Tango, bandoonion ja inimhääl

Tiiu Levald

 

Ardo Ran Varres, Angelika Klas-Fagerlund ja Daniel Bonilla-Torres.aili vahtrapuu

 

 

Kunstis on risk ennast kõrvetada.

See on raske aja energia.

See on mehe ja naise positiivne ja negatiivne erootiline energia,

mis läbib aega ja ruumi kord ilmudes, kord kadudes –

rääkides reisist, mis ei vii kusagile – reisist, mis on kunstniku

avantüür surma poole.

Rebecca Horn

 

Vaadanud ja kuulanud 12. VIII Pirita kloostri müüride hõlmas Astor Piazzolla (1921 – 1992) operita’t “Maria de Buenos Aires” Horacio Ferreri tekstidele, jäi kummitama kolm väga mõjusat elementi: sisemust pahupidi pööravad tangorütmid, lummavalt sametine ja sugestiivne Maria hääl ja laulmismaneer (Angelika Klas-Fagerlund) ning erakordselt hästi kokku sobitunud kaks meeshäält. Lausa ihukarvad ajas püsti hullutava mõjuga El Duende mahukas ja enda hõlma mässiv kõnehääl (Daniel Bonilla-Torres), teine osa ning Rändlauliku, Buenos Airese unistava varblase, vargakamba vana juhi, Esimese psühhoanalüütiku ja Selle pühapäeva hääl – mehiselt ja maitsekalt kujundatud Ardo Ran Varrese vokaal. Veel kord võis veenduda, et maailma kauneim pill on inimhääl!

Pillist rääkides ei saa loomulikult mööda minna ka kogu etenduse suurepärasest muusikalisest tasemest. Põhivärvi andis kogu helipildile argentiinlaste rahvuspill, pikk ja kitsuke lõõtspill bandoonion (Mikko Helenius), mis on uskumatult laulev ja tundeküllane. Ja muidugi muusikalise intensiivsuse, särtsakuse ja tangokohase omase sensuaalsuse kujundas noor dirigent ja pianist Mihhail Gerts, kellel kaaslaseks suurepärane orkestrikoosseis. Väga meeleolukad olid pillidele usaldatud siduvate meloodiate karakterid. Lummavana mõjus tsitaat reekviemistseenis Villa Lobosi “Brasiilia bachiaanast”, mis teatavasti kirjutatud sopranile ja kuuele tšellole ning nii tüüpiline väljendamaks nendele rahvastele omast usku saatusesse, pidevasse Surma kohalolekusse ja hingede rändamisse. See, mis kirjas näiteks poeet García Lorcal ja ka Gabriel García Márquezel romaanis “Sada aastat üksildust”.

Nüüd loo sisust ja laval toimunust pildilises plaanis. Hea oli, et ajakirjanduse ja Klassikaraadio vahendusel oli eelnevalt võimalus lugeda, kuulata intervjuusid Daniel Bonilla-Torresega. Sealt tuli valgustus teemadele, mida puudutas teksti autor Ferrer. Sest kogu suure ja lugupidamist vääriva Birgita festivali ettevõtmise ainus miinus oli lava kohale projitseeritava teksti liiga väikse ja ebaõnnestunud kirjapildi valik. Kuna tekstiraamatut külastajaile polnud, jäi nüüd liiga palju kuulaja- vaataja fantaasia kanda. Ja kuna kaks väga ergu fantaasiamaailmaga inimest nagu lavastaja Peeter Volkonski ja kunstnik Hardi Volmer olid ilmselt autorite pakutud sümbolite rohkusega saanud kätte piirideta võimalused, siis kippus kogu lavastuse vormiline külg laiali valguma ja tipphetked ei fokuseerunud vajalikul määral. Õigem oleks küll öelda – peategelaste võimete vääriliselt. Kogu teost läbib mässumeelse Maria karm saatus, kes sümboliseerib nii riskiderohket ning hukatuslikku Buenos Airest kui langenud naist, kellele määratud saada Lunastajaks. Talle antakse võimalus, küll juba varjuna, tuua ilmale lapsuke, kuid jällegi tütarlaps, kes astub uuele eluringile, kuid tõenäoliselt kordab esiemade eksimusi ja kannatusi. Angelika Klas-Fagerlund on omandanud uskumatult hea stiilitaju just selle žanri tarbeks ja temas on sugestiivsust ning ka kehalist plastikat jagub, kuid kahjuks oli ta misanstseeniliselt sageli jäetud olukorda, kus suhted partneritega jäid nõrgaks.

Hardi Volmeri nukud olid hästi kõnekad vargakamba stseenis, väga mõjus oli El Duende “unistuste naise” kehaosade kaupa kokkumonteerimine etenduse algul – muljetavaldav oli El Duende tants selle nukk-Mariaga! Kuid kuna teksti ei jõudnud ülalt püüda, siis jäid mitmed nukumängud rohkem tegijate endi teada.

El Duende osatäitja Daniel Bonilla-Torres oleks vist võinud rohkem sekkuda kogu etenduse atmosfääri kujundamisesse tango kui niisuguse seisukohast. Praegu tekkisid mingid käärid koreograaf Laine Mäe stiili ja Bonilla-Torrese kehakasutuse vahel. Näiteks El Duende ja Maria Varju tants oli täis unistust, kirge ja igatsust ning seda äärmiselt nõtke ja täpse Bonilla-Torrese jalgade tööle ja seljahoiakule! Kuid tantsurühma liikumised, mis olid mõeldud ilmselt toetama tegelaste meeleolusid ja tekkinud situatsioone, olid vahest “eestlaslikult” lahjavõitu.

Ardo Ran Varrese erinevad persoonid olid eredad nii oma häälekäsitluselt kui füüsiselt. Kahju oli jällegi sellest, et kaduma läks teksti sisuline tähendus. Kuid veel kord sai kinnitust, kuivõrd suur on Varrese kui muusikalise karakternäitleja potentsiaal!

Imetlust äratas, kuivõrd hea keelekvaliteedi ja rütmikusega kõlas kõnekoor. Igal juhul oli see õhtu meeliülendav tutvus meile nii kaugete ja erinevate mõtte- ja tundemallidega helides.