Solveigid ja irdinimesed

BRITA MELTS

Mats Traadi raugematu huvi Eesti ja eestlaste saatuse ning ajaloo draamade vastu on köitev ennekõike seepärast, et ta tõstab ühiskonna virvarris ja rahvuslikus ajaloos esiplaanile mis tahes eluala indiviidi ainulaadsuse. Traat kujutab inimese vaimulaadi, kõikvõimalikke eetilisi valikuid, fataalseid nõksatusi ja juhuseid üksikjuhtu mõistva soojusega, pelgamata seejuures üheplaanistavat üldistusjõudu.

Tüse proosakogumik „Kolm Solveigi“ käsitleb laias laastus sedasama ajaloolis-ühiskondlikku ebaõiglust, millest on kujunenud Traadi loomingu tuum. Fookuses on dokumentaalsed ja mõlemat maailmasõda tunnistanud tegelased sõdade ja revolutsioonide ajajärgul, nõnda et Traat jätkab sellega oma kultuurilooliste raamatute jada. Kogumiku nimiloos räägitakse nii poeetilises kui ka üsna otseses mõttes kolmest „siinmail viibinud“ Solveigist: teatritähtedest Erna Villmerist ja Liina Reimanist ning pianist Helmi Viitolist. Huvitavale naiskaadrile lisavad teistes palades kontrasti loomevaevades napsilemb August Alle ja teda kirjutama kamandav Johannes Semper, aga ka näiteks neurokirurgia rajaja Ludvig Puusepp jt. Kõik need tegelased võib võtta kokku raamatus Villmerile omistatud iseloomustusega: „… on intelligentne ja vaimukas. Tal on tabamatute joontega nägu“ (KS, lk 37). Näib, et just eriline elu- ja tundetarkus, ligitõmbav isepäisus ning sisemine tabamatus või salapära on peibutanud neid tegelasi belletriseerima – ja seejuures pole üldse oluline, kui palju on kirjanik kinni dokumentaalses materjalis ja mil määral ta ajaloolisi isikuid portreteerides fabuleerib: „Muist ettekujutuslikke pilte ei satu olnuga kohakuti, kuid sellega tuleb leppida“ (KS, lk 9).

Ning lugeja lepibki! Vaatamata sellele, et kõik „Kolme Solveigi“ tekstid on ilmunud Loomingus – seepeale võib muidugi küsida, kuivõrd on tegu just läinud aasta uudiskirjandusega –, on tegu lihtsalt suurepärase loomingulise avaldusega, ühega mulluse proosa-aasta tippudest. See on selgelt komponeeritud ja terviklik raamat (üksnes viimane lugu irdub tervikust otsekui nõksatav kooda). Pealegi asetub ühtede kaante vahel „Kolme Solveigi“ iga lugu intrigeerivamasse ja avaramasse konteksti: tegelaste, ajajärkude ja sündmuste põimingud kas lugude vahel või päris kultuurilooga mõjuvad fragmentaarsusele vaatamata ühtekokku pretensioonika suurteosena.

Muidugi on Traat (nagu loomulikult mitmed teisedki) kirjutanud meie minevikust juba nii kaua, et tugimotiivides siin midagi väga originaalset ei leidu, sest ka sellise kaadervärgiga (ajaloolised isikud eraelulisel foonil) kulgeb „Kolme Solveigi“ mõte juba mitut moodi läbi kombatud, kõige kompaktsemalt „Harala elulugudes“ avaldunud rajal: osutada individuaalsete sõlmpunktide ja valiku(raskus)te kaudu ajaloolistele traumadele ja paratamatustele, kohanemisele sotsiaalse tegelikkusega. Aga huvitav on see, et kui läbi poolsajandi on Traadi looming harjutanud lugejaid pigem ruraalse olustikuga, olgu Palanumäele juurdunud maainimeste või Harala kalmistuga raamitud ääremaisuse kujutamisega, siis „Kolm Solveigi“ koondab põhijoontes linnaelu karaktereid ja sündmusi (ehkki kuulsad näitlejatarid suvitavad Pikakosel ning luuletama sunnitud Alle pagendatakse Komsile).

Ent linn on vastuolude ruum: seal on küll haritlastele tarvilik kultuur, kuid ajalikkus tabab linnainimesi saatuslikumalt ja mõnel juhul rängemalt, ahvatlused on hukutavad ja eksistentsiaalsed puntrad on seal sageli ohtlikumad. Nagu laseb Traat tunnistada professor Puusepal: „Linn on inimsoo haud“ (KS, lk 166). See on siiski ainuvõimalik foon kultuuriloo „käänulistele arenguteedele“ ja loov­inimeste „raskesti jälgitavatele“ „sisehoovustele ja hingekurrutustele“ (KS, lk 9), mis on kirjandustraditsioonis olnud ikka tänuväärne ja mitmetahkne käsitlusala. Näiteks seesama, millest Karl Ristikivi kirjutas 1928. aastal ilmunud „Ohvris“, värvindab mitut saatust „Kolmes Solveigis“ ja mis, nagu Ristikivi ohverdajal, on ka Traadil sõnalise äramärkimise leidnud just naisnäitleja iseloomustuses: „Liina Reiman kehastab inimese suurimat tragöödiat: loobuda isiklikust õnnest, et elada üldsusele; veristada südant millegi üleva, õilsa eest“ (KS, lk 34). Käigu see üldsusele elamine siis kunsti kaudu või sotsiaalsele survele ja riiklikule ebaõiglusele sõrgu vastu ajades.

Mats Traat on mälu ja olnut terviklikult mõista püüdev alalhoidja.

Dmitri Kotjuh / www.kotjuh.com

Kõige selle allhoovuseks on muidugi ka „Kolmes Solveigis“ truudus juba „ajast­aega“ Traati paelunud irdinimese või selle raamatu keeli „üksinduse saarte“ (KS, lk 112) motiivile. Ei ole vahet, kas tegelane on haritlane, liht-, maa- või linna-, dokumentaalne või fiktiivne inimene, oma siseheitlustes ja valikuküsimustes põrkub üks ja teine (lastetud Solveigid, tühje lubadusi pilduv poeet, ääremaal märatsev põgenik) ikka kas konkreetselt ühiskondlike normidega, jäädes nõnda irdu massist, või siis peitub konflikt inimeses endas, surudes ta hingelisse üksiolekusse.

Huvitaval kombel on Traat indiviidi ja ühiskonna probleemide vaatlemisel „Kolmes Solveigis“ poeetilisem, leplikum ja lummavam kui luulekogus „Alal­ütlev“, kus ta põhimõtteliselt vahendab samamoodi irdinimese, tegelikkusega rahulolematu vaatepunkti. Proosas tabab Traat „ääretut viha“ täis maailmas (KS, lk 201) eeskätt inimlikkust ja soojust, luules aga takerdub kohati liigselt sotsiaalkriitikasse, mis sageli ei ülene enamaks pahameele ja nördimuse jadast. Eks viimaselgi ole mingi (teraapiline, igavust peletav, suhtlusmeediat asendav?) otstarve. Igale tänapäevasele asjaolule raugematu järjekindlusega vaimuvaese pilke ja irisemisega reageerinud kurioosse luuletaja Ants Tosina puhul olid kõikvõimalikud „nördimuste jadad“ ja „eluirved“ lausa leivanumber … Traadil on muidugi „süda õiges kohas“, nagu (:)kivisildnik viiendas „Luuleatlases“ nendib, ning eks üleskutse olla loodus- ja hingelähedane ning isikupärane, irduda ajastu klišeedest, paranoiadest ning lahkhelidest (A, lk 58) ole ju suurejooneline, mure keskkonna, maaelu ja üksikisiku pärast aga suisa õilis. Ent ei saa parata, et näiteks luuleread „Moodne mula tükib ummistama juurekanaleid, / umbargisus põrmustab kõrgemad püüdlused. / Ees ergab nulltuleviku kuldne koidik. / Plast­ehetena kõrisevad utsitused, hoiatused, / edvistavad eksperthinnangud“ (A, lk 12) kõlavad kõigi oma allite­ratsioonidega lihtsalt möödanikku ihaleva vanameistri mõru ninakirtsutusena.

Eriti mõlemat raamatut vaheldumisi lugedes mõjub pelutavalt see, kuidas torisevat taunimist ja iroonitsemist sütitab mis tahes tänapäevasus, olgu siis muutustest tihke aeg või lihtsalt olmejäätmed, Eesti põllu- ja metsamaid kokku ostvad välismaalased, „moodne mula“ ja „pangahärrade kohvilaud“ või sootuks teadur, kes „hädas laokil tunnetega / hüplike seisukohtadega // arvuti taga tänavarüsinas / konverentsisaalis“ (A, lk 14). „Alalütlevas“ peegeldub moodne aegruum lootusetult kõverana ning inimene kurjuse meelevallas (A, lk 56) – ja peegeldub nõnda ilma empaatiata. Seepärast kumabki selle lüürilises minas omalaadne irdinimese hääl, sellise, kes ei võta omaks teisenemisi ega muutuvaid tõlgendusi, võõrdudes nõnda olevikust ja jäädes üha tugevamini kiikama olnusse. Ent mineviku-kirjanikuna ongi Traat huvitavam kui oleviku luulendajana. See tuleb välja ka „Alalütlevas“ tänapäevast võrsuvat kibedust mahendavates „välkmälestustes“, „vanades vaadetes“ (A, lk 12) ja muudes isikuloolistes mälu ja olnu kujutustes – luulekogu mitmemõtteline pealkirigi taotleb mingis kindlas ruumis ja (ammuses) ajas püsivat, muutumatut kohalolekut ning öeldu kaudu tähendusliku alalhoidu.

Lõppude lõpuks on Traat ju siiski meisterlik mineviku talletaja. Kui samadest ajastutest, peaasjalikult XX sajandi esimese poole ärevatest aegadest kirjutajad kipuvad sageli traumasid kuhjama ja teatud sündmusi liiga habisevalt klaarima, siis Traadi meetod on märksa sõbralikum ja elutervem: ta on mälu ja olnut terviklikult mõista püüdev alalhoidja, kes ei torgi minevikku käratsevalt moraalitsedes ega haledust üle dramatiseerides, ei kirjuta olnust selleks, et valusse ja ängi suruda kollektiivset leplikkust ja selgust – „mälus märkamatult toimuvad parandused ja ümberasetused“ (KS, lk 62) on ju vältimatud. Traadi looming on justkui selleks, et – Liina Reimani nimelise tegelase mõtetega – „[p]uhuda sündmustelt tolmu, tuletada meelde ununenud üksikasju, millel on hingust ja jumet“, anda minevikule soojust, igale mälestuskillule oma kuju ja ilu, mida „võib vaid tunda“, „hoida ja hällitada eneses“ (KS, lk 62). Niisuguste mälukildude tundlikult tolmutamiste, ilustamiste ja kujustamiste ning viimaks hällitamistega loob Traat väga väärtusliku, sooja ja hoitud olnud-ilma.