TEATRIAASTA AUGUST KUULUB UUTELE TEATRITELE

K?ud Rait Avestik

   

 

Margo Teder:

kõige suurem pluss on ise otsustamine

 

VAT-teatri juht Aare Toikka on öelnud TMK hiljutises intervjuus, et “konkreetselt toimus VATi praeguse koosluse formeerumine nõnda, et kui kuskil 1993 – 94, kui ma sain aru, et edasiminekuks on vaja uut truppi, panin ma silma peale ühele sel ajal alustanud Rudolf Allaberdi kursusele Pedas ja 1997. aastast on meil põhitrupis Margo Teder, Tanel Saar ja Janek Sarapson. 10 aastat on nad seda teatrit nüüd teinud ja see teater on nüüd nende nägu.” Oled sellega nõus, et teie nägu?

Nojah. Tegelikult esimene kokkupuude oli meil VATiga juba 1995. aastal, kui tegime ühte Merle Karusoo lastelugu “Sünnipäev ehk Kuskil konkus siinsamas”. Aga meie nägu… Raske vastata, aga eks ta ole nii küll selles mõttes, et me kolmekesi oleme olnud ainsad poisid, kes on olnud VATis palgalisel tööl näitlejatena. Ja on loogiline, et me mängime enamikus tükkides ja mõnedes ainult meie mängimegi. Aga Toikka mõtles vahest ka seda, et oleme mõjutanud siin ka teatud protsesse, algatanud lavastuste sünni jne. Näiteks “Kalevipoeg” on puhtalt meie algatus, kuna meil olid juba kooli ajal lavastaja Markus Zohneriga head suhted.

Ja see nägu on kindlasti ka selles mõttes meie nägu, et oleme alati tahtnud teha ja teinud ka seda, mis on meile endile meeldinud.

 

Milline oli sinu ootushorisont VATi suhtes, mida kumas ja kuidas tegelikult on läinud?

Ma ei mäletagi täpselt, aga mäletan, et esimese asjana juba teatrisse tööle tulles  kumas Merle Karusoo lavastus “Laste riskiretk” (tegelikult oli esietendus ju alles 1998) ja see oli väga huvitav igatahes. Et saime pärast kooli kohe Karusooga tööle hakata. Aga kuna olime juba VATiga kokku puutunud, siis teadsime ka seda, et on palju ringisõitmist ja lastele esinemist. Aga juba siis oli suur soov liikuda ka noortele tehtava teatri suunas, tegeleda noortepublikuga. Ja kuna vähemalt minul oli selle vastusuur huvi, siis hakkasime koos Tiina Rebasega 1999ndal korraldama noortefestivali “Vägivallata noorus”, mis oli nagu selline lisategevus, millega jõuda noortele lähemale. Ja jõudsime ka. Ning sel eesmärgil hakkasime tegelema ka foorumteatriga. Aga kümme aastat tagasi ma kindlasti ei kujutanud ette, kuhu ja kelleks või milliseks ma kujunen. Samaks on jäänud aga suur tahe teha. Ja miski ei ole kergelt tulnud, oleme läbinud väga raskeid perioode. Oleme alati tahtnud teha natuke teistmoodi, kui muidu teistes teatrites tehakse.

 

Mis on sinu arust VATi edu pant, et kahekümne aastaga on tõustud peaaegu mitte millestki ikkagi oluliseks teatriks nii kodu- kui välismaal?

Ma arvan, et esiteks mängivad selles suurt rolli Aare Toikka ja Tiina Rebane, et nad pole kunagi jätnud jonni. Nad on alati tahtnud head teatrit teha ja paigal pole oma otsingutes veel tammunud. Ja samasugused on ka meie kolme soovid ja eesmärgid, vahest on seegi üks nii-öelda edu pant. Oleme alati tahtnud rohkemat, võib-olla sellepärast oleme teinud ka kõrvalt asju. Nüüd see kõrvalttegemise tahe enam nii suur muidugi ei ole, sest meil on ka VATis piisavalt huvitavat tööd.

 

VAT on (ikka veel) suure osa inimeste jaoks ainult lasteteater. Kas tänase seisuga ei saa aga juba väita, et olukord on pigem vastupidine?

Aastal 2006 on nüüd tõesti raske VATi nimetada lasteteatriks, mul on isegi raske üles lugeda lavastusi, mis meil mängukavas veel lastele on. Ja väga hea see minu arust ei ole. Me eksisteerime juba aastaid kui repertuaariteater ja sellepärast tuleks ikkagi teatrit teha kõigile. Aga lastetükke on meil järjest vähem ja ei teagi, kas see arv suureneb.

 

Miks see siis ei suurene?

No meil on väike teater ja kõike lihtsalt ei jõua teha. Eks see oleneb ka meie tahtmistest ja eks oleneb ka sellest, kuidas riik suhtub lasteteatrisse ja selle tegijatesse. Aga uuel hooajal mängime veel kindlasti põhikoolile suunatud lavastusi “Pál-tänava poisid” ja “Kivid”.

 

Millised on kõige suuremad põhimõttelised kooskõlad ja ebakõlad või plussid ja miinused, mis väiketeatri töölist ähvardavad? Kuidas teil VATis läinud on?

Kõige suurem pluss on muidugi ise otsustamise võimalus. Kuna meid on siin nii vähe, siis me otsustame kõike koos, mida me teha tahame ja mida me teha ei taha. Keegi ei sunni midagi peale ja see on väga oluline. Meil pole siin suurt teatripoliitikat, me liigume lavastusest lavastusse. Suur miinus on muidugi tehniline külg, tehnilised töötajad, sest neid on lihtsalt liiga vähe. Kuna meie tükid on läinud ka suuremaks ja keerulisemaks, siis üks-kaks inimest ei jõua lihtsalt seda tööd ära teha. Siiamaani on pea kõikidel töödel olnud ainult üks inimene, Raul Õitspuu, kes on valgustaja, helimees, teeb dekoratsioone ja mängib ka vabadel hetkedel pilli. Vot seda miinust, et üks teeb kõiki töid, me püüame nüüd natuke leevendada.

 

Väiksel loomingulisel kollektiivil on omad plussid, aga kindlasti ka omad hädad…

Jah, see oleks tõesti katastroof, kui meie kollektiiv olekski ainult meie kolmekesi. Aga nagu on ka teada, teevad suuremas osas lavastustest kaasa ka teised näitlejad teistest teatritest või mujalt. Ja selles mõttes meil trupp ju nagu liigub kogu aeg, mõned jäävadki püsivamalt siia. Selline verevahetus on väga oluline, sest kui trupp koosneks kümme aastat ainult kolmest näitlejast, siis läheksid nad lihtsalt peast segi.

 

Toikka on öelnud, et tema lavastab selliseid lugusid, mis teda isiklikult puudutavad. Kui suur on VATis lavastatud lugude puudutavuse protsent sinu puhul ja kui oluline üldse on, et lugu näitlejat puudutaks?

No see on absoluutselt oluline ja selles ongi väiketeatri õnn, et me saame mängida ainult selliseid lugusid, mis ka näitlejaid puudutavad. Meil sellist nalja ei juhtu, et Toikka surub meile peale mingeid oma kiikse. See peab ikka ka meid kolme huvitama. Arutame lavastatava asja läbi ka siis, kui me kolm seal isegi ei mängi.

 

Viis aastat tagasi saite endale oma teatrisaali. Kuidas on mõjunud see näitlejatele?

Selline asi nagu oma saal on ikka tähtis asi. See on nagu oma kodu, kodusem on olla. Annab kindlustunde ja teeb teatri nagu ka teatrimaks. Nii see paraku ikka on, et maja on oluline, ka loomingulise koha pealt on see oluline. Inimesed saavad vanemaks, ka meie, läheme mugavamaks, vahest isegi mingis mõttes laisemaks. Oma saali puhul sa oskad mõelda, sest sa tunned seda, siin ja siia on lihtsam asju välja mõelda. Näitleja elu on siin natuke lihtsam.

 

Kui palju ise käid teatris ja miks?

No kui kutsutakse, siis ikka lähen. Aga tegelikult on see nii: VAT sõidab väga palju välismaal ringi ja umbes 80 protsenti minu teatrikülastustest jääbki välisfestivalidele. Tahaks ikka käia siin ka rohkem teatris, aga ei tea jah, kuidas need asjad nii läinud on, et ma teatrit just tihti ei külasta… Tanel Saar käib minust palju rohkem teatris. Ma olen muidugi nõus, et kolleegide töödega tuleks ikka kursis olla ja meie kontor tegeleb ka teatripiletite hankimisega.

 

Tavapärase teatritegemise kõrvalt oled tegelenud ka muude esinemistega…

Jah, meil on näiteks action-group, millega esineme vist isegi veel pensionieas. Peale meie kolme kuulub sinna veel üks meie kursusekaaslane peda näitejuhtimisest. Tegime estraadisõud ja hakkasime peale juba kooliajal, sest esinemistahtmist oli nii palju. Ja see  tahtmine lükkas tagant ka foorumteatrit ja festivali “Vägivallatu noorus”.

 

Oledki ka teada kui üks foorumteatri aktiviste Eestis. Anna üks praktiline nõuanne: kas ja kuidas oleks võimalik foorumteatri vormis lahti või kokku mängida see tsirkus rahvusraamatukogu ees? Vahest saaks just tänu sellisele teatrivormile leida parima lahenduse pronksile ja politseile?

Jaa. Seda võiks teha. Foorumteatril on muidugi erinevaid vorme. Mind on huvitanud just see, kus on lugu sees. Näiteks lugu, kus oleks sees klassikaline armukolmnurk. Ma püüan mõelda, milline see lugu võiks olla sinu antud situatsioonis… Et üks poiss hüppab seal üle lindi, politsei püüab ta kinni ja annab peksa ja hirmus konflikt ongi olemas… Peaasi, et selles loos oleks peategelane. Kes see peategelane on, pole enam oluline, olgu ta Isamaaliidust või keegi venemeelsest erakonnast. Siiski läheks see lugu üsna aruteluks, tegevus jääb seal tagasihoidlikuks. Sellist lugu saaks teha küll, aga minu huvi on lihtsalt natuke teine – mind huvitab just tegevus. Poliitiline teater mulle ei meeldi. Ma ei saa üldse aru, miks seda poliitikat meil nii palju on, meil pole inimesigi nii palju…

 

Millised on olnud silmatorkavamad muutused viimase kümne aasta jooksul sinu kunstnikuelus?

Paratamatult olen ma tähele pannud, et on toimunud edasiarenemine. Mõtlemine on muutunud.

 

Kas Eestisse oleks veel vaja või kas mahuks uusi teatreid? Millised need peaksid olema, et elada vähemalt 20 aastat?

Kui keegi tahab teatrit teha, andku aga minna. Olgu ükskõik kui palju. See on hea, kui neid on palju. Kui aga teater luuakse ainult rahateenimise eesmärgil, kui sellise teatriga käiakse lapsi kiusamas, siis parem ärgu sellist teatrit olgu. Näiteks noored, kes tulevad teatrikoolidest, nad on nii indu täis, et võiksid vabalt uusi teatreid luua.

 

Näiteks Rändteatri…

Jaa, see on päris hea mõte.

 

Kuidas meie teatrikriitika on sinuga käitunud ja kuidas käitud sina temaga?

No ükskõik, kui palju näitleja pasundab, et teda kriitika ei huvita, huvitab see teda tegelikult ikka. Kui ta näeb kirjutist, kus temast kirjutatakse, haarab ta kiiresti sellise teksti järele. Teistmoodi pole võimalikki, kriitika lihtsalt puudutab näitlejat. Pealiskaudsed kriitikud on tõesti tüütud. Liiga sageli näeme lihtsalt ümberjutustust või lihtsalt reklaamitaolist teksti. Näiteks oleme ühel Peterburi festivalil saanud vene kriitikutelt sellise tagasiside, et siin sellist lihtsalt ei kohta. Nende põhjalikkus oli nauditav.

 

Millist lavastust ja miks meenutad kõige soojemalt?

Tänu väiketeatrile on meil olnud võimalus mängida suuri rolle, sellised võimalused tulevad lihtsamalt kätte. Meenuvad Rein Aguri lavastatud Shakespeare’i “Cymbeline” 1998. aastal ja “Henry V” 2000. aastal. Tänu Agurile saime aru, kui palju on Shakespeare’i tekstis mänguvõimalusi. Väga mulle meeldis mängida saksa kaasaegses tükis “Jumal on DJ”, mille lavastas sakslane Christian Römer 2001. aastal. Aga paraku jäi see suure tähelepanuta, sest see reality-värk on meieni jõudnud alles nüüd või paar aastat tagasi. Võib öelda, et see lavastus oli oma ajast lihtsalt ees. Natuke kurb on, sest praegu oleks see nagu rusikas silmaauku. Ja viimasest ajast meeldib mulle väga Peeter Raudsepa lavastatud “Vaenlase kosmeetika”, kuna see on  ka kahe inimese tükk, siis saab jälle ühte peaosa mängida. Sellest materjalist ja rollist olen ma tõesti vaimustuses. Ja jumal tänatud, et selle töö kohta pole ka midagi halvasti öeldud, sest muidu tuleks ju stress ja tuleks hakata kopajuhiks, mis on kusjuures väga tulus töö.

 

Ma ei tea. Mul pole lubegi.

No ilmselgelt.