Kirjanduslinn. Mis see on?

Iowa City oli kirjanduslinn juba enne Unesco-lt tiitli saamist.

ANETE KRUUSMÄGI

Kusagil Ameerika keskläänes asub ülikoolilinn Iowa City, mis on nii pisike, et ühest kohast teise jalutamiseks ei kulu enamasti üle 15 minuti. Ereda sügispäikese all tõttavad kollasesse ja musta riietunud tudengid loengult loengule. Pargis toimub miiting, kõlarites mürtsub tuntud poplugu. Stseen just nagu maha kirjutatud mõnest Hollywoodi koolifilmist.

Just Iowa ülikoolis pandi USAs 1936. aastal alus loovkirjutamise õpetamisele. Praegu on selle magistriõppeprogramm kõige hinnatum eriala kogu riigis. 2000 kandideerijast võetakse ülikooli igal aastal vastu 25 tulevast luuletajat ja 25 proosakirjanikku. „Siia on raskem sisse saada kui Harvardi,“ tõdeb Iowa raamatufestivali tegevdirektor John Kenyon. Tänapäeval on luule ja proosa erialale lisandunud veel dokumentaalromaani, näitekirjanduse ja hispaania keeles kirjutamise programm.

Lisaks võtab ülikool igal sügisel vastu paarkümmend väliskirjanikku, kes võivad kümne nädala jooksul osaleda üritustel ning pühenduda oma põhitööle – kirjutamisele.

Iowa isoleeritust näevad tudengid ja kirjanikud selle tugevusena. „Kui ollakse otsustanud siia tulla, siis peab kirjutamisega tõsi taga olema,“ teatas mu sõbranna, dokumentaalromaani kirjutamise magistrant. Tõepoolest, peale raamatukogu, kino, mõnekümne söögi-joogikoha ja jalgpallistaadioni ei ole linnas suurt midagi. Ometi pälvis Iowa City 2008. aastal Unesco kirjanduslinna tiitli. Nüüd kuulub Unesco loovlinnade võrgustikku ka meie Tartu.

Mul oli õnn veeta tänavune sügis Iowa City ülikooli residentuuris ning sel ajal tehtud tähelepanekuid järgnevalt jagangi.

Kirjanduslinna ajaloost

Kuidas ikkagi juhtus, et ühest kesklääne linnakesest sai USA kirjanduselu keskus ja Unesco loovlinnade võrgustikku kuuluv kirjanduslinn? „Me juba olime kirjanduslinn kõige muu poolest peale nime,“ selgitab Kenyon. Selles on olnud tähtis osa ülikoolil, mis on rajatud 1847. aastal. Loovkirjutamist siis küll veel ei õpetatud, kuid juba õige pea tekkisid ülikooli juurde kirjandusseltsid ja kirjutamisrühmad. 1897. aastal said üliõpilased osa võtta esimesest värsikirjutamise kursusest. 1915. aastal asutati ülikooli juurde kirjandusajakiri, kus kesklääne autoritel avanes võimalus oma loomingut avaldada. 1922. aastal sai Iowa ülikoolist esimene suurem ülikool, kus võis omandada hariduse kaunites kunstides. Inglise keele osakond jäi siiski veel filoloogiakeskseks, kuni 1936. aastal loodi selle juurde kirjutamisprogramm.

1942. aastal võttis programmi juhtimise üle kesklääne poeet Paul Engle, kes hakkas Iowasse kutsuma ka väliskirjanikke. Kuuekümnendateks sai Iowast tema juhtimisel kirjanduse Meka. „Üksteisele luuletusi lugedes me ei sõdi,“ osutas Engle poliitilisele taustale. Nüüd saadavad Ameerika saatkonnad igal aastal siia väliskirjanike programmis osalema nii alles alustavaid kui ka tunnustatud kirjanikke. „See on natuke Luure Keskagentuuri moodi,“ märgib lõbusalt brasiilia kirjanik Antônio Xerxenesky.

Peale selle, et Iowat tänu Unesco kirjanduslinna tiitlile paremini teatakse, on see Kenyoni kinnitusel andnud võimaluse teha ühisprojekte teiste kirjanduslinnadega. Muu hulgas osaleb Iowa City uute kirjanduslinnade valimises. Kokku on neid nüüd 20.

Pulbitsev programm

Mõistagi teevad Iowa Cityst kirjanduslinna ennekõike seal aset leidvad kirjandusüritused. Üheks suursündmuseks on oktoobri alguses toimuv raamatufestival, kuhu kaasatakse kirjanikke ka mujalt USAst.

Varakevaditi peetakse Iowas lastekirjanduse festivali. „See festival väärib märkimist, sest kirjanduslinn ei ole üksnes täiskasvanutele,“ selgitas Kenyon, rõhutades jätkusuutlikkust. Linnas toimub teisigi festivale, näiteks „Mission Creek“ („Missioonijõgi“), mis pole kitsalt kirjandusfestival, vaid hõlmab ka muusikat, filmi, kunsti jm ning toob kirjanduse juurde teistegi erialade esindajaid.

Kindlasti teeb linnast kirjanduslinna raamatupood, mis peale laia raamatuvaliku on ka autorite ja lugejate kohtumispaik. Iowa City ainukeses raamatupoes Prairie Lights (Preeriatuled) toimuvad ettelugemised pea iga päev. Need, kes on kohaletulekuks liiga laisad, võivad kuulata raadio vahendusel otseülekannet. Prairie Lights on ka peatuspaigaks raamatutuuril kirjanikele.

Iowa pikkade traditsioonidega üritustele sattununa oli mul paraku tunne, nagu oleksin jõudnud mõnele väga ametlikule koosolekule. Organiseerijad annavad teada, mis toimuma hakkab, teevad paar viisakat nalja, kirjanikud astuvad ükshaaval poodiumile, köhivad hääle puhtaks, vuristavad teksti ette ja lahkuvad. Õhkkond tundus kõike muud kui vaba ja loominguline. Üsna pea tabasin põhjuse: nimelt meeldib siin kõik, mis läheb plaanipäraselt. Katsetaja saab üllatuste eest noomida ning see tapab loomingulisuse.

Nii on Iowa Citys ametliku kirjanduselu kõrval sisse seatud ka teine kirjanduselu, mida üleliia ei reklaamita ning kuhu institutsioonide pikk näpp ja õppejõudude noomitused ei jõua. Sellisteks üritusteks on näiteks lugemised ebaharilikes kohtades ja pubituurisarnased kirjandustuurid, mis tähendab seda, et keegi tõuseb keset baari püsti ja alustab lugemist.

Meid, residentuuris olevaid kirjanikke varustatakse igal nädalal kahe kalendriga, mis pakuvad valikut linnas toimuvatest üritustest. Igale poole ei jõua parimagi tahtmise korral. Kohalikud soovitavad astuda õhtu lõpuks sisse ka ühte kahest kirjandusrahvast koondavast baarist. Vana tava järgi oli George’s luuletajate joomakoht ja Fox Head proosakirjanike kohtumispaik. Tänapäeval on kombed muutunud ja sõnasepad veedavad võrdselt aega mõlemas kohas. Seal vahetatakse uudiseid, arutatakse päeval toimunut ning räägitakse sellest, mis ühe või teise kirjaniku lugemisel silma on jäänud.

Mina võtsin oma eesmärgiks murda läbi soovitatud ürituste tihedast programmist ja leida üles see tegelik kirjanduselu – ikka see Tartust tuntud oma­algatus ja tegevusvabadus, hullud ideed ja julgus neid teostada.

Ehkki käes oli sügis, parim aeg kirjutamiseks, ei passinud tudengid ainult oma toas töölaua taga. Iga kuu viimasel pühapäeval kogunesid huvilised ühe magistrandi pool, et lugeda koos Shakespeare’i teoseid, ja mitte ainult mõnda luuletust, vaid varuma pidi paar-kolm tundi, sest ettelugemisele tuli terve näidend. Kõrgete lagede, avarate tubade ja suurte akendega viktoriaanlikes majades põrandal suurte mantlikuhjade sees istudes avaneb võimalus kuulata noorte autorite muusikat ja kirjutisi. Sedasi vabas õhkkonnas kunsti nautida on hoopis hubasem kui kusagil ametlikus kohas kõval toolil niheledes. Omalooming kuulub ka tudengipidude repertuaari ning varieerub seenehuvilise fotoreportaažist osariigi palgaprobleemide aruteluni, vahele veidi luulet ja lugude jutustamist.

Tartu on mitmes mõttes väga Iowa City moodi: siingi elab väikese linna kohta arvukalt kirjarahvast, kellel on tihe seos ülikooliga. Peamine erinevus on ehk vaid see, et Tartu kirjanduselu ei toimu paralleelmaailmades, vaid akadeemiline ja rahvalik, traditsiooniline ja avangardne on väga põimunud. Ei olnudki üllatav, kui 11. detsembril tuli teade, et Tartu on saanud Unesco kirjanduslinna tiitli. Kas Tartus sellest midagi märkimisväärselt muutub? Vaevalt. Ka Tartu oli kirjanduslinn juba enne Unesco kirjanduslinnaks saamist. Küll aga võib tiitliga kaasnev tähelepanu anda hoogu mõnelegi ettevõtmisele ja küllap kujuneb ka koostöö teiste linnadega vastastikku rikastavaks.