Teater kui hetkes elamise käsiraamat

50. tegevusaasta juubeli lävel seisvat Tallinna Linnateatrit iseloomustab mõtlemise nõtkus, harjumus leida tavatuid lahendusi, et teenida kunsti selles võluvalt kummalises majas, mis ei ole teatriks ehitatud.

TAMBET KAUGEMA

1966. aasta 13. veebruaril avati Jaan Tombi nimelises kultuuripalees (praegune Salme kultuurikeskus) Aleksandr Andrejevi ja Mikk Mikiveri näidendiga „Otsustage meie üle, inimesed!“ (lavastajad Jaan Saul ja Rein Olmaru) Eesti NSV Riiklik Noorsooteater, mis 1994. aastast kannab Tallinna Linnateatri nime. Juubeli puhul esitas Sirp homme 50. sünnipäeva tähistava Tallinna Linnateatri seitsmele töötajale kaks küsimust: üks minevikku vaatav ja teine tulevikku ennustav.

1. Kas teie teatriteelt meenub mõni lugu, juhtum või hetk, mis iseloomustab eredalt Tallinna Linnateatri olemust ja eripära?

2. Milline on Tallinna Linnateater kümne aasta pärast, kui tähistatakse teatri 60. tegevusaastat?

Evelin Võigemast,

näitleja

1. Kui mängitakse eesti klassikal põhinevat dramatiseeringut. Suure koosseisuga suurt tükki. Väga palju kostüüme ja lokirulle. Kui esimesed näitlejad tulevad grimmi juba kell 16, sest etendus algab kell 18. Tund aega varem, kui teised etendused, sest muidu lõpeks teatriõhtu alles veidike enne südaööd. Kui publik saab saalis nii nutta kui ka naerda ning unustab end vaatama ega märkagi, et esimene vaatus on kestnud kaks tundi. Kui enamikul näitlejatel trupist on lavaaega oluliselt vähem kui lavatagust aega. Aga kummardades on ikkagi tunne, et me oleme siin üheskoos midagi suurt korda saatnud.

2. Öeldakse, et teater on kaduv kunst. Las ta siis ollagi kaduv. Võiks vaadata julgemalt tulevikku. Olla rohkem kursis sellega, mis toimub ühiskonnas ja konkreetses ajas. Mäletamine on vajalik, aga sellega on oht jääda kinni oma mina ja mineviku imetlemisesse. Loodan, et kümne aasta pärast koosneb repertuaar üleni uutest lavastustest. Et tänased suurepärased lavastused jäävad tänasesse päeva. Sest iga lavastus on aktuaalne ikka omas ajas ja teatri kvaliteet seisneb milleski muus kui võimalikult pikas elueas.

Triin Sinissaar,

dramaturg

1. Kevadine õhtu. Hakkan töölt koju minema ja jään teatrimaja ette Laiale tänavale paari kolleegiga juttu ajama. Teatri juurde on pargitud tõstuk, mille korv seisab ühe teise korruse aknaluugi ees. Äkki lüüakse luuk lahti ja Elmo Nüganen hüppab aknast välja, maandudes otse tõstuki korvi. End seesolijate eest madalale varjates pilgutab ta meile silma ja lehvitab, mõne hetke pärast ronib aknast majja tagasi. Luuk tõmmatakse kinni, tõstuk sõidab minema. Teisel pool aknaluuki, väikeses saalis, tõmbab „Pianoola“ publik kergendatult hinge ning etendus jätkub pärast Platonovi tegelaskuju ebaõnnestunud enesetapukatset Tšehhovile omase iroonilis-melanhoolse finaaliga.

Kevadõhtu mitu aastat hiljem. Sinnasamma Laiale tänavale on kogunenud arvukas seltskond. Meeleolu on elev ja ülev. Süüdatakse küünlaid ja sillutisse on paigaldatud kiviplaat „Pianoola“ esimese ja viimase etenduse kuupäevaga. Sealne, möödujatele kohati ehk mõistatuslikuks jääv kiviplaadirida on Tallinna Linnateatri traditsioon pidada meeles oma kõige armastatumaid lavastusi.

Valisin välja need kaks hetke, sest nad illustreerivad kahte olulist asja, mis on olnud mulle Tallinna Linnateatris läbi aastate armsad. Ühelt poolt mõtlemise nõtkus, harjumus leida tavatuid lahendusi, et teenida kunsti selles võluvalt kummalises majas, mis ei ole teatriks ehitatud. Teiselt poolt kogukonnatunne, väikesed rituaalid ja traditsioonid, mis muudavad töökoha enamaks kui töökoht. Minus püsib (võib-olla naiivne) usk, et kuni kollektiiv viitsib väljaspool proove ja etendusi kokku tulla ka tähtpäevade ja sündmuste puhul, olgu see siis midagi nii lihtsat nagu uue grimmitoa avamine või midagi nii pidulikku nagu lipuheiskamine 24. veebruaril, ei kao ka Tallinna Linnateatri trupi tunnusmärgiks saanud ansamblitunnetus ja sünergia meie lavastustest.

2. Tuleviku Tallinna Linnateater kangastub mulle kui mitmetahuline ja pidevalt arenev kultuurikandja. Kuigi sellel teatril on läbi aastakümnete olnud väga isikupärased peanäitejuhid, ei ole siin kunagi olnud tegemist ühe-mehe-show’ga. Kindlasti on praegune teater Elmo Nüganeni nägu, aga samavõrra ka Anu Lambi, Paavo Piigi, Riina Roose, Kalju Orro, Raivo Põldmaa, Evelin Võigemasti, Diana Leesalu, Veiko Tubina, Reet Ausi, Henrik Kalmeti ja paljude teiste nägu … Usun, et samasugune vaate­nurkade ja isiksuste mitmekesisus iseloomustab Tallinna Linnateatrit ka kümne aasta pärast. Kindlasti on see teater jäänud truuks suurtele narratiividele, teksti ja inimhinge süvaanalüüsile ning lavaliste kujundite puhtusele, mis on aegade jooksul moodustanud selle kollektiivi loomingulise selgroo. Sama kindlasti usun, et pildile on sobitunud ühiskondlik närv, dokumentaalsus, rahvusvahelisus, erisuguste meediumide põimimine ja uued formaadid publikuga suhtlemiseks. Et on katsetatud ja mängitud piiridega.

Ja et ühel või teisel moel on Tallinna Linnateater kümne aasta pärast võlunud endale välja suure lava. Asugu see siis Laia tänava kompleksis, praeguse Lavaaugu kohal, või hoopis kusagil mujal, aga suurem mänguruum on loogiline ja loomulik samm selle teatri arenguteel.

Anu Konze,

vanemgrimeerija

1. Kui Elmo Nüganen tuli 1992. aastal peanäitejuhiks, oli see ka minu esimene hooaeg siin. Nüüd tehakse teatrit kõikjal, ent tookord oli tema idee lavastada „Romeo ja Julia“ klassikaline lugu teatrimaja diele’s värske ja eriline, kogu ruum mängis kaasa. Ma ei olnud kunagi varem midagi niisugust näinud. Mõni aasta hiljem lavastas Nüganen Lava­augus „Kolm musketäri“, mis oli vabaõhulavastuste seas samuti uudne. Ka meie, teatri tehnilised töötajad, lõime selles lavastuses kaasa, mis oli emotsionaalselt väga vahva. Tookordse alguse õhin ja värske vaim olid nii võimsad, et püsivad siiani selgelt meeles ja annavad endiselt hoogu.

2. Kõige rohkem loodan seda, et Tallinna Linnateater tegutseb ka kümne aasta pärast ikka siin Laial tänaval. Pean seda kõige olulisemaks. Kindlasti puhuvad ka uued tuuled ja tulevad uued inimesed, ent senise atmosfääri säilitamine on ülitähtis. Võib-olla palju ei peagi muutuma.

Elmo Nüganen,

peanäitejuht

1. Kui hakkasin mõtlema sellele, mis võiks iseloomustada Tallinna Linnateatrit, siis jõudsin ikka ja jälle oma mõtetega publikuni. Oleme püüdnud toimetada nii ja luua hoiaku, et vaataja on partner, kes väärib sügavat lugupidamist. Inimene, kellele räägime ja näitame oma lugusid, kellele oma teatrit teeme. Loomulikult võib öelda, et esimese sammu teeb teater, valmis saab lavastus, aga mulle tundub, et esimese sammu teeb siiski vaataja: ta maksab pileti eest raha ja tuleb täiesti vabatahtlikult vaatama midagi, millest ta ette veel suurt ei tea. Suhtume vaatajasse kui võrdsesse partnerisse, kellega tahame dialoogi pidada.

Nii meenuvadki hetked, kui olen märganud mingisugust erilist suhet meie publikuga. Usun, et vaatajad tajusid seda suhet, kui nad sõid La Rochelle’i müüride all koos musketäridega ühiselt hernesuppi. Või see, kui kord tuli marutormi ja paduvihma tõttu etendus katkestada ning pärast vihma vaibumist asusid vaatajad üheskoos tehniliste töötajate ja näitlejatega lava ja tribüüne kuivatama, selle asemel et oodata kuskil varjus mugavalt etenduse jätkumist. See oli liigutav hetk. Innustavalt mõjuvad ka hooaja tasuta ava- ja lõppkontserdid, mida koguneb vaatama ligi tuhat inimest ja järjekord ulatub Laial tänaval peaaegu Vene saatkonnani. Või tollel suvel, kui mängisime Vargamäel „Tõe ja õiguse“ 22tunnist maratonetendust, osteti kõik piletid kolme minutiga ära ja inimesed üle Eesti tõesti sõitsid sinna kohale seda vaatama. Oleme püüdnud teha alati nii, et ühtegi etendust ära ei jäeta: kui näitleja jääb tõsiselt haigeks või saab trauma ega saa etendusel mängida, siis asendab teda teine näitleja või lavastaja ise. Olen seda isegi päris palju teinud. Kõige ilmekam näide on küllap see, kui Hamleti osatäitja jäi haigeks ning lavastaja Priit Võigemast mängis tema eest ära peaosa, kusjuures see on värsis, mitte niisama.

Selle põhjal julgen arvata, et kuigi meie piletid on mitme teise teatri omadest kallimad ja piletite hankimiseks seisavad inimesed iga kuu esimesel kuupäeval enne kassa avamist mitu tundi järjekorras, on meil publikuga usalduslik vahekord. Kirjeldatud hetkedel tajun, et meil on oma publik.

2. Kümne aasta pärast on meie teatris mõned näitlejad, kelle kohta öeldakse grand old lady või grand old man: Anu Lamp, Andrus Vaarik, Kalju Orro. Nende kõrval on meil siis tugev vanameistrite plejaad: Epp Eespäev, Piret Kalda (tal on kümne aasta pärast juubel, saab 60), Anne Reemann, Rain Simmul, Andres Raag. Selleks ajaks on moodustunud ka vägev rühm meistreid: Hele Kõrve, Elisabet Reinsalu, Külli Teetamm (nemad kaks saavad siis 50), Argo Aadli, Alo Kõrve, Indrek Ojari jt. Edasi tuleb see põlvkond, praegused noored, kelle najal peab kümne aasta pärast püsima püsti teater ja selle repertuaar. Arvatavasti on selleks ajaks jõudnud Tallinna Linnateatrisse veel üks laine noori ja teine on kohe tulemas või juba kohal.

Samuti võib oletada ja loota, et kümne aasta pärast on tõusnud taas päevakorda uue suure saali ehitamise teema. Küllap siis juba täiesti uue projekti järgi. Ma ei tea, milline saab see olema, kuid minu soovitus järeltulevatele põlvedele oleks praeguse tarkuse pealt selline, et ehitada võiks sügavusse, praeguse Lavaaugu alla, sest nii jääb ka see esinemispaik alles. Ei ole kuigi mõistlik ehitada päevavalguse kätte maja, hakata seda teatri tarvis kunstlikult pimendama ja pärast prožektoritega uuesti valgustama. 300–400 kohaga saali, kus tehakse sõnalavastusi, on aga hädasti tarvis nii meie teatrile kui ka Tallinnale.

Andrus Vaarik,

näitleja

1. Elus on mul lihtsalt väga vedanud, ise teadlikult olen ma vähe oma saatust kujundanud. Ent olen väga rahul sellega, mida elu on mulle pakkunud – unistused on tuhandekordselt täitunud. See, et sattusin just Noorsooteatrisse, oli samuti tohutu vedamine, sest teatrikoolist tõin kaasa koomikuimago ja võib-olla olnuks rahul ka sellega, kui lavatee oleks jätkunud kuskil mööda süldipidusid „Meelejahutaja“ tekste esitades. Elu viis mind aga kokku Merle Karusoo ja Mati Undiga, kes arvasid, et oleks huvitav, kui minusugune astuks üles ka nõudlikuma dramaturgia vallas. Poleks olnud Noorsooteatrit, oleks elu osutunud palju labasemaks.

Repertuaariteatrite hukku on Eestis ennustatud juba kaua, kuid võrreldes muu maailmaga on see, et meil on neid nii palju alles, tõeline ime, me elame paradiisis. Võime vinguda, et palgad on väikesed ja meie teatril pole suurt saali, aga paljudele Euroopa näitlejatele oleks see täitumatu unistus. Ka meie teatrimaja näeb välja nagu paradiis, mille üks põhjusi on ilmselt selles, et on olnud palju aega ja vähe raha. See sunnib olema leidlik ja ühtlasi on aega kõik põhjalikult läbi mõelda. Usun, et see iseloomustabki Tallinna Linnateatrit. Mitte üksnes teatrimaja sise- ja välisilmet, vaid ka selle sisu. Elmo Nüganen on kuulus selle poolest, et ta võtab aega nii palju, kui vaja, et ta saaks pärast tulemuse eest vastutada. Meenutagem või lavastust „Ma armastasin sakslast“: kolm näitlejat, kaks Viini tooli ja rohkem polnud vajagi. Aristokraatlik minimalism. Kui raha on vähe, peab olema originaalne ja loominguline.

2. Vaadates, kuidas praegune koopiaküllane maailm digitaliseerub, usun ma psühholoogilise sõnateatri tulevikku. Kümne aasta pärast võib sõnateater olla juba tõeline luksuskaup. Lugesin ühest uuringust, miks saadetakse tänapäeval nii palju SMSe, selle asemel et helistada. Põhjus olevat selles, et inimhääl tekitab juba samamoodi ebamugavust nagu puudutus. Teatri imeline fenomen peitub selles, et igal õhtul pakutakse originaali, mis ei kordu täpselt samasugusena enam kunagi. Üks viide sellele suundumusele on kolme ja poole tunnine lavastus „Kes kardab Virginia Woolfi?“, mida on olnud au ja õnn esitada juba kuus aastat. 75 inimesele mängitakse väikeses ruumis ja hästi lähedal maailma parimat dramaturgiat – selline võiks olla meie teatri tulevik küll. Väike ring vaimuaristokraate käib vaatamas meie etendusi, mida esitatakse ainult neile, see toimub reaalselt nende ees, päris inimesed esitavad. Nii võib sõnateatrist kujuneda tõepoolest luksuskaup. Kusjuures mul pole selle vastu midagi, kui meie teater kõige paremas mõttes getostub ja marginaliseerub, temast saab luksusbränd.

Reet Aus,

peakunstnik

1. Aasta oli 2009. Olin otsustanud teha teatriga lõpparve. Siis kutsus Elmo Nüganen mind tegema lavastust „Meie, kangelased“. Ja siin ma nüüd olen …

2. Suure tõenäosusega jätkab Tallinna Linnateater oma süvenemist inimese ja kõiksuse olemusse. Kui sügavale kümne aastaga jõuda võib? Ma ei julge selle peale isegi mõelda …

Paavo Piik,

dramaturg-lavastaja

1. Teeme praegu koos Mari-Liis Lillega lavastust eestlastest ja venelastest Eestis ning meil on trupis üks Vene teatri näitleja, kes kunagi nägi Elmo Nüganeni lavastust ja palus temaga kohtuda. Kohtumisel rääkinud ta vene keeles (sest eesti keelt ta väga ei osanud), kui palju avaldas nähtu talle muljet, ning soovinud tulla Tallinna Linnateatrisse tööle. Arusaadavalt oleks seda olnud väga keeruline teostada. Sellest hetkest on nüüdseks möödas vähemalt viis aastat. Aga nüüd, mõni päev tagasi, kui oma proove alustasime – et mängida muuhulgas Tallinna Linnateatri laval –, sattusid see näitleja ja Nüganen uuesti teatri eestoas kokku ja surusid kätt. Ma ei tea, miks mulle see hetk meeldis, aga võib-olla tõendina sellest, et miski ei ole võimatu.

2. Teater on hetkes elamise käsiraamat. Paradoksaalne, et vaatame teatri sees nii palju tagasi. Juured on olulised, aga ajaloos on selgelt ka asju, mis segavad edasi elamist, hägustavad pilku. Tahaks, et kümne aasta pärast – veel rohkem kui praegu – vaatame ikka edasi, mitte tagasi.