Jalutuskäik galeriides: Kohata, kohtunud ja kohatu foto/Fotograafia aupaklikkus

A.K.

   

Henri van Tanja Muravskaja. Paraadportree. 2006.

 

Henri van Noordenburg. Eesti kodu. 2005.

 

Kohata, kohtunud ja kohatu foto

Reio Aare, Margot Kase, Laura Kuuse, Marge Monko, Tanja Muravskaja, Krista Möldri ja Anu Vahtra näitus “Kohatud” Tartu Kunstimajas kuni 20. VIII.

 

Näituse “Kohatud” esinejad ei soovi häälestada ainult puhtesteetilisele naudiskelule. Nad süvenevad motiivi. Sellegipoolest, esimesena tõstaksin esile just näituse esteetilist ilu, mis teeb selle külalislahkelt publikusõbralikuks. Saaliseinad jäid kunstnike süvamõtetega koormamata. Külastajal on vabadus omal viisil süveneda motiividesse, mida autorid on kohanud, kus konkreetne koht ei ole määrav, ning ootamatud objektid ilmuvad ootuspärastesse olukordadesse. Kolmes tähenduses “Kohatud”, mille fotograafid ise kureerisid ja kujundasid.

Margot Kask esineb sarjaga “Teadvusega ruumid. Raamatukogu”. Ta näeb raamatukogu kui uksepilu üleilmsesse kultuurivälja, Paabeli torni ja paradiisi ühendavat kujundit. Kõndides lagedes vooklevate kaablite ja ventilatsioonitorude järel riiulivahest riiulivahesse, meenutab see jalutuskäiku põlispuu juurest põlispuu juurde ühes ta varasemas pildisarjas. Kus tuul sahistab lehti okstel nagu lugejad köidetes, kes istuvad kui hakid kõrgetel redelitel. Sellise vaatepildi nägemine ühes New Yorgi raamatupoes inspireeriski autorit.

Anu Vahtra kõnnib seerias “Fictional Travel: Escaping Disreality” (“Kujutlusretk: pääsemine ebareaalsusest”) Iasi tänavatel Rumeenias, otsides Interneti-kohvikutes üht tuttavat. Iga kohviku ees palub ta juhuslikul möödujal ennast pildistada. Pildid on fookusest väljas ja klõpsutatud “naeratav turist keskel” klišee järgi. Omamoodi iroonia on selles, et ka taustaks on nõukogudeaegne klišeearhitektuur, mis jätab mulje, et kogu retk on lavastatud ühe ja sama hoone juures. Iga suureformaadilist digiportreed saadab autori enda väike pimikufoto samast kohast. Tööd on paigutatud seinale lonkimisretke trajektoori mööda. Eks või ka Interneti-kohvikut võtta kui virtuaalparadiisi ja Paabeli ühisköögi kujundit.

Reio Aare esineb nagu Anu Vahtra ise modellina pealkirja all “Tema”. Ent erinevalt Anu Vahtrast jääb ta fotograafiks, hoides peos kaugjuhtimispäästikut. Tavaliselt kasutab ta teisi modelle, kelle lavastamine pildiseeriateks on kui tõrkumatute kehade ajamine läbi autori teadvusetunnelite, mille lõpus peaks paistma psüühilisest painest vabanemise valgus. Ent teadvuse labürindi väljapääsud kipuvad jääma hüpoteetiliseks. Reio Aare peab tuimust loomulikuks olekuks. Seepärast toimetab ta igal pildil vaikselt, nagu otsiks kadunud prille kord suvisest suusahüppetornist Tallinna silueti taustal, kord kohvikust, kus keegi pidi kunagi sünnipäeva tähistama.

Tanja Muravskaja “Paraadportreed” kujutavad 9 – 13aastaseid tüdrukuid justkui leerikleidis või kooli lõpetamispäeval sirelipõõsa taustal, pärast mingi küpsust tunnistava paberi saamist. Süütusmaatriksi järgi blondid sinisilmsed saledad tütarlapsed ähvardavad sirguda naiseks. Või ootavad india pruutide kombel seni nägemata, aga paratamatult saabuvaid peigusid. Tanja Muravskaja on seadnud modellid sama kaanoni järgi kleidivutlarisse nagu puuri ning uurinud selle varbade vahelt hinge, mis aimab vabadust ja vangistust.

Marge Monko seeria “Eesti naine” kujutab 40 – 50aastaseid naisi ühiskonnas, kus väsimatult ekspluateeritakse “ilusa eesti naise” müüti. Seeria loomisel olid eeskujuks renessansiajastu portreed, kus portreteeritavad istuvad kolmveerandpöördes vaataja suunas, käed toolitugedel. Otsene silmakontakt vaatajaga pöörab ringi vaataja ja vaadatava rolli. Ent eesti naise arvates on ta klantsportree east juba väljas, mis teeb ta kaamera ees kohmetult loomulikuks. Kui Tanja Muravskaja on esitanud ühe kindla tüübi, siis Marge Monko on valinud erinevate inimtüüpide komplekti.  Laura Kuusk esitab videoinstallatsiooni “Credo” kolmel monitoriekraanil veel ühe võimaluse kunstniku ja modelli vahekorras loomingulises protsessis. Ta on võtnud teiste näituseesinejate kultuuriväljad, teadvuslabürindid ja ühiskondlikud stereotüübid kokku “a” ja “o”, alfa ja oomegaga. Kolmest tegelasest väidab üks “a”, teine “o” ja kolmas üritab neist midagi kokku sünteesida. Ent sama määrav kui lavastaja idee erinevate veendumuste dünaamikast on näitleja Riina Maidre tõlgendus, mida erinevalt reality show’de ja kunstvideoinstallatsioonide amatöörvõtetest on huvitav vaadata.

Krista Möldri “Dialoog omaruumis. Nemad” portreteerib lähedasi inimesi nende omaruumis leiduvate viidete kaudu. Ühest küljest kasutab ta konkreetseid vihjeid nagu gravüürkaardi udune nurk, mille taga seinal on pildiraami ja puulehtede terav vari. Krista Mölder kodeerib oma mõtted ja elamused minimalistlikeks kompositsioonideks, mis omakorda vaatajas mõtteid ja elamusi äratavad. Nagu luuletused pildis.

Andri Ksenofontov

 

Fotograafia aupaklikkus

Noordenburgi näitus “Kodu” Tallinna Linnagaleriis kuni 20. VIII.

 

Henri van Noordenburgi piltide ees tekib tunne, nagu vaataksid Anton van Leeuwenhoeki mikroskoopi ja näeksid seal iseennast. See Austraalia ja Eesti vahet lendav hollandlane kulgeb läbi maastike ja kodude kui fotoaparaadiga vaim, üritades tabada motiivi olemust, täiuse hetke. Kui ta tajub, et tema juuresolek häirib, siis ta taandub ning üritab järgmine kord uuesti. Tulemus ei ole dokumentaalne tõde laste arvu, lahutuste protsendi, toitumistavade või alkoholipruukimise kohta Eesti kodudes, vaid pigem hollandi klassikalise maali rahu ja mõtisklus.

Seejuures ei kasuta ta teleobjektiivi nagu linnuvaatlejad ja paparatsod. Ta ei taha jääda märkamatuks, vaid ise läbi elada seda, mida jäädvustab. Nagu Hispaania kodusõja rindefotograaf Robert Capa usub ta, et kaameraga tuleb minna objekti lähedale niihästi füüsiliselt kui ka südames. Üldse, temale sümpaatsete fotograafide ja kunstnike tõekspidamisi võtab ta kui koodeksit, millest kinni pidada. Henri van Noordenburg ise ütleb, et ta ei tee päris kindlasti midagi sellist, mida mitte keegi teine enne teinud ei ole. Ent iga pilt on tema enda jaoks midagi uut. Ta ei leiuta uusi mõtteid ega võtteid, vaid maastikud ja inimesed ta ees muutuvad ise nagu jõgi, millesse kaks korda astuda ei ole võimalik.

Henri van Noordenburg ei kanna kaasas välklampi ega stuudiovalguse seadmeid, vaid lubab oma objektiivi siseneda ainult loomulikul valgusel. Äärmisel juhul paneb ta toas lambi põlema, sest kodumiljöös on see loomulik. Pilti tehes varub ta kannatust, et ära tabada Rembrandti valguse ja varju kontrasti, Bruegeli inimfiguuride paigutust puude ja majade vahel oruvaadetes, avangardistlikke silmalõikavaid kompositsiooniskeeme. Vahel paigutab ta horisondi või vertikaalse raampulga täpselt pildi keskele, rikkudes hea maitse käsiraamatu reegleid. Või kujutab elumaja kõige naiivsemas lapselikus lihtsuses: kolmnurkne viil, uks ja aken, aiamaa silmapiir, puu, tara ja pilv. Ta silm otsib õiget momenti, et mõni oksaraag või puuleht ei satuks juhuslikult olulise detaili nagu raekoja torn ette, et varjud langeksid õiges suunas, et puutüved ei poolitaks inimfiguure, et tillukeste jalutajate, jooksjate ja seisjate kehad-jäsemed oleksid pildil selgetes ja ilmekates poosides. Tundidepikkuse keskendumise tulemusel saab ta teha vaid ühe klõpsu, teades, et võttis motiivist parima ja rohkem filmi raisata ei ole mõtet.  

Henri van Noordenburgi pildid ei ole ainult maalilised vaid ka jutustuslikud. Sama tähtis kui vorm ja kompositsioon on talle sisu. Ta soovib, et iga pilt puudutaks vaataja mingit mälestust. Näiteks oma perealbumeid lapates näeb ta ennast ja venda ühesugustes rõivastes. See on lugu läbi samade särkide ja pükste rea, millest Richard kasvades järjest välja astus ning kuhu temast üheteist kuu ja ühe rõivanumbri võrra maha jääv Henri sisse astus.

Eesti olmes võluvad Henri van Noordenburgi kontrastid nagu vanade fotode kõrval kulgev uus Interneti-juhe, või läbi kardinatülli ja aknalaualillede paistvad monteeritavad majamürakad Lasnamäel. Ta sattus rikastesse ja vaestesse kodudesse, vahel kutsuti lihtsalt teed jooma. Üritades vihmases Valgas kuiva jalaga kivilt kivile hüpata, libastus ta. Üks juhuslikult mööda läinud naine hakkas selle peale naerma. Henri van Noordenburg ütles talle eesti keeles “tere”, millele naine vastas inglise keeles “hello”. Kas te räägite inglise keelt? Ei, vastas naine, saksa keelt, ning kiirustas tööle. Endale ootamatult küsis fotograaf, kas ta tohib kaasa tulla. Naise vastus “jah” kõlas nagu “sa ei ole seda kunagi varem näinud ega unusta kunagi”. Ta osutus Valga varjupaiga töötajaks – kodutud leiavad seal ulualuse, vaimust vaesed hoolitsevad teineteise eest.  

Henri van Noordenburgi aupaklikkus motiivi ees on niivõrd sügav, et kuigi ta suurendab oma töid digitrükis, ei töötle ta neid isegi nii palju, et viltusi kaadreid õigeks kohendada. Ja ometi jääb laifilmi joone peenus ja valguse mahlakus digitrüki lahutusteravuse kui rõivaste taha peitu. Nii jääb motiivi tehniline täius justkui aupaklikkusest kõikeavaldavas alastuses esitamata.  

A. K.