Meie idateaduste hetkeseis

MÄRT LÄÄNEMETS

Kuigi akadeemilise orientalistika juured ulatuvad Eestis XVII sajandisse, TÜ eelkäijana tegutsenud Academia Gusta­via­na aegadesse, ei ole Aasia uuringute seis Eesti teaduses ja kõrghariduses sugugi kiita. Seda nii riigi ja ühiskonna vajadusi silmas pidades kui ka võrdluses naabermaadega. Õieti on debatt Aasia-suunalise kompetentsi mitte isegi tõstmise, vaid loomise vajaduse üle Eestis tõusnud alles viimasel kümnendil. Kaugemale kui ühe- või heal juhul mõneaastase projektiperioodi pikkuste kavade ja mõne üksikteema piiratud väiksemahuliste rahastusskeemideni ei ole meie haridusekorraldajad paraku jõudnud.

Öeldu ei tähenda sugugi, et meil ei oleks nii kodus kui ka kaugemal tuntud ja tõsiseltvõetavaid orientaliste-idateadlasi. Ühe väikerahva kohta on meil neid omajagu. Mõnest Aasia uurimise ja ida kultuuride vahendamisse enim panustanud inimesest on saanud peaaegu legend. Võtame näiteks keeletarga Pent Nurmekunna (1906–1996), kes alustas 60 aastat tagasi TÜs enda loodud orientalistikakabinetis ida keelte õpetamist. Teoloogi ja visionääri Uku Masingu (1909–1985) tööde seas hõlmab oriendi temaatika päris suure osa. Linnart Mäll (1938–2010) ja Haljand Udam (1936–2005) olid kumbki oma ala teerajajad vastavalt indoloogia-budoloogia ja iranistika-islamistika vallas, viljakad tõlkijad ja rahvusvaheliselt tuntud teadlased. Samuti neist küll mõnevõrra noorem, kuid nüüdseks juba manalamees egüptoloog Sergei Stadnikov (1956–2015). Jaan Kaplinski, Kalle Kasemaa, Rein Raud ja Amar Annus tutvustamist ei vaja ning nende kõrval on nii mõnedki nooremad ennast arvestatavate idateadlaste ja tõlkijatena tõestanud.

Miks ma siiski alustasin ja ka jätkan seda kirjatükki pigem pessimistlikus toonis? Vaatamata üksikute gurude silmapaistvusele ja orientalistika kui teaduse viljelemise sugugi mitte kehvale tasemele Eestis, samuti oluliste ida tekstide tõlgete hulga suurenemisele eesti keeles aasta-aastalt, on süsteemse jätkusuutliku Aasia-hariduse perspektiiv meil praegu üsna küsitav. Käärid ühiskonna vajaduste ning teadus- ja kõrgharidussüsteemi võimekuse vahel vajalikul hulgal Aasia asjatundjaid, eriti Aasia keelte oskajaid ette valmistada näivad pigem kasvavat. Palju kiidetud tasuta kõrghariduse seaduse rakendamise tulemusel üha süveneva rahapõua tingimustes on kõrgharidusjuhtide lemmikmärksõnadeks saanud õppekavade „optimeerimine“ (loe: koondamine ja sulgemine) ning „dubleerimise vältimine“ (loe: edasiviiva konkurentsi tasalülitamine). Selle taustal Aasia uuringute, eriti selle olulisima lüli ehk keeleõpetusel baseeruva bakalaureusetasemel õppe vajalikus mahus arendamiseks tunneli lõpus praegu valgust ei paista.

Siinkohal võib mulle vastu vaielda, et Tallinna ülikoolis on ju vastavad õppekavad olemas, mille osaks ka mitme Aasia keele õpetamine, ning et Aasia suund ongi kuulutatud TLÜ vastutusvaldkonnaks. See on iseenesest muidugi hea, et vastutusvaldkonna vajadusest üldse räägitakse ja vastavaid määrusi vastu võetakse, aga see tähendab ka seda, et teistes kõrgkoolides Aasia uuringute viljelemist ja sellealast arendustegevust ei soosita ega toetata, sest see olevat ressursi hajutamine ja raiskamine. Eesti väiksust arvestades olekski kõik ehk korras, ainult et valdkonna eest vastutav TLÜ kannatab ka ise „optimeerimise“ ja rahapuuduse küüsis ning Aasia suund mitte ei edene vaid, võrreldes varasema tasulise õppe aegadega, pigem kiratseb. Ja optimeerimisele vaatamata pole Aasia-uurijate kogu potentsiaal koondunud sugugi vaid TLÜsse (selle ülalpidamiseks ja tööshoidmiseks ei jätkuks TLÜ-l ju niikuinii raha), vaid inimesed jätkavad raskuste ja alarahastuse kiuste teadus- ja õppetööd ikkagi oma koduülikoolis. Suurim Aasia-teadlaste kontsentratsioon ja kõrgeim publitseerimisviljakus püsib ikkagi TÜs, kus see on paraku hajutatud peamiselt humaniora ja kunstide valdkonna mitme üksuse vahel.

Targad korraldajad ja kõrgkoolide juhid on vist sellisest formaalse vastutusvaldkonna meelevaldse kehtestamise viljatusest ja kahjulikkusest Aasia uuringute sisulisele arengule siiski aru saanud ning üritanud viimasel ajal panustada mitme ülikooli vahelise ühisõppekava loomisse.

Esimene sellelaadne plaan tuli juba 2010. aastal haridus- ja teadusministeeriumist ja sellele leiti rahastus Euroopa Sotsiaalfondi toetusega loodud kõrgkoolide ja ettevõtete koostöömeetmest. Projekt kestis viis aastat ja lõppes mullu. Ei saa öelda, et see oleks otseselt läbi kukkunud, kuid ametnike peas deus ex machina sündinud plaani ta ka ei täitnud. Plaan nägi ette, et paneme viieks aastaks raha peale ja anname ülikoolidele korralduse üheskoos harida ettevõtjaid kursustega Aasia ühiskondade, majanduse ja poliitika teemal. Sellega pidi Eesti ettevõtjate Aasia-suunaline kompetents ja edukus Aasia turgudel kohe tõusma ja ministeerium ka oma plussid kirja saama. Päris nii see siiski ei läinud.

Esiteks jäi ettevõtjate huvi projekti vastu pehmelt öeldes leigeks ja ma pole kindel, kas ükski ettevõtja selle raames ülikoolipinki üldse ära eksiski. Teiseks ei tulnud projekti eestvedajate ponnistustele vaatamata mitte midagi välja kolme ülikooli, see on Tallinna ja Tartu ülikooli ning Tallinna tehnikaülikooli vahelisest tegelikust ühisõppekavast kui sellisest, sest ülikoolide õppekorralduse regulatsioon erineb sedavõrd palju ja on samal ajal väga jäik, mistõttu ei saanud neid kuidagi ühildada või projekti huvides lõdvendada. Samuti puudub ühisõppekava loomise pretsedent. Üliõpilaste huvi ja õppejõudude valmidus oli seejuures vägagi suur ning projekt osutus viljakaks ja edukaks selle poolest, et selle käigus loodi ja loeti kolmes ülikoolis päris suur hulk erikursusi, kutsuti lühemateks perioodideks välisõppejõude ja kokkuvõttes oli see kahtlemata tõhus lisa meie Aasia-suunalisse kõrgharidusse nimetatud perioodil. Kuid projekt sai otsa, rahastus lõppes, õppekava ei sündinud ja kas loodud kursusi ka edasi loetakse, sõltub juba iga ülikooli õppekorraldajate ja õppejõudude entusiasmist. Loo moraal on aga see, et ülevalt poolt peale pandud bürokraatliku projektipõhise skeemina Aasia-suunalise kõrghariduse arendamine ei ole jätkusuutlik, suurim takistus ühisõppekava loomisel oli aga ülikoolide jäik bürokraatlik asjaajamiskord ja vähene huvi ettevõtmisse edaspidi panustada.

Ühisõppekava ideed pole siiski maha maetud. Eelkirjeldatud küll vaid poolikult oma eesmärgi täitnud projekt andis lisaväärtusena ometi positiivse koostöökogemuse kolme ülikooli Aasia-uurijatele ja raskuste kiuste on ettevalmistamisel kolme ülikooli ühine ingliskeelne magistriõppekava, mille üksikasjadest ja eduvõimalustest on veel vara rääkida.

Osalesin eelmises projektis TÜ-poolse koordinaatorina ja tunnistan avalikult, et suhtun sellistesse suuresti ikkagi projektipõhistesse, logistiliselt väga keerukatesse ja võrdlemisi kulukatesse ühisõppekavadesse pigem skeptiliselt. (Raha vahendava SA Archimedese mõttetult keeruline ja üksikasjades juuksekarva lõhki ajav aruandlussüsteem on veel omaette teema.) Kõik see paistab ikkagi katsena alustada maja ehitamist katusest tingimustes, kus vundament – keeleõppel põhinev Aasia-suunaline bakalaureuseõpe – on ainult tükati paigas. Eesti Aasia-suunalise kompetentsi arengu suurim komistuskivi ongi see, et selline baasharidus on väga puudulik. TÜs viidatakse selle arendamise vajadusest rääkides asjaolule, et vastav vastutusvaldkond on TLÜ päralt, seega sellesse raha ei panustata. TLÜs tõmmatakse aga ressurssi kokku ja tundub, et oma ülesandega – anda vajalikul hulgal piisava keeleettevalmistusega Aasia-spetsialiste, tõlke, konsultante, õpetajaid, õppejõude – kogu Eesti tarvis siiski toime ei tulda.

Niipalju kui ma tean, ei ole ühelgi maal, ei suurel ega väikesel, bürokraatliku ohjamise ja piirangutega ühegi valdkonna kompetentsi loodud. Aasia suunal edukad maad on panustanud aastakümneid süsteemsesse teaduspõhisesse kõrgharidusse igal kraadiõppetasemel. Olen kuulnud Eestis palju räägitavat sellest, miks ei võiks Eesti ettevõtjad olla näiteks Hiinas sama edukad kui naaberriigi Soome omad. Vastus on lihtne: Soomes on hiina keele õpetamist ja asjatundjate koolitamist viljeldud ja arendatud pikemat aega. Seal on kujunenud pidev ja jätkusuutlik õpetamistraditsioon ning kõikidel otsustustasanditel arusaam selle vajalikkusest, mis on taganud pidevalt täieneva pädevate spetsialistide hulga. Eesti oma praeguse projektipõhise lähenemisega ei jõua sellele tasemele kunagi. Kuni me ei koolita oma keeleoskajaid, sügavuti teadmistega kultuuritundjaid, kuni meil ei ole kriitilist massi Aasia keeltest tõlgitud kirjandust, jääb meile Soome omaga sarnane edu Aasia turgudel ainult unistuseks. Eduks on aga tarvis pikaajalist planeerimist ja investeeringuid ning võimalikult vähe bürokraatlikku juhtimist sisulise töö osas.

Kokkuvõtteks jääb praegu üle vaid nentida, et Aasia-suunalise kõrghariduse korraldamisel on Eesti oma Balti lähinaabritest 20 aastat, Soomest, Skandinaaviast, Lääne-Euroopast ja Venemaast aga vähemalt 100 aastat maas. Näiteks olgu toodud, et Vilniuse ülikool ja Läti ülikool alustasid Aasia-õppe arendamist TÜga enam-vähem samal ajal, 1990ndate alguses, ning umbes samalt tasemelt. Praeguseks toimivad mõlemas (tasulise kõrghariduse tingimustes!) täismahus Aasia uuringute õppekavad, Eestis aga mitte. TLÜ kunagi iseseisvast Humanitaarinstituudist alguse saanud Aasia kultuuriloo õpetamise edulugu on kokku tõmbunud just sellest ajast peale, kui sellest sai TLÜ „vastutusvaldkond“. TÜs, mis peab ennast Baltimail juhtivaks, Aasia-suunalist keeleõppel põhinevat baasharidust isegi ei püüta üles ehitada, vaid püsitakse visalt illusiooni juures, et lühiajalised arengurahasüstid nn interdistsiplinaarsetesse valdkondadevahelistesse projektidesse teevad imet. Hea muidugi, et neidki võimaldatakse, kuigi retoorikas arenguks ette nähtavad summakesed kuluvad enamasti tulekahjude kustutamiseks, et akadeemilisel tasemel Aasia suund üldse välja ei sureks. Seni pole surnud ja jääb üle vaid imestada, et uute üliõpilaste seas ikka leidub üksikuid, kes näevad selles entusiastlikult oma kutsumust.

Märt Läänemets on Tartu ülikooli sinoloogia vanemteadur, orientalistikakeskuse juhataja.