Eestlased on silmapaistev manifestirahvas

Tiit Hennoste: „Kirjandus ei ole kirjandustekstid ja avangardkirjandus ei ole avangardkirjandustekstid.“

PILLE-RIIN LARM

Raamatukogudes on Vikerkaare need numbrid, milles ilmus aastatel 1993–1997 Tiit Hennoste artiklisari „Hüpped modernismi poole: eesti 20. sajandi kirjandusest Euroopa modernismi taustal“, ammu kapsaks loetud ja allajoonimistest kirjud. Paljude seniste ja tulevaste hüpetehuviliste rõõmuks tuli äsja trükist Hennoste artiklisarjast välja kasvanud teose „Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole“ I köide. Autor, praegu ametilt Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi vanemteadur, oli lahkelt nõus rääkima sellest, millega tegu, ja ka avangardist laiemalt.

„Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul“ on doktoritöö mõõtu eelretsenseeritud teos. Võiksite selle eest lausa kirjandusteaduses kraadi küsida, see oleks n-ö õigustatud ootus.

Tiit Hennoste: Võiks küll, aga mul juba üks on. Ma ei vaja rohkem. Mul on doktorikraad lingvistikas.

Ometi olete põhjalikult ette võtnud Eesti XX sajandi kirjandusliku avangardi ja modernismi …

Mul on selle raamatuga kaks eesmärki. Üks on eesti avangardi lugu. Raamatus vaatan neid tegelasi ja nende tegevust. Seda võib lugeda täitsa eraldi. Eellugu on küll ette vaja – ilma uusromantismita ei saa eesti avangardistidest rääkida, sest sellele nad vastanduvad ja osa neist tuleb sealt. Ma oleksin võinud selle ära jätta ainult juhul, kui meil oleks olemas korralik kanooniline uusromantismi pilt, millega mina nõustun. Teine eesmärk on avangardi ja modernismi seletamise teoreetiline mudel, millest selles köites on ainult „kirjandussündmuse“ mõiste, arendus tuleb teises köites.

Nii eesti avangardilugu kui ka teoreetiline mudel vajavad laiemalt avangardi ja modernismi lahtirääkimist. Ka selle kohta ei ole olemas maailmas kanoonilist käsitlust. Nii et pealkirjast hoolimata on see raamat palju laiema sisuga kui üksnes sajandialguse eesti avangardi lugu. Mulle endale meenutab see kõige enam kubistlikku maali, mis loob tollase kirjanduse maailmast simultaanse pildi.

Kuidas jõudsite kirjandusliku avangardi juurde?

Lapsepõlves. Mul on filoloogi taust – olen ikkagi nõukogudeaegne inimene. Õppisin ülikoolis eesti filoloogiat. Kolme esimest aastat, mida praegu nimetatakse uhkelt bakalaureuseõppeks, nimetati tol ajal „lõpetamata kõrgem haridus“, alles seejärel erialad jagunesid. Mina läksin keeleteadusse. Erilist vahet suundade vahel ei olnud, olid mõned erikursused, aga keeleteadus määras mu edasise saatuse. Tegelikult pärineb aga kõik, millega tegelen, juba gümnaasiumist, tolleaegsest keskkoolist. See, mis mind huvitas kirjanduses, oli avangard ja modernism. Ma lugesin läbi kõik, mis eesti keeles oli olemas. Loomingu Raamatukogus olid väga head teosed saadaval. Keeleteaduses huvitasid mind allkeeled ja suuline keel – ka sellega tegelen siiamaani.

Kas keskkooliõpilasena saite lugeda ka eesti avangardi tippajal aastatel 1919–1923 ilmunud tekste?

Ei-ei, ma olen Pärnust pärit ja meie raamatukogus sellist kraami ei olnud. Erni Hiire asjad taasilmusid hiljem, tema oli ainus, kes oma avangarditööd nõukogude ajal teostes ära trükkis. Seda sai ülikoolis hakata lugema. Ja siis oli ülikool ju niisugune, et me pidime lugema – kümneid tuhandeid lehekülgi. Tänapäeval enam sellist asja ei ole. Eesti modernismist oli tegelikult vähe juttu, aga vene modernismist rääkisid vene õppejõud üpris palju ja väliskirjanduses oli terve XX sajandi kirjandus, mis on suures osas modernistlik. Lisaks erikursused Ain Kaalepilt, Jaak Põldmäelt …

Kuidas avangardi defineerida? Kas see on ajalooline nähtus, mis jääb XX sajandi algusesse, või universaalne?

Defineeritakse nii ja naa. Üldiselt tänapäeval ikkagi nii, et on XX sajandi alguse n-ö klassikaline avangard ja siis neoavangard, mis tuleb 1950ndatel-1960ndatel. Neile keskendutakse näiteks rahvusvahelistel avangardikonverentsidel. Olen seal rääkinud Henrik Visnapuust ja futurismist, mai lõpus räägin järjekordsel konverentsil Paul-Eerik Rummost ja Raul Meelest.

Mis ühendab klassikalist ja neoavangardi?

Keel, luule ja manifest. Uus keel pidi päästma maailma ja muutma maailma uueks. Luule on natuke teisejärguline selles mõttes, et luule on mõnigi kord lihtsalt vahend. Manifest on avangardis action, aktsioonitekst, mitte see, et ma annan teada, millist teksti ma kavatsen hakata tulevikus tegema. Eestlased ei ole eriti altid olnud tegema aktsioone, aga vene futuristid tegid pidevat tsirkust – kõik need porgandid rinnataskus –, rääkimata itaallastest eesotsas Filippo Tommaso Marinettiga, kelle action seisnes tihti selles, et publik loopis esinejaid sodiga ja nemad loopisid publikut sodiga.

Kui vaadata eesti kirjanduse ajalugu avangardi seisukohalt, siis tekib hoopis teistsugune periodiseering. Ei ole enam nii, et Noor-Eestiga algab uus epohh, vaid see on teie teoses ainult üks väike alapeatükk uusromantismist. Kuni futuristideni.

Jaa, nii ongi. Futurismi ja ekspressionismiga algab uus aeg. Tegelikult algab futurismiga, aga eesti kirjanduse ajaloos läks asi natukene sandisti. Esiteks futuristid ise taandusid futurismist. Nii juhtus ka mujal. Futuristid taandusid ka Euroopas, kus asemele tuli sürrealism. Aga probleem on selles, et meil ei tulnud sürrealismi – eesti kirjandus valis teise tee. Sürrealism tuli siin kõvasti hiljem, kuid mujal sai sürrealism avangardi tipuks. Tegelikult arendati osalt futurismi ideid ja sellest sai oluline kogu kirjanduse mõjutaja.

Teine asi on see, et eesti kirjanduse saatuse määrasid suures osas Gustav Suits ja Friedebert Tuglas. Nemad ei olnud avangardistid, vaid uusromantikud. Vaatamata sellele, et eluläheduslased nendega võitlesid, et kommunistid nendega võitlesid, jäi nende arusaam sellest, mis on kirjanduses oluline, ikkagi pidama. Nad panid eesti kirjanduse Euroopast erinevale teele. Siin on oluline, et ma teen vahet. Üks asi on tekst, olgu ilukirjandus või manifest, aga kirjanduseks saab see pärast seda, kui seda on analüüsitud, see teatud kaanonisse pandud, ehk siis uurijate, õpetajate, koolisüsteemi kaudu. Need lükkasid avangardi Eestis lihtsalt kõrvale.

Eks Suitsu käes oli kirjanduse õpetamine ülikoolis ja Tuglas oli mõjuka kirjandusloo autor.

See pisike Tuglase kirjanduslugu, mis ilmus 1934. aastal ja millest on kaks trükki, määras tohutult palju eesti kirjandusloos, sest kooli kirjanduslugudesse võeti temalt väga palju üle. See pisike lugu oli tegelikult kirjutatud soomlastele. Tuglase ja Suitsu seisukohad võttis üle Ants Oras ja vedas neid paguluses edasi, Suitsu õpilane Bernard Kangro vedas neid edasi ja ka Eestis jätkasid Suitsu õpilased ja Tuglase kummardajad.

See valik määras mõtlemisviisi. Analüüsiviisid ja kirjanduse viisid on omavahel kooskõlas. Ma ei saa analüüsida avangardi positivistlike meetoditega, sellest ei tule suurt midagi välja. Seal tuleb analüüsida teisi asju. Eestis oli analüüs Suitsust ja Tuglasest peale positivistlik, see sobis ka realismiga. See omakorda määras selle, kuidas inimesed hakkasid kirjandust lugema. Kui koolis on õpetatud, et loetakse niimoodi, et vaat siin kirjanik tahab midagi öelda ja on prototüübid ja kirjaniku elu, hell ema ja karm isa, siis see määrab, kuidas inimene kirjandust vastu võtab. Tekib spiraal. Euroopa läks lihtsalt üht teed ja Eesti teist, midagi ei ole teha.

Kuidas on sellega meie naabermaadel, näiteks Lätis ja Soomes?

Lätis on asi vist veel hullem. Neil ei olnud sedagi. Kui kirjutasin maailma futurismi käsiraamatusse („Handbook of International Futurism“) Eesti futurismist, siis küsis peatoimetaja Günter Berghaus, kas seda Lätis ka on. Püüdsin lätlaste käest uurida, ei olnud neil midagi pakkuda, kuigi vene mõju oli seal palju suurem kui Eestis. Riia oli ikkagi väga oluline kultuurikeskus ja vene keeles oli kõik kättesaadav, itaalia futurismi tekstid tõlgiti sellesse väga kiiresti. Võimas ekspressionism, mis tuli meile saksa kaudu, oleks võinud Lätiski sama võimas olla (mitte killukesed). Ikkagi sama saksa kultuuri piirkond.

Soomes oli soomerootsi avangard, mis jäi hästi lühikeseks, ja pärast tulid tulekandjad, kes rääkisid uste avamisest Euroopasse jne, kuid kuuluvad eesti terminites pigem uusromantismi alla. Avangardi Soomes küll tutvustati, aga see oli 1920ndatel-1930ndatel, juba avangardi hiilgeaegade lõpus. Soome kohta on muuseas üks üllatav fakt: esimese Marinetti tõlke juures, mis ilmus Postimehes, on öeldud, et see on tõlgitud soome keelest. Soomlased ise ei võtnud sellest tuld, nad on üldse alalhoidlikumad. Eestlased on palju liikuvamad olnud, võrreldes soomlastega, palju kiirema reaktsiooniga ja palju rohkem Euroopasse orienteeritud. Modernismi tõeline läbilöök tuli Soomes alles pärast Teist maailmasõda. Nii et eesti kirjandus on naabrite omaga võrreldes vägagi eripärane.

Teine asi, mis on eripärane: eestlased on manifestikirjutajad. Soomlastel pole manifeste. Venelastel oli manifestikultuur väga kõva ja eestlastel on ka, aga ma üldse ei ole kindel, et see on kuidagi vene mõju.

Itaallased – noh, Marinetti kirjutas pakkide viisi manifeste, ta ainult neid kirjutaski. Eesti manifestieripära on aga iseäranis suur, sest kui üldiselt seotakse manifesti avangardiga, siis eestlased panid pärast veel edasi: eluläheduslased kirjutasid, rahvusläheduslased kirjutasid, 1960. aastate noored kirjutasid, vähem ka väliseestlased. Meil on kogu aeg olnud kui mitte pärismanifestid, siis manifestaalsed luuletused, väga selgelt manifesti rollis. Ma ei tea, miks eestlased on sellised.

Futurism on üks väheseid nähtusi eesti kirjanduses, mis on siia jõudnud kiiresti. Kas eestlased jäid seejärel manifesti kinni?

Jah, võib-olla küll, aga asi on ka teises mõttes oluline. Mu jaoks on väga tahtis, et kirjandus ei ole kirjandustekstid ja avangardkirjandus ei ole avangardkirjandustekstid. Kirjandustekst on teinekord, eriti avangardis, kuuendajärguline kaup. Manifesti ja action’it, mis selle ümber on, tuleb tõlgendada võrdväärse tekstina ilukirjanduse kõrval, nii nagu esseed tõlgendame uusromantismi tõttu kirjandusena. Manifest on samamoodi kirjandus. See on üks asi, mida ma ka selle raamatuga tahtsin öelda.

Võib seega öelda, et avangard on võrdlemisi sotsiaalne nähtus.

On. Osa autoreid üldse keeldub avangardi defineerimast väljaspool sotsiaalset võitlust. Kui ei ole sotsiaalset mõõdet, tahtmist maailma ümber luua või vähemalt remontida, siis pole see avangard. Mina küll paigutan näiteks väga radikaalsed nagu prantsuse avangardistid-kirjandusuuendajad, kes ei ole sotsiaalsete programmidega, avangardi serva. Prantslased ise ütlevad kõige kohta „avangard“, neil ei ole „modernismi“ sõna peaaegu üldse kasutusel. Oluline on siiski rõhutada, et iga uuendus ei ole avangard.

Missugune on eesti futurism muu avangardi taustal? Kas see on radikaalsem või vastupidi?

Ei, eestlased ei ole väga radikaalsed, v.a Erni Hiir, kuigi ka Henrik Allarilt, Albert Kivikalt ja Johannes Barbaruselt leiab igaühelt midagi. Nad ei purusta nii palju, võib-olla eestlaste temperament pole päris see, aga olulisem on, et kõik need asjad on olemas, mis mujal. Näiteks Hiire „Armluul“, mida on peetud algusest peale klassikaks, on täiesti maailma avangardi keskmesse kuuluv tekst. Kui ma seda viimati Helsingi avangardikonverentsil ette kandsin, siis, ütlen otse, publik oli sillas, kui nad kuulsid „Kii…..kii…..kiii!“. See on tipptaseme tekst.

Kas praeguses eesti kirjanduses on ka midagi, mis sarnaneb avangardiga? Et on manifest, keeleuuendus …

Ei ole! Viimased tõeliselt võimsad manifestaalsed asjad olid etnofuturistidel. Viimane avangardistlik pauk oligi perestroika-aegne etnofuturism, aga see oli ka tõesti väga võimas ja radikaalne. Maailmas, muide, tuntakse seda rohkem kui eesti futurismi.

Keeleliselt võib-olla Jaan Malin ja Roomet Jakapi?

Nojaa, aga see ei ole midagi väga originaalset enam. Sellest, et mingil hetkel saab igast avangardist norm või tava, kavatsen kirjutada teises köites. Sürrealism oli jõhker avangard, aga pärast sõda sai sellest täiesti tavaline, loomulik kirjutamisviis. Uus võetakse üle, teravamad kandid lihvitakse maha. Omal ajal Johannes Aavik sõimas siurulasi, et mis metafoorid neil on, näiteks kuud oli võrreldud noaga – praegu on need on täiesti tavalised metafoorid, igav värk. Nüüd on häälutused ja asemantilised asjad – nende algus on futurismis ja zaum’is. Futuristid alustasid, dadaistid jätkasid, siis tulid häälutajad 1950ndatel-1960ndatel aastatel, seal oli juba ka eestlasi mingil kombel kaasas. See ei ole peavooluks saanud, aga ei ole ka midagi originaalset anno 2016.

Olete avangardi võtmes vaadanud ka lõunaeesti kirjandust. Kas murdekirjandusest võib midagi sellist veel tõusta?

Oleks huvitav. Seda saaks kasutada küll kummalisel kombel ära ja sellega mängida, aga ma ei tea, et seda praegu tehtaks – kas või nii, nagu sajandi alguses Visnapuu jt võtsid lõunaeesti n-vormi kasutusele eestikeelses tekstis, mis loob kohe võõrituse (näiteks „metsan“ „metsas“ asemel).

Kas avangardi peaks ergutama?

Ma ei tea, kas seda saab ergutada. Kõik eesti avangardi algused on olnud siis, kui ühiskond on liigestest lahti. Eesti avangardi äratas Esimene maailmasõda, see on minu väga selge väide ja arusaam. Mitte Vabadussõda, vaid just maailmasõda, mis lõpuks jõudis Eestisse – sõjaõudus ja sõjatülpimus pani avangardi plahvatama. Ja sürrealism tuli ju meile koos Teise maailmasõjaga. Hea küll, võime öelda, et asi algas sellega, et Ilmar Laaban leidis kogemata näitusel sürrealismiraamatu jne, aga see kuidagi klapib sellega, et tuli sõda. Ka 1960ndate radikaalsuse aegu oli terve maailm liigestest lahti: oli Praha, Pariisi üliõpilaste mässud, muusika- ja teatrirevolutsioon ja muu.

Praegu hakkab maailm uuesti liigestest lahti minema, võib-olla tuleb avangard ka.

Võib tulla. Plahvatused tulevad kergemini, kui otsitakse väljapääsu sellest maailmast, püütakse leida midagi täiesti uut, sest olev ei ole enam olevas maailmas adekvaatne. Marinettil oli näiteks arusaamine, et tavaline sõna ei suuda enam uue aja kiirust haarata, tulebki minna häälitsemise peale. Avangard eeldab seejuures suurt programmi, suurt narratiivi, kui soovite, isegi kui ei kirjutata füüsiliselt manifesti. Postmodernism ei saa olla avangard, seal ei ole mingit programmi, on vaid loksumine soo serval.

Selles mõttes ei ole ka ;paranoia seltskond ja „0lematute raamatute antoloogia“ ilmselt avangard?

Siin me tuleme nüüd taas sotsiaalse mõõtme juurde. Mina ei nimetaks neid avangardiks isegi siis, kui nad midagi uut välja käivad, sest sotsiaalne mõõde ei ole neil minu arvates oluline. Nad on väga palju huvitavaid eksperimentaalseid asju teinud, aga eksperimentaalkirjandus on laiem mõiste kui avangard. Sellega võime minna antiigini välja, kus oli grafitit ja piltluulet, võime leida ükskõik kust kirjanduslikke trikke. Avangardis ühendatakse need sotsiaalsuse ja manifestaalsusega. Teiseks on avangardis oluline võimas kontsentratsioon. Enne seda tegi keegi kusagil midagi ja praegu teeb ka, aga avangard tähendab alati ka rühmasid, kes lähevad koos rusikaga lööma või publikule näkku sülitama. Praegune aeg on indiviidikesksem. Avangardi üksinda tegemiseks peab väga tugev olema.

Teatav manifestaalsus ja grupp oli ZA/UMil ning on täheldatav nihilist.fm-i puhul …

Ka Kaur Kender ja tema kamp ei kanna välja. Sellel seltskonnal ei ole ka mu arust midagi radikaalselt uut pakkuda ja ZA/UMil ei ole mitte midagi pistmist zaum’iga. Avangardistid olid muidugi huligaanid ja provokaatorid, aga sügaval nende sees on moralistlik iva. Avangardistid ei kavatsenud maailmast teha peldikut. See, kas välja tuli peldik või mitte, on iseküsimus.

Kui lugeda omaaegseid etnofuturistide jutte, siis need on palju provokatiivsemad. Lugege korraks üle „Hüübinud Vere Manifest“. See on avaldatud islamirevolutsiooni nimel, seda ei saaks praegu mitte kuskil avaldada – poliitilistel põhjustel, aga ma kardan ka, et tänapäeval enam keegi ei mõista selliseid lauseid, et „Eesti noormees või neid võib kasvatada siga, olles temaga regulaarses ja harmoonilises sugulises vahekorras“ jne. See on täitsa jube tekst, vaat seal on fantaasia. Samal ajal oli etnofuturistidel väga selge positiivne programm, mis seisnes selles, et tuleb taastada kogukondlik maailm, mille Eesti riiklus on hävitanud. See on muuseas leidnud väga tugevat järgimist, alates etnofuturismiga otseselt seotud võru liikumisest kuni uue aja lokaalkultuurideni välja. Sellest kirjutan raamatu teises köites, mis ulatub ajaliselt 1990ndateni.

Kui palju on avangardiraamatutes „Hüpete …“ sarja?

Põhikontseptsioon on sama: neli hüpet modernismi poole. Praegu ütleksin, et avangardismi poole, aga modernism ja avangard segunevad hiljem. Teine kontseptsioon on see, et eesti kirjanduslugu sülitas modernismi välja, aga iga hüppega jälle läheneti sellele, kuni viimase hüppe järel pärast 1990ndaid jääb modernism suures osas pidama. Kogu teos on ikkagi täiesti uuesti kirjutatud – mitte et varasemas midagi valet oleks, aga siis rääkisin ma ennekõike ilukirjandusest. Vahepeal on manifest ja aktsioonid tõusnud mulle määravamaks, kuna hakkasin avangardi põhjalikumalt uurima ja Euroopa avangardikonverentsidel käima. Konverentsidel selgus muuseas, et eesti asjast ei teata mitte midagi. Praegu tegelen täie teadmisega sellega, et viia eesti avangard rahvusvahelise publikuni, kirjutades näiteks futurismiuurijate kesksesse väljaandesse, futurismi aastaraamatusse („International Yearbook of Futurism Studies“).

Kas see tähendab ka tõlkeid?

Ma panen tekstide katkeid artiklitesse ja lisan oma tõlke. Osa ei ole tõlgitav, ei ole võimalik tõlkida keelemängu või siis see ei hakka tööle. Ega neid tekste keegi eraldi ei avaldaks ka. Muuseas, ega need tekstid ka eesti lugejale eriti tuntud ole. Monograafias on muidugi näiteid, aga need on ikka vaid katked, värsid ja laused. Seepärast tahaks teha eestikeelse eesti klassikalise avangardi antoloogia, luuletused ja manifestid, kommentaarid. Siis saaks lugeja kahte raamatut kõrvuti vaadata. Sellega tahaksin kohe alustada.

Lugemik ja kaheköiteline monograafia on igal juhul komplekt, millest järgmised kirjandusloolased mööda vaadata ei saa.

Küll nad saavad, kui nad tahavad. Mulle on kõige olulisem see, et esimene raamat on olemas. Seda on 450 lehekülge – küllalt valida, mida lugeda.