Võitluskunst ilma võitluseta

ADAM COOK

Mängufilm „Salamõrvar“ („Cìkè Niè Yǐnniáng“, Taivan-Hiina-Hongkong-Prantsusmaa, 2015, 105 min), režissöör Hou Hsiao-Hsien, stsenaristid Ah Cheng, Chu T’ien-wen, Hou Hsiao-Hsien ja Hsieh Hai-Meng, operaator Pin Bing Lee, helilooja Giong Lim. Põhineb Xing Pei lühijutul „Nie Yinniang“. Osades Qi Shu, Chen Chang, Satoshi Tsumabuki jt.

Hou Hsiao-Hsieni peavad paljud viimase nelja aastakümne üheks olulisemaks režissööriks. Tema viimasest filmist „Punase õhupalli lend“ („Le voyage du ballon rouge“, 2007) on möödas kaheksa aastat. Kuni selle hetkeni oli Hou olnud viljakas looja, kes lendles ühelt väljakutselt teisele, tulemuseks filmograafia, mille võib jagada stilistilisteks ja temaatilisteks peatükkideks. Kõigepealt kommertskomöödiad ja suurekssaamise filmid, siis formalistlikud ajaloolised filmid (siin töötas Hou välja ühe oma tuntuima tehnika võtta stseen üles kaugelt ja ühe pika, lõikamata kaadrina), ja seejärel täiesti uus käsitlusviis hilisemas loomingus – lood tänapäeva linnanaiste elust, nende õrnadest kokkupuutepunktidest ühiskonnaga.

See hilisem suund tõi kaasa selle, et Hou ja tema kauaaegne operaator Mark Lee Ping Bin jätsid maha oma väljakujunenud manerismi ja võtsid omaks impressionistliku stiili, kus lähedal asuv, uitav kaamera maalib stseene graatsiliste liigutustega. Lisagem siia teemamuutus, liikumine minevikust olevikku, suurem keskendumine naistegelastele ja meile saab selgeks, et nad on täiesti oma nägemust filmikunstist muutnud. Nii Hou kui ka Lee Ping Bin on lõpuks naasnud tuttavale rajale ja tulnud välja filmiga, mille kallal nad töötasid kaua-kaua – see on üks nende kõige ambitsioonikamaid projekte, wuxia-film, mis mõjub otsekui kõigi nende seniste kinematograafiliste otsingute kulminatsioon. „Salamõrvar“ on delikaatne, napp ja kohati abstraktne käsitus võitluskunstifilmist. Eksistentsiaalne mõtisklus valikutest.

Shu Qi mängib Nie Yinniangi, palgamõrtsukat, kes on just lõpetanud õpingud, aga kelle esimene mõrvakatse luhtub, sest ta tabab oma sihtmärgi õrnusehetkelt koos pojaga. Sentimentaalses otsuses pettunud õpetaja annab õpilasele ülesandeks tappa selle nõbu Tian J’ian, kellega neid sidus abielulubadus lapsepõlvest, enne seda, kui Nie Yinniang lapsena perekonna juurest ära saadeti oma uut ametit õppima. Tian J’ian on nüüd Weibo kuberner. Weibost on saanud tugev põhjaprovints, millel on Hiina keisririigiga keeruline ja ebakindel rahuleping. Lapsepõlvekoju naastes mõistab Yinniang, et tema ees on moraalne dilemma. Weibo stabiilsus püsib Tian J’ianil ja nii mehel kui lapsepõlvekodul, pooleldi unustatud fragmentidel minevikust, on endiselt koht tema südames. Nii peab ta otsustama, kelle juurde ta kuulub.

„Salamõrvar“ on üks neist filmidest, mis on ühtaegu lihtne ja keeruline. Lihtsus peitub sirgjoonelisuses: lahtivõetuna räägib film vahetu loo palgamõrvarist, kes hülgab teadmised, valides rahu ja klaarides arved minevikuga. Keerulisus on aga nüansseerituses. Filmi süžeekäikude detailid on rikkalikud ja mõneti raske on neid jälgida. Selle pareerimiseks ringleb netis isegi „sugupuu“ – vajalik abivahend mõistmaks tegelastevahelisi sugulussidemeid, millele filmis on kohati vaid vihjatud.

Hou on loonud erakordse filmi, mis mõjub lihtsana ja avab end puhtalt, aga sirutub väljapoole kaadripiire, punudes ühtaegu nii diegeetilist lugu kui ka seda ümbritsevat kihilist konteksti.

„Salamõrvari“ üks põhilisi mõnusid on selle formalistlik ilu. Hou on suutnud konstrueerida täiesti ainulaadsed misanstseenid, mis on nii jõulised, et lihtne on mattuda visuaalsete kujutiste alla kuni hetkeni, mil lüüakse sisu jälgimisele käega (seetõttu vaatasin filmi kaks korda, et lugu tükkidest kokku panna). Värelev küünlaleek ja sügavate punaste, kuldsete ja lillade toonide rikkalik palett iseloomustavad detailseid siseruume. „Salamõrvari“ võiks paigutada kuskile staatilise ja maaliliku „Shanghai lillede“ („Haˇi Shàng Huā“, Hou Hsiao-Hsien, 1998) ja „Millenniumi mambo“ („Qiānxī Mànbō“) impressionistliku liikumise vahele.

Õrnalt libisev kaamera tantsib koos ümbrusega aeglaselt ja hüpnootiliselt. Ühes rabavalt kaunis stseenis vestleb Tian Ji’an oma konkubiiniga. Nende vahel hõljuvad kardinad, Yinniang jälgib vestlust salaja, liikudes pehmelt kaadris ringi, varjates ja taas kaadrisse püüdes tegelasi, kelle vältimatu kohtumine jõuab iga hetkega lähemale.

See on film, milles on tunda kõike seda, mida Hou on filmitegemise aastate jooksul õppinud. Ta jõuab siin oma ühitamatute stiilide kohtumispunkti, ühendades oma hilisemate filmide intiimsuse ja tundelisuse 1980. ja 1990. aastate ajalooliste filmide distantseeritusega. „Salamõrvar“ on üks Hou suursaavutusi ja märgib meistri jõudmist oma viimase, kõige rafineerituma stiili juurde.

Filmi üksikud ja napid võitlusstseenid on võrdväärselt graatsilised, ühtaegu elegantsed ja mõjuvad, rõhutades omakorda „Salamõrvari“ diskreetset, kuid ülevoolavat tundegammat. Üht rünnakuepisoodi filmitakse teiselt poolt jõge, meetod, mis meenutab Kenji Mizoguchit. On näha, kuidas filmis sisimas kahetsetakse näidatavat vägivalda. Mitmes kangelanna võitluses suurendab ühtäkki pinget järsk montaaž, mõjudes kontrastina filmi muidu rahulikule olemusele – tehnika, mille kasutamist ei oleks Hoult küll oodata osanud. Hou on veidi koomiliselt kinnitanud, et lõigete põhjuseks on näitlejate amatöörlus võitluskunstides, mis ei lubanud võtta usutavaid pikki stseene. Yinniangi eksistentsialistlikku rännakut väljendab võimsalt Hou delikaatne lavastamine. Shu ekraanilolek on paeluv ja liigutav, tema erakordne välimus ja hämmastav enesekindlus panevad ta mõjuma ühtaegu võitmatu ja haprana.

Terava mustvalge proloogi järel liigub „Salamõrvar“ värvide maailma ja ka telekaformaadist 4 : 3 välja 1,85 : 1 suhtega pilti vaid üheks stseeniks, kus Yinniangi õpetaja mängib tsitrit. Ta räägib Yinniangile allegoorilise loo sinilinnust, kes ei laula seni, kuni näeb end peeglist. Seejärel laulab ja tantsib ta, kuni sureb. Kummastav valik, see kaadripiiride laiendamine, tingitud võib-olla muusikariista kompositsioonilisest kujutamisest kaadris. See annab episoodile lisarõhu, mis kandub kogu filmi vältel järgmistesse stseenidesse. Yinniangi ees filmi avastseenis olev valik tappa või mitte kordub filmi jooksul mitu korda. Harv on juhtum, kui inimelu võtmise kaalukust on kinolinal sellisel moel vaetud, eriti veel võitluskunstifilmis.

Tian Ji’anil on aga sama ajal käimas oma draama, kus ta saab teada, et tema armastatud konkubiin on jäänud rasedaks. Tiani häiritud naine, kes tundub mehest olevat kaugenenud, otsib salaja abi müstikult. Vaikselt Tian Ji’ani paleesse sisse imbunud Yinniang jälgib mängu, ka järjest kasvavat hirmu läheneva konflikti pärast Hiina õukonnaga. Yinniang jätab oma ülesande ja väldib iga hinna eest vägivalda. Ta võtab enese peale ühiskondliku vastutuse ja mõjutab sündmusi, mis jäävad selgelt tema isiklikest eesmärkidest väljapoole. Film ja selle peategelane on individualistliku eksistentsiaalse patsifismi musternäide.

„Salamõrvar“ on puhas filmikunst, mille iga kaader on eraldiseisev meistriteos. Hou lõimib rikkalikku, ent samal ajal vaoshoitud lugu kõige müstilisemal moel. Dialoogistseenid avavad palju detaile, aga lugu räägitakse hoopis tegelaste pilkude ja liigutuste kaudu. Allasurutud provintsi ja Hiina impeeriumi omavaheline suhe meenutab Hou kodumaad Taiwanit ja selle keerukat ajalugu. „Salamõrvari“ loo tihe taustadetailistik, selle poliitiline ja ajalooline kontekst võimendavad võrdluses üsna tagasihoidlikuna näivat dilemmat, mille ees seisab peategelane: üksikisiku vaikivad otsused on seotud meie ees lahtirulluva ajalooga. Yinniangi eneseleidmine toimub sügavuti ja on kaalukas. Tema valikute eetos sobib täpselt kokku filmi ilusate visuaalsete žestidega.

Tõlkinud Tristan Priimägi