Ajalugu märgivad sündmused

TOOMAS VELMET

Kindlasti sai sündmuseks „MustonenFesti“ 4. veebruari kontsert, kus kammerorkestrit Moskva Virtuoosid juhatas Andres Mustonen. Kava oli koostatud vastastikuse austusavaldusena: Tšaikovski ja Sumera. Alustati aga Georg Philipp Telemanniga ja lõpetati Luigi Boccheriniga. Ei lõpetatud, sest püsti tõusnud publik teenis ära ka lisa Piazzolla ja Schnittke loomingust. Moskva Virtuoosid on tõesti virtuoosid ja Mustonen püstitas kindlasti terve rea maailmarekordeid Telemanni, Tšaikovski „Veebruari“ ja Boccherini allegro assai ja allegro con moto’dega.

Kava esituslik tipp oli siiski Gija Kantšeli „Silent prayer“ ehk „Vaikne palve“, mis pühendati 3. veebruaril lahkunud suurele kammermuusikule Saulius Sondeckisele (1928–2016). Selle teose esitus kava teise poole alguses oli sündmuste sündmus. Mustoneni mäng teose viiulisolistina (kirjutatud Gidon Kremerile) oli nii teose kui ka pühenduse vääriliselt perfektne. Sellised esitused sööbivad mällu. Virtuoossus ja nobedus on tõepoolest efektsed, kuid kindlasti tuleb keegi, kes mängib veel kiiremini ja veel osavamalt … Küsitav oli Tšaikovski „Aastaaegade“ orkestriseades klaveri kasutamine saateinstrumendina – ma lihtsalt ei talu sellist salonglikku maneeri –, kuid Moskva Virtuooside kontsert Andres Mustoneni juhatusel jääb kindlasti tähtsündmuseks Eesti kontserdi 75aastases ajaloos.

4. veebruaril 1941 loodi ENSV Riiklik Filharmoonia, Eesti Kontserdi eelkäija. See akt jäi küll soiku, kuni novembris 1944 taastati filharmoonia ja asutuse kunstiliseks juhiks sai Gustav Ernesaks. Esimeseks kollektiiviks sai loomulikult meeskoor, kes on püsinud ju tänaseni. Üritati asutada ka teisi oma kollektiive nagu naiskoor, rahvatantsurühm, puhkpilliorkester, džässorkester ja kaasati terve rida laia profiiliga esitajaid, sh mustkunstnikud ja karutaltsutaja. Siiski läks esimese sündmusena kirja 27. veebruar 1945, kui Mustpeade majas andis sümfooniakontserdi Eesti Raadio sümfooniaorkester. Seesama orkester avas 13. juulil 1946 taastatud Estonia kontserdisaali, kuhu siis mahtusid ka riiklik meeskoor ja filharmoonia administratsioon. Nemad tulid, et jääda, ja ongi jäänud.

Ajalugu koosneb sündmustest ja neid jagub 75 aasta sisse rohkem, kui jõuab ära märkida. Iga sündmus tõuseb esile läbi subjektiivse prisma, kuigi on neidki, millest mööda vaadata ei tihka keegi. Niisugusteks olid viiekümnendatel Eduard Tubina V ja VI sümfoonia ettekanne Sergei Prohhorovi juhatusel, kindlasti esimese välisdirigendi Tauno Hannikaineni kaks kontserti täismajale, aga ka Eino Tambergi „Concerto grosso“ ja Veljo Tormise „Avamängu nr 2“ esiettekanne. Kuuekümnendad olid sündmustihedad, sest tulid Neeme Järvi, Arvo Pärt ja Eri Klas ning puhusid lõkkele meie oma, eesti muusika hõõguvad söed. Sündmuseks said peaaegu kõik Pärdi esiettekanded ja ega kolleegid Rääts, Sink jpt saanud ju maha jääda. Kuigi riiklikud piiriuksed avanesid esialgu ühesuunaliseks liikluseks, saabusid meile Kurt Masur, Karel Ančerl, Carlo Zecchi, Serge Baudo, Ida Händel, Isaac Stern jt. 19. oktoobril 1960 andis esimese kontserdi Tallinna Kammerorkester. Neeme Järvi ja hiljem Eri Klas tõstsid orkestri sellisele tasemele, et ka perifeeriakontserdid olid puupüsti täis publikut, vaatamata sellele, et repertuaar ulatus barokist tänapäevani. Fanatismi piisas: kui Carlo Zecchi juhatas ERi sümfooniaorkestrit ning lisaks mängiti Boccherini „Menuetti“ C-duur kvintetist, siis kirjutati kontserdijärgsel ööl partituur maha ja seejärel võis orkestrilt aastaid kuulda lisapalana just nimetatud teost. Eesti Riiklik Filharmoonia oli kontserdikorraldaja, kellele ei olnud probleem saada siia tippinterpreete, loomulikult eelkõige Moskvast ja Leningradist. Kõik nad armastasid meie saale ja asjatundlikku publikut (enne kui nad maailma kulgesid). Märgime siin Emil Gilelsi Beethoveni klaverikontsertide esitust ERSO ja Järviga, verinoort Gidon Kremerit Tallinna Kammerorkestriga ja Gennadi Roždestvenski ERSO salvestist Schumanni sümfooniatega George Szelli orkestratsioonis.

Seitsmekümnendad tõid tänaseni meeles sündmusi varajase muusika ja koorimuusika uue tasemega – tegijad Andres Mustonen ja Tõnu Kaljuste. Hortus Musicus on siiani Eesti Kontserdi katuse all, Kaljuste on hoidnud väärikalt kõrgel Eesti Filharmoonia nime. Kaheksakümnendate lõpuks saadi lahti ENSVst ja nüüdki on kontserdikorraldaja nimi Eesti Kontsert, kes on laienenud oma suurepäraste saalidega Pärnusse, Tartusse ja Jõhvi ning kelle publikule on Estonia kontserdisaal väikseks jäänud. Tänane Eesti Kontsert tekitab heatahtlikku kadedust kõigi lähinaabritest kolleegide seas ja on oma tegevuse sihid seadnud märksa kaugemale, kui seda on meie koduriik.