Broilerid kuningriiki hukutamas

KAAREL TARAND

Seesama rahvas, kes pidi eile Londonis valima kihlveokontorite ennustuste järgi endale ajaloos esmakordselt linnapeaks teise põlve immigrandi ja peale selle muslimi, tahab Euroopa Liidust välja astuda, kuna kardab selles koosluses ähvardavat immigratsiooni. Võib-olla tahab, sest see selgub alles mõne nädala pärast referendumil. Selles paradoksis pole nüüdisdemokraatias midagi enneolematut, sest rahva tahe on täis vastuoksusi, kuna infoühiskonnas on elanike rühmad väga suure informatsioonilise ebavõrdsuse seisu jäänud. Igal pool, sealhulgas põlisdemokraatlikus Ühendkuningriigis, süüakse nüüd vilju, mida hakati idandama inimpõlv tagasi, kui oma esiletõusu alustasid nn professionaalsed poliitikud. Sellel klassil pole põhimõtteid, vaid ainult poliittehnoloogilised võtted võimulpüsimiseks, künism, suhtekorraldus ja olupoliitilised huvid.

Kui hakata uurima, mis põhjusel üldse britid juunis referendumini jõuavad, siis sisulist põhjust polegi. Algtõuke andis poliitiline juhus, mis ei võimaldanud konservatiividel üksi valitsust moodustada, vaid David Cameron pidi tegema vastuolusid täis koalitsiooni liberaalidega. Selle nigela valitsemise taustaks oli globaalse finantskriisi järellainetus ja eriti Euroopa lõunatiiva rahahäda, mis tipnes võitlusega Kreeka pärast. Kodanikud läksid ärevile (kes peab Kreeka patud kinni maksma?) ning seda võimendasid nii ELi-vastane Iseseisvuspartei eesotsas Nigel Farage’iga kui ka euroskeptilisemad konservatiivid.

Peagi ei suudetud David Cameroni valitsuses enam riigimeesteks jääda ning hakati poliitika kujundamisel abi otsima mitmesugustest küsitlustest eesmärgiga lahendada oma partei maineprobleemid. Euroopa hädad olid tõstnud liidust lahkulöömise populaarsust sellevõrra, et vastaseid oli pooldajatega võrreldes suhtes 5 : 3. Valitsus ja eriti sisemiselt lõhenenud konservatiivid otsustasid selle enamusega flirtima hakata ja nõnda lubaski peaminister, et kui valite minu tagasi, saate euroreferendumi, sest te pole saanud sel teemal juba 40 aastat hääletada. Teema on nüüd võtnud saareriigi poliitilises mõttevahetuses sisse domineeriva koha ja põlistele erakondadele üllatuslikult ajanud need lõhki hoopis teisi jõujooni pidi kui senine parema-vasaku telg.

Näiliselt on ju vastutustundlik „rahvaga nõu pidada“ ja teha selle soovide järgi. Londoni poliitikud unustasid aga hoopiski, et sellel valija kosimisel on piiriülene mõju ja et ainuüksi Euroopas on sellest puudutatud inimeste hulk kaheksa korda suurem, kui on Ühendkuningriigis elanikke. Ja need puudutatud ei saa referendumi otsust kuidagi mõjutada, vaid – kui otsus peaks viltu ehk lahkujate kasuks minema – kandma selle otsusega tekkiva otsese majandusliku kahju. Asjaolu, et Brexiti, nagu seda hüüdnimega nimetatakse, õnnestumisel saavad britid ise majanduslikult rohkem kannatada, et London tõenäoliselt kaotab koha Euroopa suurima finantskeskusena, ei saa ju ühtki sakslast, kreeklast ega eestlast väga lohutada, kui raha võetakse temagi taskust.

Seda, millist kahju teeb lahkulöömine Briti majandusele, on oma analüüsides esile toonud nii suured rahvusvahelised organisatsioonid (IMF, Maailmapank), brittide oma rahandusministeerium kui ka mitmesugused ELi asutused. Kahju saadakse eeskätt ühisturult lahkumisega, mis lõpetab soodustatud vabakaubandusrežiimi. Paljud Euroopa pealinnad Brüsseli ametnikele lisaks on andnud teada, et Ühendkuningriigi läbirääkimised Norra ja Šveitsiga samalaadse kaubandusrežiimi asjus võivad võtta väga palju aega. Pealegi, need riigid maksavad turule pääsu eest ning on end vabatahtlikult allutanud euroreeglistikule, mille alt London tahab just välja pääseda. Samuti ennustas Londonit külastanud USA president Barack Obama, et midagi mõistlikku ei jää pärast EList lahkumist alles ka USA ja Ühendkuningriigi traditsioonilisest erisuhtest. See tähendab seda, britid ootavad rivi lõpus, kuni USA on oma suuremate partneritega kokkulepped ära teinud.

Kaubanduslikus mõttes loobuksid britid EList lahkudes oma kõige võimsamast tööriistast, mis neil maailmas läbirääkimisteks kasutada. EL on ka USAst suurem ühtne majandusruum ja selle karastunud läbirääkijad saavad igal pool paremad kokkulepped, kui neist järgmise suurusjärgu riigid ühekaupa. Lahkumise pooldajad räägivad küll optimistlikult, et küllap me saame uued ja sama head lepingud, kuid see on ennustamine, mida rahaomanikud ei toeta.

Kui uskuda küsitlusfirmadest viimastel aastatel ennustamises täpsemaid kihlveokontoreid, jääb Ühendkuningriik referendumi alusel Euroopa Liitu edasi. Hetkeseisuga tuleb lahkumisotsus vaid 25% tõenäosusega. Arvamusküsitlused näitavad hoopis pingelisemat seisu, vaid mõneprotsendilist vahet jäämise pooldajate ja vastaste vahel. Kihlveopanuste suuremat täpsust seletatakse sellega, et küsitlejale võib vastata tuju järgi, aga kui oma raha reaalselt mängu paned, mõtled asja igakülgselt põhjalikumalt läbi.

Vahed pole siiski piisavalt suured, et keegi võiks end turvaliselt tunda. Pole ju võimalik täpselt teada, kui suur osa ja kelle pooldajaid valimispäeval hääletama tuleb. ELi kuulumise küsimuses on sotsiaal-demograafilised erinevused väga selgelt näha: väljuja kuju on vanem väikese haridusega väikelinna töölismees, liitu jääja noorem ja haritum. Aga just noored on loiumad hääletajad, seega võib globaliseerumisele jalgu jäänud (aga kõik paratamatu on propagandas süüdistustena ELi kaela veeretatud) vanem ja vähem informeeritud elektoraadi osa poolkogemata noortelt parema tuleviku röövida.

Kui nad seda kõike endale teeksid, võiks asja sinnapaika jätta. Aga et kõik on kõigega seotud, siis vallandab otsus referendumil hulga reaktsioone. Ühena esimestest asuvad ELi alusepanijad Saksamaa ja Prantsusmaa tegema kõike selleks, et Ühendkuningriigi eeskuju mõnda muud liidu liiget nakatada ei saaks. See tähendab, et brittide võimalik lahkumine tehakse läbirääkimistega nii raskeks ja vastikuks kui võimalik. Ja aeganõudvat ning piinarikast menetlust Brüsselis korraldada osatakse. Brittide võimalik „piinamine“ on hoiatav eeskuju igaühele, mingu parasjagu hulluks poolakas või eestlane.

Ja see ei piirdu ainult ELi pädevusala teemadega. Suhete halvenemine saareriigiga laieneb teistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, alustades NATOst ja ÜROst. Uuesti tõuseb päevakorrale Šotimaa teema, sest nemad teatavasti armastavad ELi ning tahavad sinna iga hinna eest tagasi, kui London välja astuma peaks. Seejuures tahavad šotlased vabaneda tuumariigi staatusest, kuna just Šotimaal paikneb Ühendkuningriigi tuumaheidutuse keskpunkt.

Ja lõpuks võib spekuleerida selle üle, kas ei võiks EList lahkunud Ühendkuningriigi suhtes samamoodi käituda, nagu viimati on teinud Türgi ELiga suheldes. Kui rahva sõnastatud peamure on immigratsioon ja pagulased, siis Euroopas neid teatavasti jätkub. Praegu hoolitseb ridamisi riike oma kulu ja kirjadega selle eest, et pagulasvood inglaste juurde ei jõuaks, aga võib ju teha ka vastupidi. Kui väärtuspõhist poliitikat pole, siis on pragmaatika ning selles süsteemis on pagulane pomm ja mõjutusvahend. Kuidas inglased end tunneksid, kui Pariis ja Berliin hakkaksid Londoniga käituma samamoodi, nagu seda teeb İstanbul Brüsseliga?

Mis on siin Eesti huvi? Ühemõtteliselt see, et britid ei lahkuks, sest meile on oluline rahvusvahelise olukorra stabiilsus ja mängureeglite püsivus. Kas me saame midagi teha? Kahtlemata. Kui Obama võib teiste siseasjadesse sekkuda, siis miks ka mitte meie? Väike reklaamikampaania tähtsamates Londoni lehtedes sõnumiga „Eesti palub, jääge meiega!“ ärataks tähelepanu ja avaks ehk natuke teise vaatenurga probleemile. Lisaks oleks see tõhus enesereklaam. Selle võimaluse võiks juba 15 aastat tagajärjetult oma märki ja brändi otsiv riik ära kasutada.

Eeldagem, et Ühendkuningriigi arukam rahvas jätab oma maa referendumil ühisesse Euroopasse edasi. Tulemusest sõltumata peaksid aga millalgi oma poliitilise karistuse saama valimistel ka kõik need poliitikud, kes üldse sellise põhjendamatu pingeolukorra Euroopas tekitasid – ja seda kõike vaid oma isiklike toolide ja ametipositsioonide, mitte üldrahvaliku kasu nimel.