Vilde: Eestlase keha avastaja

Toomas Liiv

 

vilde muuseumi arhiiv

 

Peks kui Vilde patoloogia

 

Küsime seekord alustuseks niimoodi: mida me mõtleme siis, kui ütleme “muuseum”? Tänases Eestis mõtleme tihtilugu kindlasti Tallinna kurikuulsa Kumu peale, millest on tehtud eesti kunstielu nii-öelda atraktsioon ja mille (esmakordne) külastamine on saanud nii personaalse prestiiži kui image’igi indikaatoriks. On ju nii austamisväärne mõnel presentatsioonil mõnele asjamehele sügavamõtteliselt ütelda: ma vaatasin Kumus nii pikalt Mäge, ta on ikka nii hea, aga rahvast oli ka nii palju, et Mäge ei saanudki õieti näha. Tõepoolest. Mõnigi kord on Kumus rahvast nii palju, et peale rahva pole mitte midagi muud näha. See on kurb, ent illustreerib suurepäraselt üht kunagist kuulsat ütlust, et “kunst kuulub rahvale”.

 

Vilde kui Casanova

 

Lohutuseks sobib siiski asjaolu, et sealsamas Kadriorus on ka niisugune muuseum, kus rahvast ei ole mitte kunagi nii palju kui Kumus. See on Vilde muuseum, Eduard Vilde (1865 – 1933) viimane korter, tema viimne interjöör. Võime sinna kujutleda kirjaniku endagi, haigesilmse mehe, kelle viimaste tööde hulka kuulub kummaliselt kokkuvõttev novell kummalise pealkirjaga “Casanova jätab jumalaga” (1932). See teos on igatahes tugeva autobiograafilise alatooniga: pimedaks jääv Hillar Kaselaid teeb lahkumisvisiidi oma kunagistele kallimatele. Siin leidub ka üks huvitav mõttearendus, mis heidab ehk valgust Vilde endagi hoiakutele: “Hillar Kaselaid ei võinud omada meessõpru – see oleks olnud ebaloomulik, peaaegu perversne –, ta omas vaid meestuttavaid. Sõprust sõlminud oli ta kogu eluaeg üksnes teise sooga. Südamesõprust kahe mehe vahel – seda ta ei taibanud, imetses aiva, et seesugune on võimalik või et seesugust võimalikuks peeti.” (Vilde, E., Kui tuli tähendus… Jutustusi ja novelle. Eesti Raamat, Tallinn 1964, lk 501.) Kummaline, et Vilde ise käsitas ennast just Casanovana, selle legendaarse seiklejast naistekütina… Samas tuleb tõdeda, et naised mängisid Vilde elus sageli ülimalt olulist rolli. Tema esimene (ja ebaõnnestunud) abielu Antonie Gronauga tõi kaasa pahandusi ju veel 1911. aastal New Yorgiski. Ei olnud kerge ka Vilde teise abikaasa Linda Jürmanni elu Kadrioru põlispuude all, sest 1926. aastal tekkis klassikul mitu aastat kestnud dramaatiline romaan apteekrist juuditari Rahel Ušmarovaga. Muuseas, võib-olla oli Vilde üldse esimene meesterahvas, kes noorukese Marie Underi XX sajandi alguses “treffamisele” (sinnasamasse Kadriorgu) kutsus. Igatahes saatis ta märtsis 1933, mõni kuu enne oma surma, Underile galantse (casanovaliku?) sünnipäevatervituse: “Sinu luule on hinge salajutt teisele mõistvale hingele, keda sa otsid, aga kunagi ei leia.” Selles tervituslauses on igatahes ürgeuroopalikku tsiviliseeritust.

Täpsemalt. Vilde oli Euroopa kirjanik, kelle loomingus avaneb Eesti ja eestlase olemus kogu selle baltilikus eripäras. Tema kirjatööde üheks põhiprobleemiks oli teatavasti eestlaste ja nende ürgvaenlase, Balti parunite, nii-öelda parunirahva vaheline klassivõitlus. Vilde kirjutas sellest väga palju ja kaardistas sel viisil terve omaaegse Eesti sotsiaalsuse. Ent see pingeväli töötab ja toodab ka nüüdis-Eestis. Kuigi saksakeelsed on siit läinud, jätkub teiskeelset parunirahvast ikkagi.

Nii et Vilde kehtib praegugi. Eestlane kui füsiloogiline nähtus

Ta kirjutab näiteks oma romaanis “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” (1903) parun Adalbert von Riesenthali talupoisist sohilapse Maidu pürgimisest linna, et ennast nii-öelda teostada. Mait kasutab seejuures ehtsat, eestilikku matsikavalust. Ta mõtleb: “Muidugi armastavad ka saksad oma lapsi. On ju seegi igapäevane nähtus. Kui sa nüüd selle saksa ette astud, kes sinu isa on, ja temale ütled, et sa ta poeg oled, ning temalt siis midagi palud – miks ei peaks saks oma lapse palvet täitma? Et ta seda võib täita, on kindel, sest kes on vägevam kui saks. Saksa päralt on kõik, mida su silm näeb ja käsi katsub, saksa päralt on kõik inimesed maa peal. Saksale annab keiser kätt ja saks käib kuberneril külas. Mida saks tahab, peab sündima, mis tema ütleb, on seadus.” (Vilde, E., Kui Anija mehed Tallinnas käisid. Eesti Raamat, Tallinn 1960, lk 31.)

Niisuguse matsikavaluse abil pääsebki paruniherra sohipoeg Mait Luts Tallinna tisleri- ja puunikerdaja ametit õppima. Esimene probleem linnas on aga noormehe talupoja nimi, seda on vaja suursugustada. Meistri noorem tütar soovitab liignimes “ts” asemel “tz” kirjutada ja ”sakslane ongi valmis”. Meister ise aga lisab: “Su liignimel on siis pikem saba taga ja saba on uhkuse märk.” Nii saadi siis kunagi tallinlaseks, nii saadi “saksaks”. Nii saadakse praegugi eurooplaseks.

Vilde tähendust eestikeelsuses on raske hinnata. Kahtlemata oli ta, vaatamata oma seitsmeklassilisele haridusele, eesti/Eesti suurimaid intellektuaale. Sellena tõi ta eestikeelsusse ka nii-öelda naturaalse eestlase. See tähendab, et ta avastas eestlase kui füsioloogilise nähtuse, kui anatoomia. Vilde avastas eestlase kui keha. Täpsemalt üteldes avastas ta eestlase kui torso, s.t selle, mis jääb peast/näost allapoole ja riietusest nii-öelda sissepoole. Vilde avastas eestlase esiteks kui vaadeldava keha (esmajoones paljastatud naisekeha kirjeldused) ja teiseks kui töödeldava keha (korduvad ihunuhtluse stseenid). Kahtlemata oli Vilde émile-zolaliku naturalismi harrastaja. Kahtlemata oli Vilde sotsiaaldemokraat.

 

Punatriibulised püksid

 

Tema loomingu kõige süngemad leheküljed on detailsed kirjeldused, kuidas eestlasi pekstakse. Karistamine, mahalaskmine ja ihunuhtlus kogu oma füsioloogilises kohutavuses on Vilde painaja, see on tema patoloogia. Tõenäoliselt oli selle aluseks lapsepõlvetrauma, laiemalt võttes mingi isiklik mõisakogemus. Seda tunnistab kokkusurutult üks Vilde meeldejäävamaid novelle “Minu esimesed “triibulised”” (1904), mille lõpulõiguga lõpetame ka käesoleva kirjatöö. Jäägu Vilde meile ikka meelde koos oma esimeste punasetriibuliste “pükstega”: “Siiamaani oli mind ainult ema karistanud – õrnalt ja harva, nagu esimest ning ainsat last karistatakse; palja ihu peale polnud ta mind veel kordagi löönud. Täna aga läks järg isa kätte ja ta alustas ettevalmistusi, mis mu ihukarvad püsti ajasid. Väljast toodi kohutav vitsakimp sisse, aknad lükati lahti, et mu kisa mõisamajja kuulduks, siis kisti mu märjad potisinised jalast. Mis lõpuks tuli, selle peale, oh lugeja, lase mind laotada häbelik kate ning lepi sellega, kui sulle kaeblikult kõrva sosistan: “Isalt sain täna – oma esimesed triibulised! Soojad punasetriibulised!” (Vilde, E.,  Kui tuli tähendus…, lk 221.)

 

EDUARD VILDE MUUSEUMI AVAMISEST saab

60 AASTAT!

Tähistame seda sünnipäevanädalaga 23. – 29. VIII. Iga päev tasuta üritused!

Muuseum on avatud K – E kella 11 – 18. Kõik huvilised on teretulnud.

 

Kolmapäev, 23. VIII

Diskussioon muuseumi ja kooli teemal, osalejateks muuseumitöötajad, õpetajad ja õpilased.

 

Neljapäev, 24. VIII

Kastellaanimaja kunstitund, juhendaja Triin Raag.

 

Reede, 25. VIII

Kirjandusõhtu Vilde preemia saanud kirjanike Rein Põdra, Arvo Valtoni jt.

 

Laupäev, 26. VIII

Filmide päev

12.00 “Tabamata ime”.13.45 “Mäeküla piimamees”.

15.15 “Vilde elu karikatuurides”.15.30. “Pisuhänd”.17.05. Ajaloolised kaadrid filmist “Vigased pruudid” (1929).

Pühapäev, 27. VIII

Lastepäev

12.00 ja 15.00 lasteprogramm “Minu esimesed triibulised”.

13.00 ja 14.00 ekskursioon Vilde juhtimisel.

 

Esmaspäev, 28. VIII

Naistepäev.

Vilde-aegsetest naistest, naisteajakirjadest ja naisekuvandist räägib Mirjam Peil. Kohapeal tehakse samal ajal kaks tolleaegset meiki, proovida ja vaadata saab ajastuomast riietust, nipsesemeid, aksessuaare, ajakirju jm.

 

Teisipäev, 29. VIII

18.00 muuseumi 60. sünnipäeva tähistamine piduliku vastuvõtu ja uue Vilde-teemalise filmi esitlusega.

Teater Varius etendab lühinäidendi “Läbiotsimine”.  Üritus kutsetega.

 

Lisainfo:

www.linnamuuseum.ee/vilde, tel 601 3181, 55 583 269.