Ooper Kuressaares
VIII KURESSAARE OOPERIPÄEVAD 27. – 30. VII.
Kuressaare oli juba kaheksandat korda haaratud ooperipäevadest. Põhikorraldajaks on algusest peale olnud Saaremaa Muusikahariduse Sihtasutus, festivali kunstiline juht Ludmilla Toon.
On juba traditsioon, et ooperietenduste põhiraskust Kuressaares kannab mõni Ida-Euroopa ooperiteater. Kõrgtasemel ooperiteatreid neis riikides aga jätkub: varasemateks külalisteks on olnud Peterburi Maria teatri noortetrupp, Läti Rahvusooper, Kaunase Ooperiteater ja Leedu Ooperiteater.
Juba teist korda oli festivali programmis saarlase Hendrik Krummi nimeline noorte lauljate võistlus. See haakub väga loomulikult festivali põhiolemusega, siin selgub uusi talente ja neil avaneb võimalus esineda koos orkestriga ka festivali lõpugalal. Žürii esimehe Eino Tambergi arvamuse kohaselt oli lauljate võistlus heal tasemel ning vanemas rühmas otsustati anda koguni kaks esikohta: selle said Alfia Kamalova ja Oliver Kuusik, noorematest võitis Maria Veretenina.
Põhikülaliseks Odessa Ooperiteater
Seekord oli põhikülaliseks Odessa Ooperi- ja Balletiteater. Teatriga on olnud seotud Tšaikovski, Rimski-Korsakov, Sarasate, Šaljapin jpt. Praegu kuulub ooperitruppi ligi 40 lauljat, kelle hulgas on rida rahvusvaheliste konkursside laureaate, trupi mängukavas on 25 maailmaliteratuuri paremikku kuuluvat ooperit.
Odessalaste kavas oli kaks lavastust: Verdi “Trubaduur” ja Puccini “Madama Butterfly”. Mõlemad olid arvestataval kunstilisel tasemel ning mõlemad sobisid ka vabaõhuetenduseks. Üllatas mõlemal etendusel esinenud heade häältega lauljate hulk ja see garanteeris ühtlaselt kõrge taseme.
“Trubaduuri” dekoratsioon haakus väga hästi Kuressaare kindluse seinaga, sest tegevus toimubki põhiliselt kindluslossis. Kui “Trubaduuri” lõpus avanesidki korraks vihmaväravad, siis “Butterfly” ajal oli ilm soe ja ilus ja rõõm heast etendusest seda suurem.
“Trubaduuris” tegi ilma Azucena osas Jelena Starodubtseva, veel jäi meelde silmapaistva lavalise sarmiga Vassili Navrotski Ferrandona. Peaosalist Manricot laulis teatri juhtsolisti Anatoli Kapustini asemel aga Mihhail Muntjanu Moldovast. Ooperi peaosalisele asendaja leidmine pole sugugi lihtne, ent kogemustega eakas Muntjanu sai noore armastaja rolliga üsna veenvalt hakkama ja tegelikult päästis ooperi.
“Madama Butterfly” etenduse tegi eriliseks nimiosatäitja Larissa Zujenko ilus hääl ja perfektne esitus, väga hästi sobis Ameerika konsuli Sharplessi rolli Stanislav Trifonov, lisaks veel hea ooperiorkester. Olen näinud “Butterfly’d” korduvalt, seekordne lavastus oli ühtse taseme tõttu nähtuist üks paremaid.
.
Lõpugala ja “Lemminkäinen”
Lõpugala kava oli usaldatud eesti noortele solistidele ja oli oma põhiosas pühendatud Mozarti ooperiloomingule. Panus noortele solistidele õigustas end täiesti, pea kõik lauljad olid tasemel ja kontserti ilmestas mitu säravat hetke. Tore on see, et Kuressaares kuuleb juba mitmendat korda lootustandvaid eesti noori, kes õpivad (või elavad) välismaal ja Eestisse esinema tulevad vaid suvekuudel.
Veenva esituse pakkusid juba suuremate kogemustega solist Mati Turi ja eelmise Krummi-nimelise noorte lauljate võistluse võitja Taavi Tampuu. Elamuslikkust ka teistelt esinejatelt: Saaremaalt pärit Siiri Tammeleht, Estonias Rossini ooperi “Tuhkatriinu” nimiosaline Annaliisa Pillak, Saksamaal Saarbrückenis õppimist jätkav Triin Maran ja Norras elav Kersti Ala-Murr.
Kiitust väärivad soliste saatnud Pärnu Linnaorkester ja dirigent Erki Pehk. Dirigent reageeris tundlikult ja efektseltki mõnelegi ootamatusele, aga, mis peamine, innustas ja aitas noori soliste vajalikel hetkil.
Pärast lõpugalat kutsuti lossihoovi teise külge vaatama-kuulama Eesti Pärimusteatri Loomine etendust, runo-ooperit “Lemminkäinen. Mäng Kalevala teemal”. Näha sai ürgset ja tugeva sisendusjõuga etendust. Lavastajad olid Anne Türnpu, Jaan Tooming ja Eva Klemets, mängisid Türnpu, Klemets, Kristjan Sarv ja kõrgema lavakunstikooli XXII lend. Selline etendus on elamus omaette ja väärib kindlasti eraldi käsitlust. Jäi aga arusaamatuks, miks nimetati lavastust runo-ooperiks ja etenduse paremaks mõistmiseks oleksid vajalikud ka kavalehed.
Festivali lõpugala ühendamine runo-ooperi “Lemminkäisega” oli küsitav eksperiment. Miks peavad need ühel õhtul koos olema? Arvan, et “Lemminkäisega” hoopis paremini sobinuks kokku “Uku ja Vanemuine”, millest alljärgnevalt.
Kultuuriprogrammist
Kuressaare ooperipäevad tõid seekord uue üksusena sisse kultuuriprogrammi, milles eristusid leedu, ukraina ja eesti päev. Leedu päeva sisustas laulu- ja tantsuansambel Lietuva, ukraina päeval esinesid folkloorigrupid Ukrainast ja Eestist. Suureks elamuseks oli eesti-ukraina ansambli Svjata Vatra pakutud kava: energiat täis ukraina lood ja lüürilised laulud vaheldusid eesti regilaulude ja torupillilugudega.
Eesti päeva sisustas K. A. Hermanni ja R. Kangro lauleldus “Uku ja Vanemuine” (1908/1998). Esimeseks eesti ooperiks tituleeritud rahvusromantiline laulumäng, mille süžee ja muusikaline materjal on tänapäeval ehk naiivne, sisaldab mitmeid tänini rahva seas populaarseid Hermanni viise (näiteks “Kungla rahvas”). Raimo Kangro täiendas Hermanni-aegset orkestratsiooni, tõstis tempot ja lisas vaimukaid muusikalisi vihjeid. Nähtud kujul on tegemist “kontsentreeritud muusikalise versiooniga eesti rahvuslikust enesepilkest” (etenduse kavalehelt). Etendus mõjus väga värskena, laval oli Pärnu Kammerkoor ja seda saatis Pärnu Linnaorkester, juhatas Risto Joost.
Lusti kiirgas publikusse kogu etenduse jooksul, koor kehastas eesti rahvast ja näitas üles tõelist entusiasmi. Tantsuseaded on teinud Henn Tiivel, solistid olid Voldemar Kuslap Ukuna, Rene Soom Vanemuisena, Kädy Plaas Salmena, Mati Turi Endelina, Priit Volmer Sarvikuna ja Roland Liiv Lemminginena.
Seoses kultuuriprogrammiga kerkis aga üks küsimus: kas peab selle kava põhiosa üles ehitama ooperist nii erinevale nähtusele nagu pärimusmuusika? Kultuuriprogrammi ilmestamas näeksin hoopis neid nähtusi, mis ooperit täiendavad, seostuvad ooperiga, kuid mida ei pea esitama ooperietenduste põhiareenil. Need oleksid: kammerooperid, väiksemate koosseisudega laulumängud ja vodevillid, nii eesti kui välismaa ooperisolistide soolokontserdid jne.