juhtub, kui inimestel ära kohitseda kõik igatsused, tungid ja suured mured? Kui neile aina korrata, et kõik, mida sa otsid, on siinsamas, su kiluleivas, õhtuses õlles ja telekapildis. Kuhugi pole vaja minna, midagi pole vaja teha, kõik on juba olemas.

Juhtub see, et nad uitavad tükkis oma vaba tahtega sihitult ringi, tunnevad hirmsat igavust ja ei oska iseendaga midagi peale hakata. Kõht kapsast täis süüa ja magama minna, see ongi eestlase õnn. Paar elurõõmsamat isendit välja arvata, näiteks vanahärra Vooremäe, kuigi tema mikrokosmoses tuhnimine on ka ju tegelikult justkui pea liiva sisse toppimine, olgugi hirmus sümpaatne, ja see suur kolge, kes endale kassi saab, see sulatas mu südame täielikult.

Instagramis on ühel inimesel selline konto, kuhu ta postitab peaasjalikult pilte sellest, mida ühes kauges Eesti nurgas süüakse. Need on kummalised vaikelud, kus harva ka mõni inimene peal, kohvitass ühes ja sigaret teises käes, pool veekeedukannu on näha, akna tuhm valguslaik. Aga enamasti ainult pekileib sinepiga, kollane tuub kõrval, või siis on fotol suur kaheliitrine Pilsner ja pakk kangeid punaseid suitse. Hakklihasoust kartulitega ja makaronid vorstiga, sellised head tugevad vaese rahva toidud, ja mingit salatit ei ole ülepea, ehk ainult see sibul, mis heeringa juurde käib. Toidupiltide vahel on väikelinna bussijaam või mõni pood, ainsad kohad, kus on elu ja inimesi. Igerike majade ees laiutavad suured sildid, mis annavad märku, et juba on lähedal mõni Maxima või Konsum. Paar korda aastas tuleb inimene pealinna, kukub seal jooma, kaotab kõik oma asjad ja läheb siis koju tagasi.

Mis sa ikka ronid kuhugi mujale, sa ei saa seal hakkama. Head inimesed on nagu väikesed lapsed, keegi peab neil silma peal hoidma, et nad ei läheks õue mütsita ja paljakäsi. Naised kaotavad poes pea, sest asju on na palju, keegi peab kaasas olema, kes valvab ja annab nõu. Opossumi kõrtsis pakutakse sellepärast ainult ühte rooga, et kunde ei peaks oma pead valikuga vaevama. Ka Kiviräha keel on lihtsustatud sellise astmeni, et oleks ühtviisi loetav nii lapsele kui suurele.

Ehk ei ole „Head inimesed“ lihtsalt pildikesed toredatest inimestest ega „Inimväärse elu“ grotesksed karakterid ainult äratundmisrõõmuks. Mõlemad teosed on siiski poliitilised, praeguse katkise maailma peegeldused rahva meeles: ühed tõmbuvad oma väikeste argitoimetuste ringi, sest ümbritsev on liiga ebameeldiv, hõlmamatu ja „meie seda nagunii muuta ei saa“, teised aga kiruvad maapõhja ükskõik mida, valimata ja mõtlemata, kuna nad on tigedad, alandatud ja hirmu täis. Neid pole kellelegi vaja.

Kivirähk on kirjanik, kes uurib piirinähtusi, sest igal ajahetkel on alati olemas oma ja teine, alalhoidlik ja edasipüüdlik, minevik ja tulevik. Uus tungib vanasse ja vana uude, võõrad tulevad ja omad lähevad. Maailm seguneb, siis selgib, siis lööb jälle lainetama. Ainult vaata ja pane kirja.