Meie aja Šeherezade ehk Lugu tarbetust inimesest

ANDREI HVOSTOV

Juhan Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra korraldas eelmise aasta augustis konverentsi, kus arutati kirjaniku seost kohaga. Konkreetse paigaga, kus ta elab või on elanud, ning mida ta püüab kas lihtsalt kirjeldada või siis leiab sellesse kohta klammerdununa ainest metafüüsilisteks arutlusteks. Mari Niitra tähelepanekute kohaselt on kirjanike püüd seostuda kindla kohaga viimase aja trend. Tõsi ta on – Jan Kaus kaardistab Tallinna, Leonhard Lapin samuti, mina ei saa kuidagi Sillamäelt minema, Paavo Matsin teeb Viljandist uue Eesti (kubermangu)pealinna.

Kirjanik P. I. Filimonov on nüüd liitunud selle suundumusega. Mis on minu arvates tähenduslik sündmus. Filimonovi eelmised romaanid olid kirjutatud „kohatutena“ – „Mitteeukleidilise geomeetria tsooni“ tegelased võivad elada ja tegutseda Tallinnas, aga ei pruugi ning veelgi ebamäärasem on järgmise romaani „Thalassa! Thalassa!“ tegevuspaik või isegi paigad.

Ma pole kunagi Filimonovilt uurinud, miks ta väldib oma tekstide „kohalikustamist“, nende lokaliseerimist. Olen seda pidanud liiga isiklikuks küsimuseks. See kõlaks natuke nagu süüdistusena, sest küsimusest võiks aimuda kahtlus, et Filimonov tahab olla lihtsalt vene kirjanik, ta ei taha muunduda eesti-vene kirjanikuks, ei taha asetuda meie „igavasse liiva ja tühja välja“, kus on pealegi mets ka veel ees. Kui nüüd meenutada taas Liivi.

Filimonov on muidugi alati olnud linnakirjanik, maaelust ei tea ta midagi, ruraalseid eleegiaid ei saa talt oodata, kuid seda enam tallinlaseks olemist. Millest ta seni on justkui keeldunud. Ja nüüd siis korraga see juhtus. Romaan „Пела, пока всё не закончилось“ (eestikeelne tõlge „Laulis, kuni kõik lõppes“ ilmub peagi Ingrid Velbaum-Staubi vahendusel) on asetatav Tallinna kaardil kindlasse piirkonda, mille perimeetriks on Keskturg, Stockmanni kaubamaja, Lastekodu tänav, Raua tänav. Sündmuste epitsentriks on üks konkreetne maja Tartu maantee alguses, tundub, et otse endise Eha kino vastas. Ühes sealses stalinistliku arhitektuuri näidishoones elab oma elu viimaseid päevi peategelase vanaema, kes on muutunud perekonnale koormaks. Mutike on põdur, ent ometi pole ta haiglakõlblik, sest kõikides raviasutustes, kuhu tegusad ning sidemeid omavad sugulased ta sokutavad, suudab ta korraldada mingi suure jama. Vana naine on lugude jutustaja, ta on Šeherezade, väljamõeldud lugude jutustaja, olgu rõhutatud, ent paraku on kõigi tema väljamõeldiste sündmustik seotud ta enda lähiümbruse ning seal askeldavate inimestega, kes satuvad sel moel vanaema fantaasia mõjuvälja, langevad tema hüpnoosi ohvriks ning hakkavad lõpuks käituma mitte just kõige ratsionaalsemal kombel. Kui massipsühhoosi juhtum tabab haigla personali, siis on kuri karjas. Nii muutubki peategelase vanaema raviasutustes persona non grata’ks. Ta peab elu viimased päevad vegeteerima kodus. Ta vajab mõistagi hooldamist.

Perekond vaatab väljapääsu otsides nooremate sugulaste poole, sest neil pole veel eluliste kohustuste ning igapäevase rahateenimise orjust kaelas. Noore inimese aeg ei maksa midagi. Või siis vastupidi, ta võiks mõttetult kuluva aja eest saada tasu. Vanaema voodi ääres istumine on töö. Tagasihoidliku palgaga. Nii see lugu algabki: noormees nimega Olimpi, eesti tõlkes Olympius, kellel on elus parasjagu selline periood, et töökohta pole, õpingud on ka justkui läbi, toimiv paarisuhe puudub, omaenda lapse eest hoolitsema ei pea, sõnaga – ta on vaba ning pidetu nagu linnuke taeva all, asub üha suuremasse dementsusesse langevat vanaema hooldama. Ta matab end stalinistliku maja korterisse määramata ajaks, andes end lugusid jutustava vanaema võimu alla. Sellel kõigel on muidugi hirmsad tagajärjed.

Loo raamistik on õõvastavalt aktuaalne. Kiiresti vananev Eesti ühiskond satub mingis mitte nii kauges tulevikus olukorda, kus pool elanikkonda lamab voodis ja teine pool istub voodi serval, hooldades abituks muutunud seeniori. Igati realistlik stsenaarium. See on paine, milles elab nn võitjate põlvkond, kes 90ndate alguses ehitas üles vabariigi. See on meie saatus. Tulenevalt Eesti Vabariigi perekonnaseadusest.

Ent läbinisti realistlike romaanide kirjutamine pole Filimonovi kutsumus. Tartu maantee stalinistlik hoone asub anomaalses piirkonnas, kus aeg kulgeb kuidagi teistmoodi kui mujal. See venib, seisab, pöörab isegi tagasi. Hüva, seegi on veel realismi piiridesse jääv tähelepanek, sest stalinistlikult meelestatud mutike ajastule iseloomulikus majas, korteris, mis on täis tuubitud vanu raamatuid, osalt veel XIX sajandil ilmunuid, kuid valdavalt siiski Stalini või Hruštšovi aegseid, ei saagi sammu pidada meie tõtliku ajaga, mil – nagu taastatud vabariigi esimene president on sõnastanud – isegi paigalseisuks peab meeleheitlikult jooksma. Kui ei jookse, siis vajudki minevikku.

Kas eesti-vene kirjanik Filimonov õiendab arved stalinistliku minevikuga? On ta vene kogukonna liikmena kuidagi nagu enesekriitiline, võttes analüüsida minevikupaineid?

Eelmisel aastal Tallinna Keskraamatukogus toimunud romaani esitlusel tunnistas kirjanik teose mõningast autobiograafilisust. Filimonovi vanaema elaski Tartu maanteel kirjeldatud majas ning need kohad romaanis, kus kirjanik annab edasi noore Olimpi emotsioone vanaema külastamisel, on ilmselt kirjaniku isiklikud tunded. (Külla tulnud lapselapsele antakse alati millegi­pärast süüa suppi, kanasuppi nuudlitega, aga see on keedetud Stalini ajast läbi imbunud majas, ning laps tunneb selles supis hirmu kõrvalmaiku; tegelikult see ongi mitte kanasupp, vaid hirmusupp (lk 92).)

See oleks nüüd väga eestlaslik oletada, et Filimonov on püüdnud teha mingit patukahetsuslikku žesti. Jah, motiiv Olimpi vanaemast kui ajaaugu algpõhjusest on romaanis olemas, kuid sõnastab selle vanaema korterisse elusalt maetud Olimpi naabrimees Richard Põll, puhas eestlane, kes tegeleb kronoastroloogiaks nimetatud parateadusega.

Richard on omamoodi Einstein, harrastusfüüsik, kes on veendunud, et Tartu maantee alguse anomaalia päädib lõpuks piirkonna eraldumisega aja üldisest voolust. Tegemist on ajalõksuga, mille rauad löövad kokku niipea, kui Olimpi vanaema sureb. Richard veenab Olimpit, et tema venelannast vanaema, kes on kindlasti olnud stalinist ja kes elab majas, mis püstitati viimase venestamise ajal, on kogu selle piirkonna sümbol (lk 122).

See on eestlase seletus toimuvale. Kuid nimetatud eestlane on eriline tüüp (nii nagu seda on ka teine pea-kõrvaltegelane Elmar), sest ta on õppinud vene koolis.

Muuseas, siingi on autobiograafilised sugemed, sest Filimonov mäletab omaenda kooliajast, et tema klassikaaslaste hulgas oli puhtaid eestlasi, kes mingil põhjusel (nüüd võite mõelda konformismist, kadakasakslusest, pajuvene­lusest ning muust jaakkaljondusest) saadeti venekeelsesse kooli. Mistõttu kirjanik Filimonov mõtiskleb mõnikord, mis nendest inimesest on saanud praegusel ajal, kui elatakse põhiseaduse preambuli vaimus. Seega on Filimonov toonud esmakordselt oma romaani eestlastest tegelased. Isegi ürgeestlased, kuna Elmar on „seesama Elmar“, see, kelle järgi on nimetatud meie kõige rahvalikum raadiojaam.

Nüüd, NB!, algab minu enda interpretatsioon. Võib-olla ei kavatsenud Filimonov seda üldse välja tuua, aga aja kulgemise, selle tagasipöördumise, selle auku vajumise probleem on sõnastatav praeguse Eesti Vabariigi põhiprobleemina.

Kunagi 80ndate lõpus, 90ndate alguses oli meil kõva vastasseis Interrinde ja Eesti Kongressi (ka Rahvarinde) vahel. Interrinnet, kes klammerdus hääbuva Nõukogude korra ja imperiaalse riigikorralduse külge, süüdistati eilses päevas elamises. Neile omistati ei rohkemat ega vähemat kui katset pöörata ajaratas tagurpidi. Erinevalt eestimeelsetest jõududest, kes tormlesid helgesse tulevikku. See tähendab Pätsi-aegsesse Wabariiki, samasse riiki, mis külmutati nõukogude jääkambris ning sulas nüüd üles mitte ainult de jure, vaid ka de facto.

Selline „Tuhande ja ühe öö” muinasjutt. Ma kahtlustan, et Filimonovile ei meeldi, kui tema romaanile omistatakse poliitilist tagamõtet, kuid maagiline realism – ja seda tema romaan kindlasti on – annab meile erinevaid tõlgendamis­võimalusi.

Lõpuks, kui juba läks vältimatult poliitikale: hiljuti avaldas Saar-Poll uuringu „Rahvussuhted Eestis“, kus fikseeritakse 2016. aasta jaanuarikuu seisuga erineva emakeelega inimeste hoiakud teineteise suhtes.* Huvitav oleks nüüd selle taustal vaadata, kas kirjanik Filimonov on selleski valdkonnas arhetüüpne kanaarilind kaevanduses?

Ja ta ongi! Saar-Polli kohaselt tuleb eesti- ja venekeelse elanikkonna omavahelist suhtlust kõige sagedamini ette tööl või koolis (84%), oma naabruskonnas (73%), hobidega tegeledes (58%). Kõige harvem tuleb seda ette isiklikus elus.

Noor venelane Olimpi, kes valdab eesti keelt vabalt (ta on võimeline ülikoolis õppiva sugulase seminaritöö riigikeelde ümber panema), elab siiski kõige laiemalt võttes vene mullis. See avaldub näiteks selles, et ainsad lähedased eestlased Elmar ja Richard on õppinud vene koolis (Saar-Polli 84%). Arvutis tuulamiseks läheb ta naaber Richard Põlle juurde (Saar-Polli 73%), kelle hobiks, millesse ta pühendab ka Olimpi, on ajavõrendike lahtimuukimine (Saar-Polli 58%). Internetis vaatab Olimpi igasugust jama, kuid see jama on puhtalt venekeelne, ja enamgi veel, see on made in Russia.

Filimonovi romaanis ei räägi vaid Olimpi hääl. See on polüfoonia, mille saavutamiseks on mängu toodud lugusid jutustav Šeherezade. Selle võttega saame sissevaate eri vanuses ja haridusliku tasemega venelaste mõttemaailma. Stockmannis töötava venelasest turvamehe mõtete kõrval on esindatud ka kellegi XIX sajandi eruametniku avastus, et Puškin teeskles duellil hukkumist eesmärgiga tõmbuda kusagile provintsilinnakesse rahulikku elu elama.

Jah, tõesti, puhtvenelik iroonia – Puškin, eto naše vsjo.

Sellest hoolimata on üks asi kindel: Filimonovist on saanud eesti kirjanik.

PS. Vanainimest hooldav noormees nimega Olimpi kaob ühiskonnast jäljetult. Võtkem sedagi prohvetliku ettekuulutusena.

*   http://www.saarpoll.ee/?lang=&news=61