Amy traagika muusika taga

MART NIINESTE

Dokumentaalfilm „Amy“ (Suurbritannia, 2015, 128 min), režissöör Asif Kapadia, helilooja Antonio Pinto.

„Kuidas oli?“ küsisid mu külalised Moskvast, muusik ja helirežissöör Fjodor Lavrov ja tema kunstnikust abikaasa Anika, kui dokfilm „Amy“ lauljatarist-laulukirjutajast Amy Winehouse’ist läbi sai. „Tead, jube häiriv film, aga ometi väga hea,“ tulistasin esmamulje. Selgitasin, et ajakirjanikuna tundsin end halvasti, nähes, kuidas briti kõmupress asub murdma niigi ummiku piiril asuva siira looduslapse arhetüüpi. See pole enam ajakirjandus, vaid ajakurjandus.

Igatahes on režissöör Asif Kapadia ära teinud suure töö, monteerides koos toimetaja Chris Kingiga kokku Amy koduvideod, tele- ja kontserdikaadrid, fotomaterjali ning intervjuude heli- ja pildimaterjali looks sellest, kuidas kiire tõus, valed inimesed ning halvad eeldused ajavad noore talendi enneaegselt hauda. Hoopis teine tera, kui lihtsalt rääkivad pead. Fjodor kui säärase töö köögipoolega kursis olev praktik tõi seda meie edasises arutelus korduvalt esile.

Filmis joonistatakse ilustamata portree tüdrukust, kellele ei pakkunud tema teismeea popmuusika midagi ning kes leidis oma eeskujud vanast džässist. Kuna olen Amyga samast aastakäigust, vaid kolm kuud noorem, ei leia ma selles midagi imelikku. 1990ndate peavool oma siledaks poleeritud poiste- ja tüdrukutegruppidega ning selle alternatiiviks olevate grungepohmelust põdevate rokipuntide ning selle kõige juures tooni andva produtsendi- ja plaadifirmakesksusega viis mind oma rada otsides seitsmekümnendate pungi rüppe. Amyle oli valiku tegemisel muidugi abiks ka perekond, kus leidus mitu džässmuusikut.

Vanadelt koduvideotelt vastu vaatav Amy on siiras, veidi turris ning valmis piire katsetama. Tavaline, isata jäänud perest tüdruk, kes kompenseerib puudujäävat osa riskikäitumisega, mille tõsidusele õigel ajal tähelepanu ei pöörata. Kinnituseks kas või episood buliimiaga, mille ema Janis võtab huvitava dieedieksperimendina lihtsalt teadmiseks.

Samal ajal elas see koduvideote-Amy end välja oma luuletustes, millest said laulutekstid ning mille kirjutamiseks oli tal vaja sisemist segadust, mida endast välja kirjutada. Laulud olgu isiklikud ning peegeldagu värskeid läbielamisi. Kui kõik on liiga hästi, siis uusi laule ei tule. See vajadus, eriti läbimurdeplaadile „Back to Black“ järgnenud kiire tõusu perioodil, oli samuti üks põhjustest, mis Amy hukutas.

Looduslapseliku eheduse mõõdet rõhutavad ka (ja eriti) varajased intervjuud, kus Amy avaldab arvamust ilma igasuguse viisakusefiltrita. Võrreldes 1990. aastate poptoodete ümaruse ja tavapärase, pigem ameerikaliku entusiastlikult tänuliku viisakusega, mõjus see omal ajal ilmselt väga värskendavalt. Kui väga ma igatsen sääraseid andekaid, nihilistlikke, lapsesuuga neiusid ka meie levimuusikasse! Peale Lotte Jürjendali, muidugi mõista.

Küllaltki brutaalselt, aga ausalt on portreteeritud Amy esimest ummikusse jooksmist pärast debüütalbumit „Frank“. Seal hakkab välja joonistuma isa Mitchelli roll, kes kujuneb eduka tütre najal omaenda tähelepanuvajadust rahuldavaks tegelaseks, kes ei mõista olukorra tõsidust. Olgu öeldud, et Amy pere on olnud hiljem kriitiline nende filmis kujutamise suhtes.

Muidugi ei lähe film mööda ka Camdenist, kuhu kolis kokku sajandi alguse briti uue popi ja roki skeene ning mürgitas seal meeli üheskoos britpopi ajastu tähtedega, keda on käsitlenud John Harris raamatus „The Last Party“. Amy abikaasast Blake Fiedler-Civilist joonistub pilt kui parajast parasiidist, kes tegi niigi riskialti käitumisega naise tuttavaks karmimate narkootikumidega. Siiski joonistuvad välja ka meeldivad tüübid, näiteks Amyt karjääris edasi aidanud ja hullemast hoida püüdnud sõbrad nii varasemast elust kui ka muusikatööstusest.

„Amy“ on jätnud tähelepanuta Winehouse’i heategevusalase töö ja muud heateod, keskendudes tema elu traagilisele pealiinile, mis pani lõpuks enneaegselt seisma ta väljakurnatud organismi. Amy looming jääb pisut kõrvale. Sellest võinuks rohkemgi juttu olla, kuigi tähtsamad loomingulised verstapostid on siiski saanud kaardile. Pigem püüab režissöör näidata inimese lugu – kiiret tõusu, hoogsat kukkumist ja mõlema põhjuseks olnud iseloomujooni.

Minu silmis joonistub siin omaette liin meedia rollist. Algul oli ju kõik tore: Amy tuli, rääkis ajakirjanikele oma muusikast ilma nännutamata ning võitis südameid. Kui asjad halvaks hakkasid kiskuma, oli ta jõudnud tasemele, kus temaga tegeles peamiselt kõmumeedia. Ma tean küll, mis tunne on istuda toimetuses ja kollaseid uudistooteid vorpida. Mingist hetkest alates kaob inimene nende tagant ja muundub marionetiks, keda saab nukujumalana nöörist juhtida. Temast saab tegelaskuju, kelle elu seitsmesaja tähemärgiga miniatuuride kaupa järjejutuna avaldatakse.

Mind häiris see seda enam, et vahetult enne olin lugenud Grete Kleini vastulauset kõmu-uudisele, kus püütakse teha probleemi tema kehakaalust. Vastik hakkas, selle peale tahaks minna hoopis Aegna saarele öövahiks.

Amy elas nagu tema iidolid aastakümnetetagusest džässimaailmast. Läbi õhtuse linna jalutades, muljeid vahetades ja ka oma tutvusringkonnast rääkides jõudsime Fjodori ja Anikaga tõdemusele, et kui inimene ikka tahab end mingil põhjusel aeglaselt ära tappa, ei suuda teda keegi takistada. Paraku.