Järjekordne algus Kopli liinidel

Kaua oodatud, aga ka kardetud eluheidikute nurgataguse muundumine ihaldusväärseks elukeskkonnaks on hakanud teoks saama.

Teele Jürivete, Juhan Hint

Juba 2004. aastal plaanis Tallinna linnavalitsus lammutada kõik Kopli liinide puitelamud, kivist trepikojaga majad renoveerida ja asendada mereäärse, kesklinnast paarikümne minuti trammisõidu kaugusel aguli esindusliku elamurajooniga. Hakati otsima arendajat, kes leiti pärast mitmeid luhtunud katseid alles kümne aasta pärast: 2015. aasta suvel teatas linnavalitsus, et müügileping on sõlmitud Fund Ehitusega. Eelmise aasta novembris otsiti meediakära saatel uut kodu Kopli liinide viimasele elanikule. Miljonivaatega mereäärse piirkonna tahab arendaja kujundada turvaliseks keskkonnaks, mis sobib eriti lastega peredele.

Viimastel kümnenditel on Kopli liinid olnud nii alternatiivset linnaruumi otsivate uitajate sihtpunkt, ümbruskonda hirmu all hoidnud hämarate tegude tagahoov, aga ka romantilise merevaatega elukoht.

Tõus ja langus

Kopli liinidest räägime sageli kui iseseisvast nähtusest, kuigi see piirkond on olnud osa suuremast tervikust, Vene-Balti laevaehitustehase asumist. Tehase kompleks ehitati aastatel 1912–1916 tuntud Peterburi arhitekti Aleksandr Dmit­rijevi projekti järgi ning oli juba siis märkimisväärne tervikliku ja funktsionaalse ülesehituse poolest. Kopli tänavast lõunasse jäi Ametnike küla, teisel pool tänavat olid tööliste elamud (Kopli liinid), nende vahel, Kopli tänava ümbruses, ühiskondlikud hooned nagu politsei-, tuletõrje- ja kultuurimaja. Tänava lõpetas imposantne tehase peahoone, mis eraldas tööstusala elamupiirkonnast.

Algsest plaanist, et Kopli liinid ja Ametnike küla oleksid vaid Vene-Balti laevatehase töötajaskonna pärast, peeti kinni vaid mõni aasta. Esimese maailmasõja ajal evakueeriti tehase sisseseade ühes tehaseasula töölistega Venemaale, kütusekriisi tõttu rüüstati hüljatud hooned põhjalikult – soojasaamiseks põletati isegi uksi ja aknaid. Pärast Eesti iseseisvumist asusid liinidele elama siia saabunud eesti optandid ja vene haritlased. 1930. aastatest paiknes tehase peahoones Tallinna Tehnika­ülikooli eelkäija Tallinna Tehnikum. Kuna ülikooli õppejõud majutati endiste tehaseametnike elamutesse, sai Süsta parki ümbritsevast alast Professorite küla. Piirkond tõusis uuesti jalule ning selle õitsenguajaks võibki pidada 1930. aastaid, mil see oli üks parema elukvaliteediga töölisasumeid kogu Tallinnas.

Korra lõi majja heaperemehelik mentaliteet, mida kandis toonane kinnisvarafirma Kopli Kinnisvarad AS. Majad renoveeriti põhjalikult: paigaldati uus voodrilaudis, tuletõrjeeeskirjade järgimiseks ehitati välja kivist trepikojad, ajakohastati korterite siseplaneering. Ka majade hoovides valitses heakord. Selline olukord ei kestnud kaua, sest 1940. aastal kinnisvara natsionaliseeriti ning uueks peremeheks sai nõukogude võim. Rahuldaval tasemel oli heakord siiski veel ka nõukogude perioodi alguses, omamoodi 1930. aastate järelmõjuna. Ka elanikkond jäi esialgu samaks.

1960. aastate lõpust, mil endisi asukaid hakkasid üha jõulisemalt välja tõrjuma nõukogude võimu poolt liinidele elama suunatud endised vangid ja eluheidikud, hakkas seal tekkima kriminogeense paiga kuvand. Kopli poolsaart vaesestas ka Tallinna Polütehnilise Instituudi üleviimine Mustamäele (uued õppehooned valmisid seal aastail 1964–1968). Ülikooli südame, peahoone ärakolimisega lahkus sealt ka suur hulk haritud inimesi. Linnapildis väljendus liinide allakäik esialgu majadevaheliste haljasalade, mida varem ühiselt hooldati, hooletussejätmises. Värvika elanikkonna ja uudisekünnist ületavate sagedaste kriminaalsete juhtumite tõttu polnud piirkonna maine aastakümneid just kiita. Praegu on endise Vene-Balti laevatehase ala killustunud: poolsaare tipus tegutseb BLRT Grupp, tehase peahoones TTÜ mereakadeemia (Nõukogude perioodil olid seal pärast peahoone ärakolimist TPI majandusteaduskond), Professorite küla elanikud tegelevad elukeskkonna edendamisega ning tööliste asumis ei ela praegu enam keegi.

Uuenev miljööväärtus

Kopli liinid asuvad linnaruumiliselt keerukas, ent huvitavas paigas. Kopli poolsaare tippu pole suurel osal meist enamasti asja, piirkonna isoleerivad ka ida- ja lääneküljel asuvad tööstusalad ning Paljassaare laht põhjaküljes. Eraldatust süvendab astangutena mere poole langev maastik, mistõttu see piirkond avab jalutajale tõeliselt vaid siis, kui suunduda Kopli tänavalt alla mere poole.

Viimast kümnendit, mil linn piirkonnale arendajat otsis, võiks nimetada Kopli liinide saagaks. Korduvalt oli väikeste lainetena õhus uus algus, kuid ikka ja jälle kerkis kompromissi saavutamisel üles mõni takistus. Samal ajal võis leheveergudel või teleekraanil aeg-ajalt jälle näha mõnd leekides Kopli liinide barakki. Majad põlesid ühtevalu ja seetõttu olid viimased kümme aastat sealsele elamufondile eriti suur tagasilöök. Kui 2005. aastal oli liinidel veel 33 säilitamiskõlblikku puidust elamut, siis kümne aastat pärast vaid kümmekond, seejuures pool neist märkimisväärsete põlemiskahjustustega. Paigaga kursis inimeste sõnul võis veel viie aasta eest nimetada Kopli liine asustatud alaks, kuid väga kiiresti on sellest vaid mälestus.

Kopli liinide kunagist ajaloolist hoonestust ja miljööd terviklikul kujul enam tagasi ei saa ning kuigi vanal on aeg anda teed uuele, on oluline arvestada ka säilinud ajalooliste elementidega, nagu tänavavõrgustik, munakivisillutis, viimased miljööväärtuslikud puitehitised ning tänaseks metsistunud, 1930. aastatel istutatud sireli- ja kibuvitsapõõsad ning viljapuud. Need kannavad endas asumi nägu ning aitavad luua tähendusliku ja kvaliteetse eluruumi. Uusehitiste arhitektuuris võiks maksimaalselt kasutada puitu. See oli ka liinide hoonestusele omane ning nüüdisaegne puitarhitektuur võimaldab palju.

Miljööväärtuslikud piirkonnad, enamasti endised puiteeslinnad ja töölisasumid, on vaieldamatult hinnatud elukeskkond. Liinide piirkond on kahtlemata nõudlik, ent nagu juba mainitud, on sel potentsiaali, mille realiseerimisel võiks asumi miljööväärtust säilida ja ehk kasvadagi. Aastaid tagasi kehtestatud detailplaneering seab ehitamisele küll mõned põhimõttelised tingimused, kuid jätab ka piisavalt mänguruumi lõpptulemuse kas halvemuse või paremuse poole kallutamiseks, eriti arvestades seda, et planeeringu jõustumisest saadik on olukord kõvasti muutunud.

Kogu Kopli poolsaare tippu haarava töölisasumi idee ja tehasetöölised, kellele puitelamud liinidele projekteeriti, on küll kadunud, ent soodne asend, looduslikud olud ja huvitav ajalugu annavad arendajale kätte põnevad tööriistad, et ühendada senine kihistus uuega. Tuleb hoida pöialt, et linnaehitajatel jagub Kopli liinidel tahet ära kasutada nii selle looduslik-geograafiline kui kultuurilis-miljööväärtuslik potentsiaal.