Üksi Pobeda vastu

MAARJA VAINO

Ilmar Taska debüütromaan „Pobeda 1946“ räägib ühe väikese poisi loo Stalini režiimi meelevalda jäänud Eestis. Romaan on juba leidnud mitmesugust heatahtlikku vastukaja. Järgmiseks tuleb vastu pidada ajaproov – kas aasta lõpus (rääkimata aastate pärast), kui gallupeid tehakse, mäletatakse veel, et on ilmunud niisugune raamat? Kas ta imbus lugejate ja kriitikute vaimsesse vereringesse või voolas sealt lihtsalt läbi? Tahan loota, et imbus. Tegemist on märkimisväärse teosega, kus autoril on õnnestunud olla ühtaegu haarav jutustaja ja tabav üldistaja.

Muidugi, kui tegemist on ajaloolise romaaniga, siis on alati oht, et takerdutakse ajastu detailide kontrollimisse. Kuid Taska teos ei ole tüüpiline ajalooline romaan. Raamatu ambitsioon on suurem kui 1946. aasta Eesti eluolu kirjeldamine. See ei ole dokumentalistikasse kalduv teos ning ennekõike on silmas peetud metafüüsilist plaani. Mõistetagu metafüüsika all seekord mitte niivõrd jumalike sfäärideni püüdlemist, vaid rohkem siinpoolse, kuid raskesti mõõdetava reaalsuse kirjeldamist.

Ja nimelt: romaanis toimub palju rohkem kui see, mida autor otseselt kirjeldab. See on raamat, kus ridade kohal ja vahel on veel muud lugemist ja tajumist. Tegemist ei ole lihtsakoelise looga, kuigi alguses võib nii tunduda. Taska konkreetne lause ja hea rütm teevad lugemise ladusaks, kuid ladusus ei võrdu pealiskaudsusega. Nagu on mitmetähenduslik pealkiri „Pobeda“, on mitmekihiline ja apelleerib lugeja intelligentsile kogu romaan.

Alguses oli ju üleüldse novell. Lühike, tabav ja hingeminev jutt poisist, tema perest ja müstilisest Pobedast. 2013. aastal ilmunud novell sai Loomingu aastapreemia ning poiss, mees, ema ja isa võimaluse areneda novelli­tegelastest romaanitegelasteks.

Tegevus toimub 1946. aastal, mille autor valis enda sõnul kahe sündmuse pärast: Churchill pidas kõne raudsest eesriidest (on romaanis ka markeeritud) ja alustati sõiduauto Pobeda tootmist. Ning ka seepärast, et sel aastal loodeti veel pisut valgele laevale, mingile pääsemisele … ja samal ajal hakkas saama selgeks, et pääsemist tegelikult ikkagi ei ole. 1946. aasta tähistab murranguhetke, kus võimalikud maailmad keeratakse kinni otsekui raadio või teler. Romaan viib meid sellesse keeramishetke. Üks tegelastest ongi raadioajakirjanik, BBCs töötav Alan. Raadio ja sõnumite edastamine on orgaaniline osa romaanist. Hiljemalt 1946. aastal muutub elu Eestis koodiks, mida peab oskama lugeda, kui tahad ellu jääda.

Tegelasi ei ole ülemäära palju ja see on romaani tugevus: autoril on aega vaatepunkte vahetada ning karaktereid avada. Kuigi romaan hõlmab üsna lühikese ajavahemiku, võib tajuda muutusi tegelaste hingeseisundites ning hoiakutes. Nad ei ole staatilised kujud. Eriti hästi ilmneb see poisi puhul, keda võib pidada küllap ka autori alter ego’ks. On ka tunda, et ta on omamoodi päikesepoiss, kellele autor soovib head ja kellel on peale helge loomuse ka lihtsalt õnne.

Minu silmis hakkas poisi tegelaskuju üsna pea omandama sümboltegelase mõõtmeid. Olukordades ja valikutes, millesse poiss satub, võib näha paralleele Eesti endaga. Pobeda oli tulnud. Mitte lihtsalt auto, vaid Nõukogude Liidu paljudele purustav sõjavõit. See oli tunginud auto kujul tema ellu, lükanud endise maailma kõrvale ja pakkunud asemele pealtnäha uue ja parema. Võtab pisut aega, enne kui poisini jõuab teadmine, et ilus Pobeda ei kujuta headust – autost hinnalisem võib olla hoopis alati tõsine ja pahur isa. Episood, kus poiss sõidab trammis, taskus vaid mõni kopikas, millega ta peab hakkama saama veel kes teab kui kaua, on otsekui Eesti perspektiiv 1946. aastal: võõras, n-ö vanemate kaitseta jäänud maailmas on alles veel väheke väärtusi ja soov saada teada tõde. Kaua sellega vastu peab?

Isa vaim, keda poiss mõnel hetkel enda kõrval tajub, meenutab hamletlikku olukorda: poeg peab välja selgitama, mis on õige, mis vale. Nõnda saab ka julgeolekusüsteemi hammasrataste vahele jäänud isast sümbolkuju. Kui lähemalt vaadata, siis ongi peaaegu kõik peategelased ilma nimeta ja seega tüübid: üldistus, läbilõige rahva saatusest. See diskreetne tasand on pidevalt tajutav. Muidugi võib romaani lugeda ka lihtsalt sissevaatena konkreetsete inimeste ellu, aga siis jääb tervik paratamatult hõredamaks.

Metatasand ei tule just kergesti esile, sest ennekõike läheb hinge tegelaste käekäik. Taska tegelased ei ole mustvalged kujud, nagu on osutanud ka Imbi Paju oma arvustuses.¹ Kõrvalmärkuse korras olgu öeldud, et ERRi kultuuriportaalis ilmunud Tõnu Pedaru tõlgendus kukub n-ö halli tsooni.² Pedaru tahaks ümber hinnata hoiakut „meie olime ohvrid ja teised tegid meile haiget“ ja näha asju nii, „nagu tegelikult oli“, sest muidu oleme liiga mustvalged. Need mõttekäigud ajasid teist asja (Okupatsioonide Muuseumi nime muutmine) ega olnud romaaniga eriti kooskõlas. Taska teosest ei jää kõlama ohvrimentaliteet, vastupidi, tema peategelane on pigem võitja tüüpi. Kuid kindlasti ei jää sealt kõlama ka kutset ajalugu ümber hinnata. Veel vähem on viidet selles suunas, otsekui oleks Teine maailmasõda olnud üks eestlaste algatatud omavaheliste arveteõiendamiste rida ning toime pandud jõhkrused meie immanentne probleem. Hirmus, kui kiiresti mugav elu inimesed lihtsameelseks teeb.

Aga tagasi romaani juurde. Taska mitte-mustvalge lähenemine näitab meile pigem seda, kuidas töötab süsteem. Selles on kangelase positsioon alati suhteline, sest süsteem vajab ennekõike efektiivseid tööriistu. Süsteem on masin. Ja kui masina tööriistadel, nagu Pobeda-onul, tekib ootamatuid tõrkeid, kas või hetkelisi tundeid naise vastu, on ta osutunud puudulikuks ning kuulub samuti likvideerimisele. Julgeolekutöötaja on kirjutatud inimeseks, kellel on oma motivatsioon ja põhjused olla niisugune tööriist. Taska romaani tugevus seisneb paljuski selles, kuidas ta on isikliku tasandi kaudu kirjeldanud ühe ajastu vaimu, tabanud midagi olemuslikku, kuid ei ütle seda välja otse, vaid jätab aimatavaks. Kui romaani puhul midagi häiris, siis need üksikud kohad, kus jutustaja hääl läheb liiga otseütlevaks. Ajastu vaim ilmutagu end ikka nagu isa vaim kuskilt mõõdetamatu reaalsuse piirimailt, eriti kui ta võtab väga realistliku 1946. aasta vaimu kuju. Muide, seda aastat ei olegi eesti kirjanduses varem nii konkreetselt kujutatud.

Eesti XX sajandi ajalugu pakub ammendamatult dramaatikat, millest võiks palju häid teoseid sündida. Imelik, et meie praegused prosaistid ei ole seda ainest eriti kasutatud, kuigi viimasel ajal on üht-teist ilmunud (Jan Kausi „Ma olen elus“, Kai Aareleidi „Linnade põletamine“, Tiit Aleksejevi näidend „Imede aasta“). Kaua me ikka Oksanenil üksi kirjutada laseme! Taska romaan on väärtuslikumgi, sest seal ilmneb peenem kultuurikihtide taju, mida ei saa omandada teoreetiliselt.

Muidugi, ainult dramaatiliste lugude esitamisest ei piisa, need tuleb kirjanduseks teisendada. Eks see olegi kõige keerulisem. Aga paistab, et Taskal on õige nõks käes.

1 Imbi Paju, Ilmar Taska romaani minoorsus ja ilu. – Postimees 22. IV 2016.

2 Tõnu Pedaru, Pobeda Vabamu vitriinis. – ERRi kultuuriportaal 26. IV 2016.

http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/08276ef1-a5cd-49ab-9de6-de0aef899cd3/arvustus-pobeda-vabamu-vitriinis